rõvetsemine?” Bäckström vaatas Knutssonile uudishimulikult otsa. „Kas sa ei võiks olla veidi …” Bäckström viibutas tähendusrikkalt paremat kätt.
„Võin küll,” vastas Knutsson ja ohkas tõeliselt sügavalt, otsekui hoogu võttes. „Toon sulle mõne näite. Klassikaline juhtum dildoga, mis saadetakse naisele tööle. Suurim musta värvi mudel, millega on kaasas anonüümkiri, mille autor väidab, et dildo on valmistatud tema enda peenise järgi.”
„Minu meelest ütlesid sa, et ta on poolakas,” mühatas Bäckström. „Tüüp on äkki värvipime. Või siis hakkab see tal küljest ära kukkuma, et igaks juhuks koopia teeb.” Bäckström naeris nii, et suur vats vabises.
„Tavalised meilid ja kirjad, kus Gross teatab, et oli teda linna peal ja raamatukogus näinud, ja kus ta avaldab arvamust naise aluspesuvaliku kohta. Kas piisab?” Knutsson vaatas küsivalt Bäckströmile otsa.
„Kõlab sedamoodi, nagu oleks tegu täiesti normaalse vennikesega,” ütles Bäckström. Ei tea, mis nüüd Tiku ühtäkki nii härdaks on teinud, mõtles ta. Ega ta ometi kriisiterapeudi juurest läbi astunud?
„No ega ma päris selle peale ei reageerinudki,” ütles Knutsson pahuralt.
„Mille peale siis?” küsis Bäckström. „Et ta on poolakas?”
„Ta elab ohvriga samas majas,” vastas Knutsson. „Täpselt ohvri korteri peal, kui ma õigesti aru sain.”
„DNA võtta,” möirgas Bäckström, kohendas asendit ja sihtis oma töntsaka nimetissõrmega Knutssonit. „Sellest oleksid võinudki alustada. Saada keegi proovi võtma, ja kui ta vabatahtlikult ei nõustu, peame ta siia tooma.” Asi hakkab ilmet võtma, mõtles ta.
Alles hilisel pärastlõunal laekus kohtuarstilt lubatud esialgne hinnang. See saabus tehnikaosakonna faksile ja oli suunatud vastutavale kriminalistile, Växjö läänipolitsei komissar Enokssonile, ja niipea kui ta selle läbi oli lugenud, otsis ta üles Bäckströmi, et selle sisu arutada.
„Kohtuarsti andmetel suri ta hommikul kella kolme ja seitsme vahel. Lämbumine kägistamise tagajärjel,” ütles kriminalist.
„Selle taipamiseks ei pea küll valge kittel seljas olema,” ütles Bäckström. „Kui sa minu käest küsid, siis suri ta poole viie ja kõige rohkem viie vahel,” lisas ta. Tüüpiline kohtuarst, mõtles ta. Kuradi argpüks.
„Mis aega puutub, siis olen ma sinuga nõus,” kinnitas Enoksson. „Muidu näib tüdrukut olevat vägistatud vähemalt kaks korda. Esiteks genitaalselt ja teiseks anaalselt, oletatavasti selles järjekorras. Võib-olla ka rohkem kui kaks korda. Lõpule viidud vägistamine, ejakulatsioon toimus.”
„Kas ta ütleb midagi sellist ka, mida me juba oma peaga välja ei oleks mõelnud?” küsis Bäckström. „Need noahoobid … tema … istmikus?” Ma ei julge enam isegi väikest peput nimetada, mõtles ta. Mis kuradi kohta ma sattunud olen?
„Hoobid on võib-olla palju öelda,” väitis Enoksson. „Torked pigem, kuigi sealt tuli päris palju verd. Jah, ta on need meie jaoks ära mõõtnud. See pole ju meie rida. Kokku võisime me need muidugi lugeda ja selles oleme ühel meelel. Kolmteist torget kaarekujuliselt üles vöökoha ja keha keskjoone poole ja arvatavasti vasakult tuharalt paremale.”
„Ma kuulan,” ütles Bäckström.
„Ühe teraga nuga, kindlasti see, mille me kuriteopaigalt leidsime, torkesügavus paar kuni viis millimeetrit ja kõige sügavam peaaegu sentimeeter. Jätab peaaegu talitsetud mulje, eriti kui arvestada, et tüdruk pani kindlasti vastu ja viskles. Paremal sügavamad kui vasakul. Köidikute ja suutropi ja nendest kehale jäänud jälgedega võime tegeleda vast siis, kui oleme kriminalistikalaborist vastused saanud.”
„Mul ei ole vastuväiteid,” ütles Bäckström. „Ja see, millega arstionu meid seni on abistanud, oli meile juba teada.” Vähemalt mulle, mõtles ta.
