üksus Bäckströmile helistanud, et oma järeldusest teada anda.
„Mul on päris palju tegemist, nii et lühike variant sobib paremini,” hoiatas Bäckström, kes tundis seda Stockholmi kolleegi ja teadis, et too oli üle mõistuse pika jutuga. Nullike-Nylander ehmatas vist neil vaesekestel küll junni jahedaks, mõtles ta.
VICLAS-e rühmas otsiti sarikurjategijaid sel moel, et uusi kuritegusid püüti seostada vanadega ja võimalusel sellistega, mille puhul oli süüdlane teada. Kõigepealt olid kõik Linda mõrva kohta teadaolevad andmed kodeeritud ning seejärel oli mõrva võrreldud varasemate juhtumite ja teadaolevate kurjategijatega, kes olid üksuse arvutisüsteemis juba olemas.
„Saime ühe tulemuse seoses teadaoleva kurjategijaga,” teatas kolleeg ja tema hääl kõlas eriti uhkelt. „Sinu juhtum on väga sarnane sellega, mille eest tema kinni istub. Pole üldse paha vana. Päriselt ka, Bäckström. Paremat sa ei leia.”
„Kes ta siis on?” päris Bäckström. Räägid nii, nagu oleks tegu su oma pojaga, mõtles Bäckström.
„See on see hull poolakas, kes seal Högdalenis selle kosmeetikuplika ära tappis. Tanja-mõrv. Tanja oli ta nimi. Ohvri nimi. Kindlasti mäletad? Leszek, Leszek Baranski. Leo, nagu ta ise enda kohta ütles. See, kes oli varem palju naisi vägistanud. Tõeliselt jõhker tüüp,” täpsustas kolleeg. „Tavaliselt täismäng koos köidikute ja suutropi ja piinamise ja vägistamise ja kägistamisega. Kägistas sama ohvrit mitu korda. Ta kägistas neid natuke, kuni nad minestasid, siis äratas jälle üles, toksis jäänaelaga, kuni nad elumärki ilmutasid, nii et ta sai uut ringi alustada, sümpaatne kutt,” ütles kolleeg, kes lausa pulbitses entusiasmist.
„Aga oota väheke,” ütles Bäckström, kellele äkitselt meenus, kellest jutt. „Kas talle siis eluaegset ei antud?” Kas see tüüp jookseb juba vabalt ringi, mõtles ta.
„Kõigepealt sai ta maakohtus eluaegse. Siis kaebas ta riigikohtusse, mis muutis otsuse psühhiaatriliseks sundraviks, millest vabastamine käib eraldi kohtuotsusega, ja meie andmetel peaks ta ikka veel hullaris istuma, kuigi süüdi mõisteti ta kuue aasta eest. Psühhis on see vist küll uus rekord.”
„Mispärast sa siis helistad?” küsis Bäckström. Poolakate kvoot on meil juba täis, mõtles ta.
„Ah soo, kas ma unustasin öelda,” ütles kolleeg. „Ta istub Växjös Sankt Sigfridis, või vähemalt peaks seal istuma. Ära jama, Bäckström. Sa oled ju juba üht koma teist näinud. Tead ju küll, kuidas psühhis need asjad käivad. Ajuväänajatele võis jääda mulje, et ta peaks natuke värsket õhku saama ja kõtu peale päikest võtma, ja meile unustati sellest teatada.”
„Et sinu arvates võidi talle linnaluba anda?” küsis Bäckström. Sellisele ometi mitte, isegi ajuarst ei saa peast nii segi olla.
„Õrna aimugi ei ole,” vastas kolleeg. „Helista neile ja küsi järele. Ma faksin sulle kõik ta andmed.”
„Aitäh,” ütles Bäckström ja pani toru ära. Õige mees õigel kohal, ja see püüdlik hulluke, kellega ta parajasti rääkis, töötaks kindlasti kas või tasuta. Keda kuradit nad nüüdsel ajal kõik tööle võtavad, mõtles ta.
Bäckström tõusis ohkides oma kohalt ja läks faksiaparaadi juurde. Kas võib nii sitta kanti vedada, et ma saan esiteks süüaluse ja ühtlasi ka tervele psühhigängile ära teha, mõtles ta.
Juurdluse esimene poolakas, filosoofiamagister ja raamatukoguhoidja Marian Gross oli politseiga juba sama päeva ennelõunal kokku puutunud. Oma korteriukse postipilu kaudu oli ta Växjö politsei inspektorile von Essenile ja konstaabel Adolfssonile teada andnud, et ta on terve päeva väga hõivatud, aga järgmisel päeval saaks teda kätte telefoni teel. Kuna ei von Essen ega Adolfsson polnud just rõõmsas tujus, eriti veel selle juhtumi puhul ja selles majas, oli Adolfsson vastu lõuanud, et astugu eest ära, kui ei taha omaenda korteriuksega pähe saada, ja seejärel oli ta sooritanud väikese kontroll-löögi, et teha kindlaks, kas peaks minema sõrgkangi järele, mida ta hoidis ametiauto pagasiruumis. Põhjustel, mis lähemalt kunagi ei selgunudki – osapoolte andmed olid väga vastuolulised juba selles avalduses, mis üsna vahetult pärast kirjeldatud sündmust politsei sisekontrolli osakonna lauale jõudis –, oli Gross otsekohe ukse avanud.
