ja lasi veel voolata – hakkas lääni politseiülema töötelefon helisema. Lääni politseiülem magas parajasti ja tal oli mõningaid raskusi nii prillide ettepanemise kui mobiili leidmisega, et kõnele vastata. Midagi peab olema juhtunud, mõtles ta pärast kiiret pilku äratuskellale, mis seisis öökapil.
„Nylander siinpool,” ütles hääl telefonis. „Ma loodan, et ma sind üles ei ajanud.”
„Ei ole hullu,” vastas politseiülem nõrgal häälel. „Ei ole midagi.” Nüüd on küll midagi hirmsat juhtunud, mõtles ta.
„Ma tahtsin ülevaadet,” ütles Nylander napisõnaliselt. „Kuidas teil seal läheb?”
„Kõik kulgeb plaanipäraselt,” vastas lääni politseiülem. Kuidas mina seda teadma peaksin, mõtles ta, sest ta oli ju öö otsa maganud. „Kas sa tahaksid midagi konkreetset teada, Nylander?” lisas ta.
Nylander ei tahtnud midagi konkreetset teada – „sellist kommet mul ei ole”. Küll aga oli ta keskkriminaalpolitsei juhina tegelenud nende ühise juhtumi puhul teatud „strateegilise analüüsiga”. Selle tulemusena oli tal ka pakkumine, mis puudutab „operatiivjõude”.
„Kuidas sa seda mõtlesid?” tahtis lääni politseiülem selgitust. Strateegiline analüüs, operatiivjõud? Mis asja ta ajab, mõtles ta.
„Minu hinnangul on suur oht, et teil jookseb seal vabalt ringi pesueht hullumeelne,” alustas Nylander, „kes tõenäoliselt mõtleb õige pea midagi veel kohutavamat välja.”
„Kas sa mõtled mingit konkreetset võimalust?” kordas lääni politseiülem nõrgal häälel, mille peale esitas Nylander talle oma rikkalikust riigi politseijuhi kogemustepagasist hulganisti mõeldavaid stsenaariume.
„Ma mõtlen näiteks Malmö samuraimõrvarit, kes tappis ja sandistas oma majas mitu naabrit. Allohvitseri Falunis, kes lasi maha kümmekond inimest, enamik noored naised. Jah … mida siis veel,” ütles kaapeeüü viivitades ja kostis sedamoodi, nagu oleks ta oma lõuga hõõrunud. „Näiteks raudoramees, kes jooksis siin linnas metroojaamas amokki, üsna hiljuti alles. Kolm surnut ja pool tosinat vigastatut, kui mälu mind ei peta. Näiteks vanalinna hull, kes niitis oma autoga päise päeva ajal maha sadakond rahumeelset jalakäijat. Need on ainult mõned näited,” lõpetas Nylander.
„Tõepoolest,” ütles lääni politseiülem. Issand jumal, mõtles ta. Siin minu juures. Växjös.
„Ma olen meie analüütikutega juba rääkinud,” ütles Nylander, „ja nemad on minuga täiesti ühel meelel. Tegemist on sarimõrvariga, kes võib väga suure tõenäosusega korda saata ka massimõrva või võtta ette niinimetatud spree killing’i. See tähendab, et ta tapab tunni või paari jooksul ohvreid mitmes eri paigas. Käib ringi ja justkui külvab enda ümber surma,” seletas Nylander.
„Sul oli mingi ettepanek,” ütles lääni politseiülem. Issand jumal, mõtles ta.
Keskkriminaalpolitsei ülemal oli operatiivtöö korraldamiseks tervelt kolm ettepanekut. Lisaks oli ta kaks neist juba käiku lasknud ning kolmanda täidesaatmiseks oli tal kõrgendatud valmidus.
„Minu meelest peame laskma minu KTP-rühmal seda hullu juba praegu väga lähedalt uurida. Lisaks peame saatma juhtumi meie VIC-LAS-e üksusele. Parem karta kui kahetseda,” müristas Nylander.
„KTP-rühm, VICLAS,” ütles lääni politseiülem. Neid lühendeid ikka jagub, mõtles ta.
„Kurjategija profiili töörühm, et saada tema isikust parem pilt. VICLAS, et seostada teda kõikide varasemate sarnaste roimadega,” täpsustas Nylander napisõnaliselt. Tüüpiline ametnik, mõtles ta.
„Sa nimetasid ka kolmandat,” ütles lääni politseiülem ennast kaitsval toonil.
„Õige,” vastas Nylander. „Kui vahistamiseks läheb, oleks vist mõistlik, kui sa jätaksid selle meie riikliku erikomando hooleks. Vältimaks tarbetut verevalmist. Ma olen neid juba hoiatanud. Normaaljuhul jõuaksime sinu juurde korralduse saamise hetkest kolme tunniga. Proovime seda aega lühendada ja eeldusel, et lennuilm on sama hea, kui see terve suve on olnud, arvab üksuse juht, et saaksime ka kahe tunniga hakkama. Oleme kolme rühma valmisoleku tõstnud juba siniselt oranžile.”