„Jah. Üldjoontes küll. Aga ta võib siia meiega rääkima tulla, kui me tahame,” ütles kriminalist. „Ma mõtlesin, et see on ehk kõige targem siis, kui ma olen oma kolleegidega töö lõpetanud ja proovidele on vastused tulnud. Võimalik, et tal on mõtteid, mida ta tahaks kohtumisel suuliselt välja pakkuda. Et kõik oleks konkreetses seoses. Või mis sa ise arvad?”
„Hea mõte,” vastas Bäckström. Parem oleks, kui see juhtuks sel suvel, mõtles ta.
Seejärel kutsus Bäckström inspektor Anna Sandbergi kõrvale, et veel rohkem süveneda ohvri isikusse, aga enamjaolt selleks, et oma väsinud silmi puhata.
„Ma loodan, et ma ei mõju liiga tüütult, Anna,” ütles Bäckström ja naeratas sõbralikult, „aga nagu sa kindlasti sama hästi aru saad kui mina, on ohvri isikut puudutav osa juurdluses ehk kõige olulisem.” Tule taevas appi, mõtles ta, mida kõike nende tibukeste nimel ei tehta.
„Minu meelest ei ole sa üldse tüütu,” vastas Anna. „Vastupidi, mul on hea meel neid sõnu kuulda. Siin majas on liiga palju selliseid uurijaid, kes ei võta ohvreid tõsiselt.” Ta vaatas Bäckströmile tõsisel pilgul otsa.
Kena kuulda, et ka Växjös on normaalseid politseinikke, mõtles Bäckström, aga valjusti ta seda ei öelnud.
„Täpselt,” ütles Bäckström. „Ma sain aru, et sa olid isaga rääkinud? Linda isaga?”
„Seda on võib-olla liiga palju öeldud,” vastas Anna. „Ma käisin tema juures kodus kaasas, toimunust rääkimas. Enamasti rääkis küll üks vanem kolleeg. Ta oli enne politseinikuks hakkamist kirikuõpetaja ja töötab juba aastaid linna korrakaitseosakonnas. Ta oskab selliseid asju eriti hästi. Täitsa jube on meenutada. Ta ehmatas ikka kohutavalt, Linda isa siis. Niipea kui me politseimajja jõudsime, kutsusime arsti.”
„Õudne,” ütles Bäckström. Nüüd on naisel jälle selline nägu peas, et tasub gaasi anda, enne kui pill lahti läheb. Kõik nad on samasugused, naised, kirikuõpetajad, korrakaitsjad, mõtles ta. Ikka jumalast poolearulised.
„Ma nägin, et Linda elukohaks oli märgitud isakodu,” ütles Bäckström, „nii et ma oletan, et tal oli seal oma tuba.”
„Oo jaa,” vastas Anna. „See on tohutu suur maja, mõis. Fantastiline koht.”
„Kui te tema tuba seal isa juures läbi otsisite. Kas te leidsite midagi huvitavat? Ma mõtlen päevikuid, isiklikke märkmikke, kalendreid ja selliseid asju, vanu kirju, fotosid, mingite tähtpäevade videoid. No kogu see krempel. Saad aru küll, mida ma mõtlen.”
„Selleks ei jäänudki aega,” ütles Anna. „Me jõudsime peaaegu ainult esikusse, kui juba tagasi sõitsime. Isa oli omadega täiesti läbi. Kuigi kalendermärkmik on küll meie käes. See oli tal kotis, samas kotis, mis tal kaasas oli, kui ta reedel väljas käis.”
„Kas selles on midagi huvitavat?” küsis Bäckström.
„Ei midagi,” vastas Anna pead raputades. „Tavalised märkmed. Kohtumised, loengud koolis, sõbrad, kellega ta on kohtunud. Tavalised asjad. Kui tahad, võid pilgu peale visata.”
„Pärastpoole,” vastas Bäckström. „Aga hiljem, mis hiljem toimus?”
„Ei midagi erilist,” nentis Anna. „Ma võtsin selle juba reedel Bengtiga jutuks, komissar Olssoniga, eks, aga siis oli isa siit juba koos ühe arsti ja paari sõbraga ära sõitnud ja Bengt arvas, et sellega peaks natuke kannatama. Tähendab et juhtunut arvestades tasuks isa rahule jätta. Aga pärast ei olegi eriti midagi toimunud. Kuigi ma tean, et kriminalistid on seda meelde tuletanud.”
„Aga te ei ole siis ikka veel isa juures tema tuba läbi otsinud?” Mis kuradi kohta ma sattunud olen, mõtles Bäckström.
„Ei, minu teada ei ole,” vastas Anna ja raputas pead. „Kriminalistid on vist täiskoormusega mõrvapaigas. Aga ma saan aru, mida sa silmas pead.”
„Homme räägin sellest Olssoniga,” sõnas Bäckström. Siis jääb talle veel pool ööpäeva, et end lolliks teha, mõtles ta.
Rogersson