iseenda ja ümbritseva keskkonnaga.
No ikka kuradi täpselt selle inglise pedekirjaniku moodi, kes vangi pandi, mõtles Bäckström, olles siiski unustanud nii filmi pealkirja kui ka peategelase nime. Mis seal imestada, mõtles ta. Mingi kuradi saast film ja isegi häid persetrukkimise stseene polnud, kuigi telekavas oli kirjas, et film räägib pededest.
„Ah et politsei on mures, et äkki ma olen väikese Leo linna peale jalutama lasknud,” ütles dotsent ja paljastas kõik oma valged hambad.
„Jah, selliseid asju on kahjuks varemgi juhtunud,” ütles Bäckström.
„Minu juures siiski mitte,” nentis Brundin. „Ja kui härrased soovivad, võin lähemalt selgitada, mispärast.”
„Me kuulame,” ütles Bäckström, samal ajal kui noor Adolfsson oli juba välja võtnud oma musta märkmiku ja pastaka.
Leo, Leszek Baranski, 39 aastat vana, oli väga ohtlik inimene ja pealekauba dotsent Brundini ohtlike inimeste muljetavaldava kollektsiooni tõeline kroonijuveel. Nii oli ainuüksi Leo andnud inspiratsiooni mitmele kohtupsühhiaatria erialakirjanduses ilmunud artiklile ja ta oli olnud kindel peategelane lugematul hulgal loengutel, mis Brundin oli pidanud.
„Tõeliselt haruldane näide seksuaalsadistist, kellel on hästi arenenud fantaasia,” nentis õnnelikult naeratav Brundin. „Me räägime sellest iga nädal mitmel vestlusel ja ma ei ole iial midagi sellist näinud. Üldiselt on ta väga arukas, tema IQ on üle 140 ja ta sobiks näiteks NASA kosmoseprogrammi astronaudiks, aga mis puudutab noorte naiste piinamist iseenda seksuaalseks rahuldamiseks, siis selles on ta tõeline geenius. Oma seksuaalsele sadismile uute väljendusvormide leidmisel ületab tema loovus igasugused piirid.”
„Nii et teda ei kavatsenud sa välja lasta,” ütles Bäckström. Paistab lahe kutt olevat, mõtles ta, saamata isegi õieti aru, kas ta pidas seejuures silmas Leod või tema arsti.
Brundin ei kavatsenud Leod välja lasta. Selline mõtegi ei ole tal peast läbi käinud. Küll aga oli tema ülemus, üks vanem kolleeg, kes oli – otse loomulikult – „kena inimene, aga kahjuks oma põlvkonna vabameelsest hoolekandest, enda üldisest letargilisest suhtumisest ja ajuti ilmnevast selgest empaatiavõime puudusest kõvasti rikutud”, pannud ette hulga meetmeid, mis pikas perspektiivis ja tema arvates oleksid kergendanud Leo kohanemist eluga väljaspool akvaariumi, kus teda praegu hoiti.
„Näiteks milliseid meetmeid?” küsis Bäckström. Miks ei võiks seda venda joonelt seebiks keeta, mõtles ta.
„Vabatahtlik kastreerimine,” vastas Brundin laia naeratuse saatel. „Minu ülemus arvas, et kui Baranski nõustuks vabatahtliku kastreerimisega, võiks talle ehk millalgi hakata võimaldama ka linnaluba.”
„Kastreerimine,” kordas Bäckström. „Kas te ikka veel teete selliseid asju?” Kui ilge, mõtles ta ja tõstis istudes alateadlikult vasaku jala üle parema põlve.
„Loomulikult vabatahtlik. Vabatahtlik,” ütles Brundin, naaldus mugavalt seljatoele ja kujundas oma pikkadest tundlikest sõrmedest kõrge võlvi.
„Mida ta sellest arvas?” küsis Bäckström. Mingi piir peab ometi olema, mõtles ta. Seebiks keetmisest võiks vast piisata?
„Ega ta väga innukas ei olnud,” vastas Brundin. „See kustutaks ju täielikult tema märkimisväärse sugukire, normaaljuhul onaneerib ta viis kuni kümme korda päevas. Lisaks võtavad sellised patsiendid kaalus märkimisväärselt juurde, eriti veel siin keskkonnas. Loomulikult kardab ta kaotada oma suguelu ja välimust, mille üle on ta muide väga uhke. Mina olin mõistagi kastreerimise idee veendunud, et mitte öelda kategooriline vastane,” ütles Brundin.
„Miks siis?” küsis Bäckström. Sest see tüüp näeb kindlasti sinu moodi välja, mõtles ta.
„Tema tungide kustutamine vaesestaks loomulikult ka tema seksuaalseid fantaasiaid. Halvimal juhul läheks ta kohtupsühhiaatrilisele uurimisele kaduma,” teatas Brundin vähimagi muigevarjuta.
