kui sind kohvi jooma kutsutakse. Võimalik, et ta oli ka tualetti kasutanud.
„Kas seda, mis asub magamistoa kõrval?” küsis Salomonson.
„Ma saan aru küll, kuhu te tüürite,” vastas Gross. „Lihtsalt arusaamatuste vältimiseks. Ma ei ole iialgi tõstnud oma jalga tema magamistuppa. Võib-olla olen ma kasutanud esikus asuvat tualetti ja kuna meie korterid on täpselt ühesugused, ei olnud mul vähimatki raskust selle leidmisega. Nii et kui nüüd peaks juhtuma, et te olete leidnud kusagilt minu sõrmejälgi, samu sõrmejälgi, mis te minult puhtalt kriminaalsetel kaalutlustel olete varunud, siis on selleks täiesti loomulik põhjus.”
Ta ei ole suvaline lollpea, mõtles Rogersson. Mõrvakorterist ei leitud Grossi sõrmejälgi ja kui neid ka avastataks, oli nende väärtus tema äsjast ütlust arvestades vägagi piiratud. Seetõttu vahetasid nad teemat ja rääkisid naabri tütrest, mõrvatust.
„Ma ei ole temaga peaaegu rääkinudki,” ütles Gross. „Kuidas mul saaks siis temast mingi nägemus olla? Paistis niisama ennast täis, ärahellitatud ja kasvatamata nagu kõik noored daamid selles vanuses.”
„Ennast täis, ärahellitatud, kasvatamata. Mida sa silmas pead?” küsis Salomonson.
Et tüdruk oli teda vaevu tervitanud neil paaril korral, kui nad kokku juhtusid. Et ta ei vaadanud talle otsa ja oli peaaegu rõhutatult ükskõikne tol ainsal korral, mis nad tema mäletamist mööda üleüldse vestelnud olid. Ja siis oli pealegi ka tüdruku ema juures.
Alles kella kahe paiku tehti lõunasöögiks paus. Gross ise oli nii hilise kellaaja määranud ja küllap ennekõike selleks, et politseinikele tüli teha. Samal ajal kui Salomonson korraldas tema lõunasöögi praktilist poolt, oli Rogersson läinud tualetti ja põit tühjendanud. Kui ta sealt välja tuli, oli Bäckström esimene, kellega ta kokku jooksis.
„Kuidas meie poolakast vennikesega läheb?” küsis Bäckström.
„Olin sunnitud end väheke kergendama,” vastas Rogersson. „Jooksen viimasel ajal pidevalt seda vahet. Ei kõlba ma enam ülekuulamist läbi viima. Ainult siis, kui ma õlut libistan, ei pea ma alailma peldiku vahet leekima. Siis ei tule see mulle meeldegi. On ikka imelik värk.”
„Jah,” ütles Bäckström irvitades. „Mina käin peldikus siis, kui ärkan, ja enne, kui ära kustun. Kaks korda päevas ja sõltumata sellest, kas mul on häda või ei ole.”
„Sinu küsimusele vastuseks võin öelda, et läheb ootuspäraselt,” ütles Rogersson ja seda teist juttu ei teinud ta kuulmagi.
„Kas ta DNA-proovi on andnud?” küsis Bäckström.
„Me ei ole veel sinnamaale jõudnud,” ütles Rogersson ja ohkas. „Oleme ühtejärge kuulanud, kui halvasti me oleme teda kohelnud, ja kui sind huvitab, võin ma juba praegu öelda, kuidas see asi lõppeb.”
„Kuidas see siis lõppeb?” päris Bäckström.
„Me istume ja kuulame tema irisemist veel kolm tundi. Siis tuleb Olsson ja otsustab, et me peame sama irisemist veel kuus tundi kuulama. Siis keeldub Gross vabatahtlikult DNA andmisest ja siis annab Olsson järele, sest tal ei ole piisavalt mune, ja esitab talle kahtlustuse ja palub prokuröril ta kongi pista, et me saaksime proovi kätte, ilma et peaksime luba küsima. Siis sõidame koju, Gross, mina ja mu kolleeg. Igaüks oma koju.”
„Siis saad vähemalt paar õlut võtta,” ütles Bäckström lohutavalt. „Et ei peaks kogu aeg peldiku vahet leekima.”
„Seda küll,” vastas Rogersson. „Gross ei tapnud Lindat, ta ei ole midagi kuulnud, midagi näinud ega omal käel välja rehkendanud, nii et miks ta üldse siin on? Kokkuvõtlikult võib öelda, et tegu on täiesti tavalise ja raisatud päevaga ülekuulaja elus. Mida sa ise muidu tegema hakkad?”
„Mõtlesin hullarisse minna,” vastas Bäckström.
