kolme tema parima sõbrannaga ja mitme politseikooli kursusekaaslasega. Vanemad kuulame üle niipea, kui nad on sellises seisundis, et nendega on üldse võimalik rääkida.”
„Juhusuhteid, veidrusi tema seksuaalses orientatsioonis ja nii edasi?” ei jätnud Bäckström jonni.
„Ei.” Anna raputas kindlalt pead. „Vähemalt ei tea sellest keegi, kellega meie oleme rääkinud. Kõigi jutu järgi näib Linda olevat olnud täiesti tavaline tüdruk. Tavalised kutid, tavaline seks. Ei midagi imelikku.”
„Pool aastat ilma poisita või isegi ajutise suhteta.” Bäckström raputas kahtlevalt pead. On see üldse usutav, mõtles ta. Kahekümneaastane ilus tüdruk. Mis siis, et tema maitse jaoks liiga kondine.
„Kindlasti on see palju tavalisem, kui arvatakse,” vastas Anna ja tegi näo, nagu teaks, millest ta räägib. „Minu meelest sattus ta lihtsalt mingi hullu otsa. Kui sa minu arvamust teada tahad, siis nii lihtne see ongi.”
„Ah et sina arvad nii,” ütles Bäckström viivitades. „Küll kõik laheneb,” ütles ta äkitselt ja naeratas Annale. „Kõik laheneb.” Ja neil kõikidel on mingi väike kapike, kus nad end peidavad, mõtles ta.
Konstaabel Sandberg ei lausunud sõnagi. Ainult noogutas ja nägi pisut üllatunud välja.
Nüüd sul on, mille üle järele mõelda, tibuke, mõtles Bäckström ja saatis naist pilguga, kui too oma kohale tagasi läks.
Vehi, nii et keel vestil, mõtles Bäckström. Tõi endale tassi kohvi ja sulges end pärast seda koos Knutssoni ja Thoréniga tühja kabinetti, et rahus ja vaikuses välja uurida, mis tulemuse uurimine on andnud.
„Rääkige vanale mehele,” ütles Bäckström, kes oli otsustanud võtta distantseeritud ja üleoleva hoiaku. „Kas me oleme midagi huvitavat leidnud?”
„Sa mõtled kuriteopaika?” küsis Thorén. „Sealt leitakse vist pidevalt midagi.”
„Ma ei mõtle kuriteopaika,” jätkas Bäckström sama rahulikult ja pedagoogiliselt. „Ma mõtlesin kõiki teisi paiku peale kuriteopaiga. Ohvri teekonnal, kui ta öösel koju läks. Kuriteopaiga ümbruses. Kurjategija oletatava põgenemistee ääres. Või üleüldse Växjös. Või Rootsis … või maailmas?”
„Ma saan aru, mida sa mõtled,” ütles Knutsson. „Sa mõtled …”
„Ma küll ei usu, et sa aru saad,” katkestas teda Bäckström, kes oli just hoo sisse saanud. „Ma mõtlen kogu programmi alates kõige pisemast prügist tänaval kuriteopaiga läheduses, prügikaste, konteinereid, kanalisatsioonikaevusid, nurgataguseid, trepikodasid, urkaid, tavalisi kortereid, pööninguid ja keldreid, põõsastikke ja kõiki täiesti tavalisi kohti nende vahel. Ma mõtlen imelikke naabreid, üleüldse pätte, aknast piilujaid, liputajaid, seksihulle ja vaimuhaigeid. Ja siis ma mõtlen kõiki normaalseid kodanikke, kellel tekib ajus lühis ainuüksi sellest, et on nii kuradi kuum ja et see kuumus ei paistagi otsa lõppevat.”
„Sellisel juhul ei ole midagi leitud,” nentis Thorén.
„Teisalt ei ole otsingud veel lõppenud,” väitis Knutsson vastu. „Tähendab sinu sõnum koosolekul oli kindlasti piisavalt selge. Nii et küllap antakse igal pool endast parim.”
„Aga veel ei ole midagi leitud.” Bäckström vaatas neile küsivalt otsa.
„Ei ole,” vastas Thorén.
„Ei ole,” nõustus Knutsson ja raputas kinnituseks pead.
„Aga eks see ole ikka omajagu imelik, et mingi opakas, kes kuriteopaigas omaenda aluspükstest välja kargab ja selle peale aknast välja hüppab, et ajaleht postkasti lastakse, rääkimata spermast ja verest ja sõrmejälgedest, mida ta endast maha jättis, haihtub lihtsalt õhku niipea, kui ta sealt minema pääseb,” võttis Bäckström kokku.
„Natuke müstiline see on jah,” kinnitas Thorén.
