sissemurdmisjälgi ei ole,” vastas too. „Muid vägivallamärke ei ole ka esikus. Nii et tüdruk lasi ta vabatahtlikult sisse või unustas ukse enda järel lukku keerata.”
„Või pani kurjategija talle noa kõrile, kui tüdruk koridori astus, ja sundis teda ust avama. Või võttis tema käest võtmed ära,” jätkas Bäckström.
„Ka seda ei saa välistada,” ütles Enoksson. „Muidugi ei saa. Meil läheb seal korteris veel paar päeva, enne kui pilt selgima hakkab. Ja labori analüüsivastuseid annab ka oodata nagu ikka, aga kohtuarst pidi esialgse hinnangu andma hiljemalt homme, nii et tema tegeleb praegu kindlasti lahkamisega.”
„Nii et natuke häid uudiseid on ka,” ütles Bäckström ja näis äkitselt kaunis heatujuline. Mitmekülgne tuleb olla, mõtles ta. Palju piitsa ja aeg-ajalt präänikut.
„Me saime nii verd, spermat kui sõrmejälgi, seega päris kottpimedas me ei koba,” nentis Enoksson.
„Aga üksikasju sa avaldada ei soovi?” Bäckström naeratas ikka veel.
„Veel mitte, jah, ei mina ega mu kolleegid.” Ta noogutas kinnituseks, nagu oleks kõige jaoks oma aeg, ka Bäckströmi jaoks. „Natuke mõtlemisainet võin siiski pakkuda.”
„Ma kuulan,” ütles Bäckström. Kuigi mitte terve päeva, mõtles ta. Sest nüüd käis tema püksirihma vahel juba lausa revolutsioon.
„Esiteks ma arvan, et tüdruk lasi ta vabatahtlikult sisse. Või oli ta teda tee peal kohanud ja kaasa kutsunud. Või varem kohtumise kokku leppinud. Korteris avanenud pildi põhjal võib väita, et kohtumine algas üsna rahumeelselt.”
„Et sa arvad siis nii,” ütles Bäckström aeglaselt. Siis selline, kes võiks igaühe sisse lasta.
„Ja teiseks, ja kogu lugupidamise juures sellesse, mida kolleeg Anna mõne aja eest ütles, ei usu mina, et tüdruk oli seal kuigi palju elanud. Ma lugesin ema ütlusi ja saan aru, et tema oli nii väitnud.”
„Miks sa siis ei usu seda?” küsis Bäckström.
„Tüdruk oli ema voodis,” vastas Enoksson. „Pole mingit kahtlust, et seal ta tapetigi. Korteri ainsas voodis. Iseenesest võis ta olla maganud elutoa diivanil, sest see on piisavalt suur, aga miski ei viita sellele, nagu oleks ta seda pikemat aega teinud.”
„Aga ema on ju õpetaja,” märkis inspektor Sandberg, kes tundis end ilmselt puudutatuna. „Ta on olnud juba ligi kuu aega puhkusel ja tõenäoliselt enamiku ajast maal. Tähendab … mõelge, mis ilmad meil on olnud.”
Et nad ikka jaksavad, mõtles Bäckström. Ikka kogu aeg peab vastu haukuma.
„Ma kuulen küll, mida sa ütled, Anna,” ütles Enoksson. „Vähemalt ei paista sedamoodi, nagu oleks ta tahtnud päriselt sinna kolida. Ainsad asjad, mis näivad kuuluvat Lindale ja mis me korteri vannitoast leidsime, olid kosmeetikakott, mille sisu on tavapärane, ja üks kangast spordikott, mis seisab ühe kapi kõige ülemisel riiulil toas, mis on ilmselt tema ema töötuba. Kotis on puhas aluspesu ja üks pluus. Nii et minule jääb küll mulje, et ta elas seal ainult siis, kui ema oli ära ja kui ta ise tahtis linnas olla, et näiteks välja minna. Nagu neljapäeval, kui ta hotelli baaris käis.”
„Kaevame edasi,” nentis Bäckström ja naeratas sõbralikult ka Annale. „Ma ei tea, kuidas teie ülejäänutega on, aga vähemalt mina pean küll midagi hamba alla saama.”
10
ALGUSES OLID BÄCKSTRÖM ja Rogersson pidanud plaani lipsata linna peale ja süüa lõunat mõnes tagasihoidlikus kohas, kus võinuks lubada endale ka suured õlled, mis nad igati ära olid teeninud. Ent kui nad nägid politseimaja ukse juures tunglevat ajakirjanike parve, pöörasid nad ikkagi kannapealt ringi ning suundusid politseimaja sööklasse. Leidsid tagumisest nurgast tühja laua ja nautisid päevapakkumist, kummalgi ees lahja õlu.
„Kuidas küll on ehitatud selle inimese aju, kes pakub kolmekümnekraadise kuumaga praetud vorste, hautatud makarone ja magustoiduks Smålandi kohupiimakooki moosiga. See näeb ju välja nagu vaglakuhi,” ütles Rogersson ja sorkis tujutult kahvliga makaronides.
