jõudis lülitada, oli juurdluse oma kriisiterapeut välja ilmunud ja talle peaaegu peale viskunud, kuigi oli kõhn nagu golfikepp ja Bäckströmist ainult õige pisut pikem.
„Kui tore, et ma komissari kätte sain,” ütles ta ja naeratas sõbralikult, samal ajal pead kallutades. „On sul minu jaoks paar minutit?”
„Millega ma saaksin kasulik olla, LO?” küsis Bäckström ja naeratas niisama sõbralikult. Targem juba see mutt ka ühe soojaga ette võtta, mõtles ta.
Kabinetis kulus veel mitu head minutit, enne kui LO asja juurde asus. Aga kuna Bäckströmil oli pisimagi detailini selge, kuidas ta toimib, oli tõeline nauding näha naist asetamas oma pead otse tema seatud silmusesse. Bäckström naaldus tugitooli seljatoele, põimis käed oma ümmargusel kõhul vaheliti, naeratas muhedalt ja noogutas julgustavalt.
„Sa oled peaaegu ainus, kellega ma ei ole rääkinud,” nentis LO.
„Nagu sa kindlasti mõistad, LO, on mul olnud üksjagu tegemist,” ütles Bäckström leebe pilgu ja mõtliku noogutuse saatel. Nii et mul ei ole isegi olnud aega istuda ja sinusuguse üle mõistuse tüütu eidega lõugu lõksutada, mõtles ta.
„Ma saan sellest väga hästi aru,” nõustus LO, kallutas pead veel paar sentimeetrit allapoole ja saatis talle peaaegu vertikaalse naeratuse.
„Kena kuulda,” ütles Bäckström rahulikul ilmel, samal ajal katsetades seda sissepoole suunatud noogutust, mida ta just sellisteks juhtumiteks varuks hoidis.
Lilian Olssoni arvates on kindlasti just Bäckström, kellel on aastatepikkune kogemus kripo mõrvauurijana, kokku puutunud suurema hulga koledustega kui ükski teine politseinik.
„Kuidas sa oled kõige sellega toime tulnud?” küsis LO. „Sul on kindlasti tohutu koorem hirmsaid kogemusi kaasas kanda?”
„Mida sa silmas pead?” küsis Bäckström vastu. Neile ei tohi millimeetritki järele anda, muidu on kohe kutu, mõtles ta.
Kõik tööga seotud koledused? Paljud politseinikud, et mitte öelda enamik või peaaegu kõik, kõrbesid oma töös läbi. Sein oli ees, suur ja lai, samal ajal kui nad proovisid järgmise vahetuseni välja vedada, kuritarvitades nii alkoholi kui ka seksi.
„Ja need on vaimsete probleemidega toimetulemiseks küll kõige halvemad moodused,” ütles LO.
Kuigi väga lahedad, mõtles Bäckström nõusoleku märgiks noogutades.
„Traagiline,” ütles Bäckström ja vabistas ebamugavusest ülakeha. „Traagiline,” kordas ta. Võib-olla tuleks anda talle väike vihje kolleeg Lewini ja Svanströmi-tädi kohta, mõtles ta.
„Ma olen kohanud isegi noori politseinikke, kellel on juba politseikoolis kujunenud välja raskekujulised söömishäired,” jätkas LO.
„Jah, see on traagiline,” kordas Bäckström. „Noored inimesed kah veel. Traagiline.” Ta ohkas raskelt. Aga kui arvestada lobi, mida neile seal lõunaks antakse, on puhas ime, et nad veel üleüldse midagi söövad, mõtles ta.
LO vankumatu arusaama järgi, mis põhines kõikidel tema psühholoogina politseis töötatud aastatel, tuli põhjuseid otsida politseikultuurist endast, sellest „meheliku uhkuse, eituse, vaikimise ja destruktiivse väljaelamise sümbioosist”, mis oli politseinike töökeskkonnas juba liiga kaua valitsenud ja halvanud inimesi, kes olid sunnitud seal töötama. Ta võis lausa tunda, kuidas see kõik tema poole voogas, põrandatelt, seintelt, laest, niipea kui ta jala politseimajja tõstis.
„Kuidas sa kõikide nende traumaatiliste kogemustega toime tuled, Bäckström?” kordas ta ja noogutas julgustavalt.
„Meie isa abiga,” ütles Bäckström, tõstes samal ajal oma lahke pilgu kabineti laevalgusti poole. Vat said nüüd, tibuke, mõtles ta.
„Vabandust, ma kardan, et nüüd ei saa ma päris hästi aru,” ütles LO ja naeratas talle ebalevalt.
„Meie isa,” kordas Bäckström tungival toonil. „Kõigeväeline Jumal, taeva ja maa looja, aga ka saatja ja lohutaja minu teekonnal siin maailmas.” Selline siis näebki välja inimene, enne kui tal lõug ja kõrvad küljest ära kukuvad, mõtles ta.