„Issand jumal,” ütles lääni politseiülem. Issand jumal, mõtles ta. Ja mitmest mõrvast oleks jutt, kui me räägime tarvilikust verevalamisest?
Veerand tundi hiljem helistas lääni politseiülem – hoolimata varasest kellaajast – oma eeluurimise juhile komissar Olssonile ja andis teada, et tema ja kripo juht olid ühiselt ja ühel nõul otsustanud täiendada juurdlust KTP-rühma ja VICLAS-e üksuse ekspertidega, ning et võimaliku vahistamise peab korraldama erikomando. Olsson ise oli kummalisel kombel samu asju mõelnud ja leidis, et ettepanek on suurepärane.
„Ma tahtsingi tegelikult veel täna helistada ja seda välja pakkuda, ja ma otsustasin viivitada ainult seepärast, et ma ei tahtnud segada ülemat tema igati väljateenitud puhkuse nautimisel.”
Bäckström oli ärritatud, väsinud ja pohmellis. Eelmisel õhtul olid nad Rogerssoniga andnud endast parima, et heastada pikka võõrutuskuuri, milleks töö neid sundinud oli. Bäckströmil oli oma voodis pisut enne keskööd pilt eest ära läinud, ta oli sisse maganud, pidi käigupealt hommikust sööma ega jõudnud hommikusi lehtigi lugeda. Lisaks olid nad olnud sunnitud peatuma tee peal ühe bensujaama poes, et osta mentoolitablette ja paar pudelit spordijooki, et hingeõhk ja vedeliku tasakaal organismis kuidagi kontrolli alla saada.
Enesetunne muutus veelgi viletsamaks, kui ta ruttas mööda koridori uurimisrühma koosolekule ja see ogar Olsson hüppas talle ligi ja hakkas seletama kõiksugu kriisistsenaariumidest, mida ta koos politseiülemaga oli pidanud oma kohuseks välja töötada, ilma Bäckströmi asjasse pühendamata.
„Mida sina sellest arvad, Bäckström?” küsis Olsson. „Et alustame koostööd sinu KTP ja VICLAS-e kolleegidega?”
„Tundub väga hea mõte,” vastas Bäckström, kellel ei olnud vähimatki soovi raisata väärtuslikku aega oma ülemuselt, Sten Nullike Nylanderilt telefoni teel korralduste saamisele.
Siis istus ta lõpuks laua otsas. Ta ei saabunud küll koos rajuilma ja tormituulega, aga tema ees oli suur kruusitäis piima ja suhkruga kohvi ning terve uurimisrühm.
„No nii,” ütles Bäckström. „Hakkame siis peale.”
Kõigepealt rääkis inspektor Sandberg ohvri koduteele jäänud valvekaameratest. See, mis oli automaadi küljes, kust Linda raha välja võttis, ei olnud midagi andnud ning seda seetõttu, et ohver jäi hotellist lahkudes kaamera vaateväljast kaugemale.
„Kaamera katab ainult kõnnitee ja väikese jupi tänavat pangaautomaadi ees,” seletas ta. „Küll aga leidsime midagi palju paremat ja selle eest peaksime tänama ennekõike oma juhti,” nentis ta, samal ajal Bäckströmi poole naeratades ja noogutades.
„Ma kuulan,” ütles Bäckström ja naeratas vastu. Siin on mul juba pool rauda tules, mõtles ta.
Sandberg ja tema kolleegid olid nimelt leidnud ühe teise ja palju parema kaamera, võimalikust kasutusloast numbrit ei tehtud. See oli paigaldatud ühe poe leti kohale, pood asus Pär Lagerkvisti tee alguses, ainult viiesaja meetri kaugusel ohvri elukohast, ning öisel ajal jäi kaamera vaatevälja ka poeesine tänav. Reede öösel neli minutit enne kolme oli Linda Wallin lindile jäänud, olles teel koju. Ent kaamera ei olnud jäädvustanud lähima poole tunni jooksul kedagi teist ja väga tõenäoliselt ei olnud keegi teda jälitanud.
„Pood on õhtul üheteistkümneni lahti. Tavaliselt võtab kaamera poe ust ja kassasid, aga enne kui omanik enne keskööd koju läheb, muudab ta kaamera asendit, nii et see võtab ka tänaval möödujaid. Põhjus on selles, et tal on olnud probleeme tüüpidega, kes kusevad vastu poeust ja kirjutavad spreiga akendele rassistlikke solvanguid. Poe omanik on pärit Iraanist,” selgitas Sandberg.
„Ja me oleme täiesti veendunud, et tegu on Lindaga?” küsis Bäckström, kes ei tahtnud seda mahuka uurimistöö väikest elevust tekitavat detaili päris sinnapaika jätta.
„Täiesti,”