„Ära seda minu käest küsi. Mina ei ole kunagi vaklu söönud,” vastas Bäckström. „Minu meelest on see hea.”
„Jajah, Bäckström,” ütles Rogersson väsinult. „Aga kui oled selline täiesti normaalne inimene nagu mina.”
„Kui sa tahad vaklade kohta lähemalt teada, peaksid Egoniga rääkima.” Ja õnn kaasa, mõtles Bäckström, sest Egon oli veelgi väiksema jutuga kui Rogersson.
„Mis kuradi Egoniga?” küsis Rogersson.
„Minu Egoniga,” vastas Bäckström.
„Mis sa annad talle laibausse või?” Rogersson silmitses teda umbusklikult.
„Vaklu, kärbsevastseid, vahet pole. Kuigi ainult pidulikul puhul. Kas sa üldse tead, palju maksab purgitäis kärbsevastseid?” Tuleb ikka Egonile mingid piirid seada, mõtles Bäckström. Me peame ju kahekesi suutma tavalisest politseinikupalgast ära elada.
„Kas sa kohvi tahad?” ohkas Rogersson püsti tõustes.
„Suur tass piima ja suhkruga,” vastas Bäckström. Nii head kohupiimakooki pole ma ammu söönud, mõtles ta.
Pärast lõunat pühendus Bäckström uue hooga enda ümber korra loomisele ja kontrollimisele, et tema uurimisrühm oma olemasolu õigustaks. Komissar Olsson oli välja ilmunud, teinud toas tiiru ja proovinud igaühega juttu teha, aga kui ta Bäckströmile lähenes, et tema hinnalist aega raiskama hakata, oli Bäckström kasutusele võtnud telefonitriki, tõstnud toru ja pobisenud süvenenult pidevale toonile, samal ajal vaba parema käega tõrjuvalt vehkides. Kindluse mõttes varustas ta end ka pastakaga ja märkmik oli samuti nähtaval kohal laua peal lahti. Seepeale läks Olsson oma kabinetti tagasi ja sulges enda järel ukse, samal ajal kui Bäckström kutsus enda juurde kolleeg Sandbergi, et lähemalt uurida ohvri seksuaalkontakte ja eelistusi, kasutades ka võimalust ja lastes oma väsinud silmadel puhata naisel, kes tema eest töö ära pidi tegema.
„Ohvri seksuaalelu, Anna. Kas me hakkame sellest aimu saama?” alustas Bäckström ja noogutas naisele. Raske, professionaalne noogutus, mida ta kasutas siis, kui pidi rääkima keerulistel teemadel. Täitsa kobedad tissid noorel daamil, mõtles ta.
„Üht-teist on välja koorunud,” vastas Anna neutraalsel toonil.
„Midagi huvitavat?” küsis Bäckström. „Ma pean silmas uurimise seisukohalt,” täpsustas ta. Nagu koperdaks õhukesel jääl, ja nüüd tuli oma sõnakasutust hoolega kontrollida, kui ei taha just läbi jää kukkuda, mõtles ta.
Sellesama aasta varakevadeni oli Lindal olnud oma poiss, kellega ta oli kohtunud aasta varem.
See endine poiss oli paar aastat vanem ja õppis Lundi ülikoolis majandust. Kui ta enne jõule ülikooli lõpetas, seitse kuud tagasi, oli talle otsekohe Stockholmis tööd pakutud. Ta oli sinna kolinud ning õige pea tema ja Linda suhe katkes.
Ei tema ega tema suhte kohta Lindaga polnud leitud midagi negatiivset, ja ükskord ometi läks nii hästi, et mõrvahetkeks näis tal olevat veekindel alibi. Ta oli viibinud koos oma uue tüdruku ja paari sõbraga Stockholmi saarestikus ühel peol. Ta oli ise Växjö politseisse helistanud, niipea kui Linda loost kuulis, ja võttis seejärel omal algatusel ühendust ka Stockholmi politseiga, kes oli ta juba üle kuulanud. Muidugi oli ta šokis, aga samas üle igasuguste ootuste koostööaldis. Muu hulgas oli ta vabatahtlikult pakkunud, et annab DNA-proovi, et politsei ei peaks tema peale aega raiskama.
„Vastutulelik noormees,” nentis Bäckström. „Kuidas ta sellest nii ruttu teada sai? Et Linda on mõrvatud,” täpsustas ta.
„Tema ema, kes elab siin linnas ja tunneb Linda perekonda, oli talle juba eile pärastlõunal helistanud, niipea kui ise teada sai. Poeg oli mingis kohas Sandhamni lähistel. Mis asub vist kuskil kaugel Stockholmi saarestikus. Aa, seda sa ju tead. Ma mõtlen seda, kus see asub. Ema tunneb sealset perekonda ka, nii et ta helistaski otse nendele, kui