15
KUNA BÄCKSTRÖM EI juhtinud autot just meeleldi, oli ta endale juhi korraldanud. See au sai osaks noorele Adolfssonile ja juba teel garaaži olid nad sissejuhatavast tutvustusetapist üle saanud.
„Sina ja su paarimees ta leidsitegi, kui ma õigesti aru olen saanud,” ütles Bäckström.
„Vastab tõele, boss,” vastas Adolfsson.
„Kuidas sa siis mõrvarühma sattusid?” küsis Bäckström, kuigi ta oli asjade käiguga tegelikult juba kursis.
„Eks neil oli puhkuse ajal vähe inimesi,” vastas Adolfsson.
„Ma rääkisin Enokssoniga,” ütles Bäckström. „Tema jutt oli umbes selline, nagu tahaks ta sind adopteerida.”
„Jah, eks seal mingi tõetera on. Enok on normaalne. Ta käib koos mu isaga jahil.”
„Puhkuste aeg ja inimesi pole ja siis veel Enoksson. Nii see läks ja vaatamata sellele, mida meie lugupeetud komissar Olsson sellest asjast arvas,” võttis Bäckström jutu kokku.
„Jah,” vastas Adolfsson. „Üldjoontes on kokkuvõte õige.”
„Ega see pole esimene kord,” ütles Bäckström ja hiivas end mõningase vaevaga kõrvalistmele. Tore poiss. Meenutab mingil moel mind ennast, kui ma temavanune olin, mõtles Bäckström.
„Kas ma tohiksin midagi küsida?” päris Adolfsson viisakalt, kui nad garaažist välja sõitsid.
„Muidugi,” vastas Bäckström. Viisakas ja meeldiv pealekauba, mõtles ta.
„Millega on meie kohalik hullumaja komissari visiidi ära teeninud?” küsis Adolfsson.
„Vaatame üht ehtsat kriminaali,” vastas Bäckström. „Siis kasutame juhust ja vaatame seda, kes temaga tegeleb. Kui veab, näeme ühel ja samal pärastlõunal lausa kaht hullu.”
„Tanja-mees ja dotsent Brundin,” ütles Adolfsson. „Kui ma tohin pakkuda.”
Andekas noormees, mõtles Bäckström. Aga mis seal imestada, mõtles ta.
„Tõsi ta on,” ütles Bäckström. „Oled sa emma-kummaga varem kohtunud?”
„Mõlemaga,” vastas Adolfsson. „Brundini kuulasin ma siis, kui ta meile politseimajas ettekannet pidas. See teine sai mõne aasta eest osakonnas ühe kaaspatsiendi käest nuga ja siis tuli ta kokkulappimiseks haiglasse viia, meie Esseniga valvasime ta transporti.”
„Kuidas nad siis on ka?” küsis Bäckström. „See Brundin ja Tanjamees.”
„Eks mõlemad ole omajagu nupust nikastanud, kahtlemata,” vastas Adolfsson ja noogutas rõhukalt.
„Kumb hullem on?” Bäckström vaatas uudishimulikult oma uut noort sõpra.
„Võta üks ja viska teist,” ütles Adolfsson ja kehitas oma laiu õlgu. „Nad on erinevat moodi hullud, kui nii võib öelda. Kuigi muidugi …”
„Lase tulla,” ütles Bäckström innustavalt.
„Kui mina peaksin ühega neist samas toas elama, siis ma eelistaksin küll Tanja-meest. Raudselt,” sõnas Adolfsson.
Sankt Sigfridi haigla asus ainult paari kilomeetri kaugusel politseimajast. Läbisegi vanemaid ja tänapäevasemaid hooneid, mida ümbritses suur park järve ääres. Kõik oli lopsakas ja roheline, varju andvad puud, hoolimata põuasest suvest hooldatud muruplatsid, ning kõige rohkem meenutas see Bäckströmile Grand Hoteli Stockholmi lähedal Saltsjöbadenis, kus kripo tavaliselt oma konverentse ja personaliüritusi korraldas. Dotsent Brundini kabinet oli ühes vanemas ja pieteeditundega renoveeritud 19. sajandi hoones, mille seinad olid valgeks krohvitud. Siin pole meie hulludel kriminaalidel küll miskit häda, mõtles Bäckström, kui nad Adolfssoniga autost välja astusid.
„Ei tea, mis see kõik siin maksma on läinud,” ütles Bäckström, kui nad ukse taga kella andsid. „Hulludel on oma tenniseväljakud, minigolf ja isegi lahmakas ujula. Mis kurat tavalisel okastraadil viga on?”
„Jah, siin riigis pole hulludel kurjategijatel küll midagi häda,” nõustus