„Aga seal sa oledki, Gross,” ütles Adolfsson korteriomanikule laia naeratuse saatel. „Kas astud ise või tahad, et sind lohistataks?”
Veerand tundi hiljem olid von Essen ja Adolfsson, Gross nende vahel, uurimisrühma ruumidesse sisenenud. Gross oli kõndinud oma jalgadel, käeraudu tal ei olnud ja saabunud oli ta ülimalt diskreetselt politseimaja garaaži kaudu.
„Tellisite poolaka,” võttis Adolfsson projekti kokku, kui andis mehe üle Salomonsonile ja Rogerssonile, kes pidid teda üle kuulama.
„Ma kuulsin küll, mida sa ütlesid,” möirgas Gross, kes oli kõik see aeg näost tulipunane, aga polnud terve teekonna jooksul piiksugi kuuldavale toonud. „Esitan ebaseadusliku diskrimineerimise kohta avalduse. Kuradi fašistid niisugused.”
„Kui doktor Gross oleks nüüd nii kena ja tuleks meiega kaasa, siis korraldame praktilise poole kohe ära,” ütles Salomonson ja viipas viisakalt ülekuulamisruumi poole.
Mõrvaohvri naabri Marian Grossi ülekuulamine algas ennelõunal natuke pärast kella ühtteist. Ülekuulamist juhtis Växjö kriminaalpolitsei inspektor Nils Salomonson ja tunnistajaks oli Stockholmi kripo inspektor Jan Rogersson. See kestis koos lõunapausi, kahe kohvipausi ja paari jalasirutuspausiga ligi kaksteist tundi. Alles õhtul pärast kümmet sai ülekuulamine läbi. Marian Gross oli keeldunud pakkumisest, et ta koju viiakse, ning käskinud neil talle takso tellida. Veerand üksteist oli ta politseimajast lahkunud, ning arvestades seda, kui palju politseil kõigest sellest tolku oli, oleks ta võinud sinna üleüldse tulemata jätta.
Gross tahtis suuremalt jaolt rääkida iseendast ja sellest, kuidas politsei teda juba peaaegu pool aastat on ahistanud täiesti pöörase avalduse alusel, mille esitas „üks hull naiskolleeg, kelle seksuaalsetele vihjetele ma pole vastanud”. Selle naise süüdistused lükkasid kivi veerema ja kui nüüd tema naabri tütar tapeti, oli ta politsei jaoks enesestmõistetav saak.
„Te ei usu ometi päriselt, et minusugune inimene sellise asjaga hakkama saaks?” küsis Gross ja vaatas kordamööda Salomonsoni ja Rogerssoni otsa.
Vastust ta muidugi ei saanud. Selle asemel oli Salomonson rööpaid vahetanud ja suundunud piirnevale alale, kus oleks võinud olla kasu Grossi sõrmejälgedest, mis olid võetud juba seoses esimese, töökaaslase vastu suunatud seksuaalse ahistamise uurimisega. Kahjuks ei olnud koos nendega võetud tema DNA-d.
„Sina ja Linda ema Liselotte Ericson olete nüüd juba paar aastat naabrid olnud,” nentis Salomonson. „Kui hästi sa teda tunned?”
Tavaline naabritevaheline suhtlus, ei midagi rohkemat ega vähemat, isegi kui Linda emal ehk polekski olnud midagi Grossiga lähemate suhete vastu. Lisaks kasutas Gross juhust, et politseinikke parandada.
„Teda hüütakse Lottaks ja nii nimetab ta ennast ka ise,” ütles Gross ja näis mingil põhjusel kaunikesti rahulolev. „Pole sugugi ebameeldiv naisterahvas. Erinevalt oma anorektikust tütrest, kellega nad ei ole tõepoolest kuigi sarnased, näeb tema välja selline, nagu üks naine välja nägema peab,” võttis Gross jutu kokku.
Salomonson jättis tema kirjelduse mõrvaohvrist tähelepanuta.
„Aga ka Lotta Ericson ei ole sinu tüüp?” küsis Salomonson.
Natuke liiga lihtne, ehk isegi pisut vulgaarne ja päris kindlasti seda pealetükkivat sorti, keda ta eriti ei talunud. Grossi arvates pealegi liiga vana.
„Ma näen siit oma paberitest,” pistis Rogersson vahele, „et ta on sinust aasta noorem. Tema on nelikümmend viis ja sina oled nelikümmend kuus.”
„Ma eelistan nooremaid naisi,” vastas Gross. „Mis see teie asi peaks olema?”
„Kas sa oled Lottal tema korteris külas käinud?” küsis Rogersson.
Gross oli mitmel korral tema korteris käinud.