„Ah nii, jah,” ütles Bäckström, kes vahelduseks ei teadnudki õieti, mida arvata.
„Ma oletan, et härrased tahavad teda näha,” ütles dotsent.
„Miks mitte,” ütles Bäckström. Jälle midagi, millest pärast tööl kohviruumis juttu vesta, mõtles ta.
Adolfsson piirdus noogutusega, sügaval asetsevates sinistes silmades nooruslik ja ootusärev helk.
„Ta on eile õhtust saadik isolaatoris,” nentis Brundin. „Me olime sunnitud talle ravimit manustama ja ta kinni siduma, nii et kahjuks ei saa te temaga rääkida. Tegu võib olla sellega, et ta kuulis mõne töötaja käest midagi Linda-mõrva kohta ja see erutas teda märkimisväärselt.”
Leszek ehk Leo Baranski ei tundunud küll sugugi erutatud. Kuigi ta nägi välja nagu illustratsioon nendele fantaasiatele, mis tavaliselt täitsid tema hingeelu, aga võib-olla ka praegu, kui ta näis sügavalt magavat. Ta lamas kinnise osakonna isolaatorite koridori kümneruutmeetrises palatis. Mööbel piirdus metallraamiga, mis oli poltidega põranda külge kruvitud. Selle peal lebas selili Leo, liikumatu ja pea küljele pööratud, parem põsk vastu raami. Väike ja kõhn, mustad lokkis juuksed ja haprad, peaaegu naiselikud näojooned. Ainsaks kehakatteks lühikesed haiglapüksid, mille värvlile oli trükitud Sankt Sigfridi logo. Käed olid laiade nahkrihmadega keha kõrvale seotud. Jalad olid välja sirutatud, laiali, pahkluud samuti rihmadega raami otsa külge kinnitatud.
„Võtab umbes kuus tundi, enne kui ta ärkama hakkab,” ütles Brundin. „Alustuseks teeme tavaliselt ta parema käe lahti, et ta saaks kõige hullema ängi endast ise välja,” jätkas Brundin naeratades.
„Kõlab mõistlikult,” vastas Bäckström. Samal ajal kui sina koos oma kambajõmmidega teda läbi selle väikese klaasakna vahid, mõtles ta.
Kui nad dotsent Brundiniga hüvasti jätsid, soovis too neile edu töös ja lootis, et neil on peatselt põhjust uuesti kohtuda. Ise oli ta juba hakanud visandama väikest teadustööd uuest ja huvitavast välismaist päritolu noorte kurjategijate rühmast, kes sooritasid raskeid seksuaalkuritegusid, kuna olid ise lapse- või noorukieas sarnaste vägivallategude ohvriks langenud. Küll kaootilised ja raske vaimse häirega, ent samal ajal võimelised üheks koma teiseks, kuigi Leo tasemeni nad muidugi ei küündinud.
„Ma ootan juba väga Linda-mehega kohtumist. Ennekõike muidugi seetõttu, et ta näib esindavat hoopis teist kategooriat kui see, kuhu kuulub Leo,” ütles Brundin ja naeratas neile sõbralikult.
„Kes siis temaga kohtuda ei tahaks,” ütles Bäckström tundeliselt ja veendunult.
„Ehk tohib lisada ühe väikese isikliku tähelepaneku,” ütles Adolfsson, kui nad haiglaväravast välja sõitsid.
„Lase tulla,” ühmas Bäckström.
„Too Brundin näib olevat väga mõnus sell,” ütles Adolfsson. „Õige mees õiges kohas, võib vist öelda.”
Sina, poiss, jõuad veel kaugele, mõtles Bäckström ja piirdus heakskiitva mõminaga.
16
TÖÖLE TAGASI JÕUDNUD, käskis Bäckström noorel Adolfssonil kirjutada Sankt Sigfridis käigu kohta märkmeid, samal ajal kui ta ise tegeles kirjutuslauale kuhjunud paberitega. Ei midagi erutavat, lisaks ei tundunud ka sedamoodi, nagu oleks keegi kolleegidest hädasti vajanud virgutavat jalahoopi, et midagi tehtud saaks. Viimane aeg hotelli minna ja õllele pühenduda, otsustas Bäckström pärast kiiret pilku kellale, ja just sel hetkel helises loomulikult tema mobiiltelefon. See pika jutuga VICLAS-e kolleeg soovis teada, kuidas Leoga läks.
„Ma sain kokku nii tema kui Brundiniga,” vastas Bäckström.
„Kas Brundin on tema raviarst?”
„Jah,” vastas Bäckström ja piidles taas kella. „Ta palus mul sind muuseas tervitada.”
„Jah, no siis on hästi,” kinnitas kolleeg. „Brundin on ainus hulluarst, kes on täiesti normaalne. Kuidas Leol läheb?”
„Nagu lepse