„Ma mõtlesin ka ise sellele,” nõustus Knutsson. „Vaevalt et see nii lihtne on, et tal muud peale aluspükste seljas ei olnudki, kui ta ohvrit ründas. Ma teen muidugi nalja,” lisas ta kärmesti, kui Bäckströmi ilmet nägi.
„Ei tea midagi,” ütles Bäckström. „Ei tea midagi. Arvestades seda, mida ta tundub olevat ohvriga kaks tundi teinud ja mida ta teeb siis, kui ta on ohvri ära tapnud. Sest jääb mulje, et siis läks ta duši alla elu mõtte üle juurdlema.”
„Paistab ikka paras hull küll. Olen täitsa nõus,” möönis Thorén.
„Aga ilmselt mitte nii hull, et väljapoole kuriteopaika endast jälgi jätta,” ütles Bäckström.
„Võib-olla tal hakkas kergem, kui sai auru välja lasta,” ütles Knutsson irvitades.
„Ma ei kujuta ette,” ütles Bäckström. „Kui ma näen midagi, mis näeb välja nagu jaaniuss, liigub nagu jaaniuss ja kiirgab müstilist valgust. Mida ma siis näen?”
„Jaaniussi?” Thorén vaatas küsivalt oma ülemusele otsa.
„Tubli poiss,” ütles Bäckström. „Ega sul pole juhtumisi tulnud mõttesse politseinikuks hakata?”
Enne kui Bäckström ja Rogersson õhtul tagasi hotelli läksid, põikasid nad mõrvapaigast läbi, et korterile pilk peale heita. Suur hulk eri meediakanalite esindajaid olid loomulikult mastaapsete tõkete taga kohal ja objektiivide pikkuse järgi otsustades näisid piltnikud olevat valmistunud ka kõikvõimalikeks sündmusteks politseinike töös. Bäckström istus rooli taga oimugi liigutamata, kuigi üks fotograafidest pikutas juba peaaegu nende auto radiaatori otsas, enne kui pildiga rahule jäi. Siis pääsesid nad lõpuks tõketest läbi ja Bäckström parkis ametiauto otse maja välisukse kõrvale, et ei peaks ringi jooksma ja end ajaviiteks pildistada laskma.
„Kuradi raisakullid,” ütles Rogersson, niipea kui nad trepikotta olid jõudnud. „Ime, et nad omale siia burksiputkat pole lohistanud.”
„Liiga palav on vist,” kõkutas Bäckström naerda. Kuigi jäätis kuluks küll marjaks ära, mõtles ta.
Kaks kriminalisti, kes kohal olid, pidasid nende saabudes parajasti kohvipausi, aga kuna ei Bäckström ega Rogersson kohvi ei soovinud, panid nad ka ise kruusid kiiresti käest ja pakkusid end neile ringkäiku tegema.
„Kas tahate suurt või väikest ringi?” küsis noorem kriminalist.
„Väiksest piisab täiesti,” vastas Bäckström, kes pani kilekindad kätte ja nägi vaeva püstijäämisega, kui seinalt tuge otsides kingadele kilesusse peale tõmbas.
„Neli tuba ja köök, vannituba, eraldi tualett ja esik, kus me seisame. Kokku kaheksakümmend kaks ruutmeetrit pinda.” Vanem kriminalist osutas rääkimise ajal käega. „Elutuba on otse ees. Umbes kakskümmend viis ruutmeetrit ja paikneb keset korterit. Tänava poole on köök ja üks tuba, mida ohvri ema kasutab vist kabinetina. Aa, muide, te korteri joonise olete ikka saanud või?”
„Oleme küll,” vastas Bäckström. „Nägime seda, aga see pole päris sama asi, kui oma ihusilmaga näha.”
„Õige. Nii see on,” ütles vanem kriminalist naeratades. „Hoovi poole on magamistuba, kust ta leiti, sinna pääseb elutoast,” jätkas mees. „Magamistoa kõrval on suur vannituba, kus on vann, dušikabiin, tualett ja bidee ja sinna pääseb niisiis magamistoast. Teisel pool vannituba on üks väiksem tuba, mida ema on vist kasutanud majapidamis- või laoruumina. Seal on triikimislaud ja kõige muu träni hulgas paar suuremat sorti pesukorvi, sinna saab sealt koridori kaudu,” ta näitas käega, „ja seal koridoris on ka mitu seinakappi.”
Luksuslik pole, aga mitte ka kehvake, mõtles Bäckström, kui ta koos teistega korteris ringi käis. Ei ole liiga klanitud ega ka liiga räpane, arvestades seda, millega kriminalistid olid seal juba tegelenud. Just täpselt sedamoodi oleks ta keskklassi kuuluva keskealise õpetaja korterit ette kujutanud. Üksik naine kahekümneaastase tütrega, kes mõnikord ema juures elab.
Elutuba ja suur diivan, kolm lahtist istmepatja, keskmine oli puudu. Selle ees diivanilaud