„Mul ei olnud aimugi, et sa usklik oled, Bäckström,” ütles LO ja silmitses teda kaame näoga.
„Ega sellest just igal pool ei kella,” ütles Bäckström ja vaatas naist manitseval pilgul, samal ajal pead raputades. „See on minu ja meie isa vaheline asi.”
„Täiesti arusaadav,” ütles LO. „Aga üks ei välista ju teist,” jätkas ta. „Sa ei ole kunagi kaalunud alterna… no ka teisi teid, et meelerahu leida, ma mõtlen.”
„Mis need siis peaksid olema?” küsis Bäckström mõrult, kortsutas kulmu ja lasi naisel politseiniku pilku maitsta. Aeg kruvisid pingutada, mõtles ta.
„Jah, näiteks eri teraapiavorme, näiteks traumaennetust, mis on samuti üks teraapia liik,” ütles LO ja naeratas talle puiselt. „Minu uks on alati lahti ja mul on päris palju tavalisi usklikke …”
„Sinul ei pea olema teisi jumalaid minu kõrval,” kõmistas Bäckström ja osutas naise poole terve käega, samal ajal end toolist püsti ajades. „Sinu ja teiste sinusuguste püüd iseend meie taevase isa koha peale asetada on ikka uskumatult häbematu. Kas sa ikka tead, et te astute esimese käsu vastu?” Või oli see teine? Sitta sellest, mõtles ta.
„Ma tõesti ei tahtnud sind ärritada, ma tõesti ei tahtnud …”
„Inimeselaps on kildudest kokku pandud,” katkestas teda Bäckström. „Koguja kaksteist neliteist,” jätkas ta ja vahtis naisele ainiti otsa. Puhas puusalt tulistamine ja eriti veel Smålandis, aga ega naine just kirikuskäija moega ei paista olevat, mõtles ta.
„Jah, mul on tõesti kahju, kui ma sind solvasin,” ütles LO ja naeratas kahvatult.
„Minu uks on alati lahti,” ütles Bäckström, samal ajal kabineti ust avades, et oma sõnadele kaalu lisada. „Mõtle ühele asjale, Lilian,” manitses ta. „Meie, inimesed … meie mõtleme … aga meie Isa juhib.”
Ja nüüd tuleb kähku peldikusse minna ja uks lukku keerata, et saaks end rahulikult ribadeks hirnuda, mõtles Bäckström ja pani ukse enda järel kinni.
Niipea kui ta hotellituppa jõudis, valas ta endale ühe külma õlle. Nendel, kes otse purgist joovad, ei ole küll peas kõik korras. Kuramuse poolahvid, mõtles Bäckström, võttis paar sügavat sõõmu ja limpsas ülahuulelt himukalt vahtu. Siis heitis ta voodisse, pani teleka käima ja hakkas sirvima telefoniteateid, mis ta oli vastuvõtust oma sahtlist kaasa võtnud. Neid oli omajagu ja enamik väikeselt Carinilt kohalikust raadiost. Selles teates, mis oli laekunud vaid mõne tunni eest, oli ta isegi kinnitanud, et „me ei pea tööasjadest rääkima”, ja oma heade kavatsuste tõenduseks jätnud ka oma koduse numbri. „Kas ma võiksin sind mõnda vaiksemasse kohta õhtusöögile kutsuda.” Naisterahvas on hädas, mõtles Bäckström ja küünitas öökapilt telefoni võtma. Ta tundub kohe täitsa meeleheitel, mõtles ta naise numbrit sisse toksides.
Vaiksem koht oli väike võõrastemaja, millel oli oma välikohvik ja vaade järjekordsele Smålandi järvele. See asus linnast pisut väljas, aga kuna tööandja maksab nagunii Bäckströmi taksoarved kinni, ei olnud see mingi probleem. Ühtki ajakirjanikunäru ei lähedal ega kaugel, mõtles ta, kui oma õhtusöögikaaslasele tooli välja tõmbas.
„Lõpuks omavahel, komissar. Kui nii võib öelda,” ütles Carin ja naeratas nii suu kui silmadega. „Mida sa süüa soovid? Mina teen välja.”
„Ei tule kõne allagi,” ütles Bäckström, kes oli juba taksos otsustanud panna lisatööna kirja kohtumise salapärase allikaga, ja loomulikult vajas ta kohtumise tõendamiseks arvet.
„Ma tahaksin midagi head,” jätkas ta, samal ajal oma kaaslast, tema pruune käsi ja jalgu piieldes. Seljas oli naisel õhuke suvekleit ja kolm ülemist nööpi oli ta vist unustanud kinni panna. Võib-olla natuke liiga lihtne, mõtles Bäckström.
Väga meeldiv,