number. Kui sa minu käest küsiksid, siis ei ole kolmteist küll juhus. Ma olen üsna kindel, et kurjategija tahtis meile teate jätta.”
„Aga mina jällegi arvan, et torkeid oli täiesti juhuslikult kolmteist, mitte kümme või kaksteist või kakskümmend,” vastas Enoksson lühidalt.
„Mõtleme selle üle,” ütles Olsson ja oli sama rahulolev kui kõik teised, kes olid juba mõelnud ja teadsid vastust.
Nüüd aitab, mõtles Bäckström. Noogutas heatujuliselt, samal ajal piisavalt valjusti mühatades, et tähelepanu endale tõmmata.
„Ma kaldun sinuga nõustuma, Bengt,” ütles Bäckström ja naeratas Olssonile peaaegu armastusväärselt. „Mõrva kuupäev ei ole samuti kindlasti juhus, aga selle peale tulin ma alles siis, kui meenutasin Anna suurepärast ülevaadet, kus ta ju osutab ka sellele, et ohver elas lapsena mõned aastad Ameerikas. Siis neljas juuli. Vaevalt see juhus on?”
„Nüüd ei saa ma hästi aru,” ütles Olsson kõhklevalt.
Aga kõik teised küll said, arvestades nende kikkis kõrvu ja küünitavaid kaelu, mõtles Bäckström. Vedas sitta kanti, mõtles ta.
„Ameerika rahvuspüha,” ütles Bäckström ja noogutas rõhukalt. „Kas te ei arva, et selle teo taga võib olla mingi al-Qaida-vana?”
Nihelejaid oli rohkem kui neid, kes muigasid või irvitasid, aga sõnum jõudis vähemalt kohale, mõtles Bäckström.
„Ma sain torkest aru, kuigi see oli väga peen,” ütles Olsson ja naeratas puiselt. „Aga kui me nüüd edasi läheksime, siis ma olen kuulnud, et meie huviorbiiti on sattunud ka üks eriti põnev isik,” jätkas ta ja pöördus Knutssoni poole.
Rotid kavatsevad laeva vahetada, mõtles Bäckström ja silmitses Knutssonit, kellel näis parajasti oma paberitega parasjagu sahmerdamist olevat.
„Jah,” vastas Knutsson. „See ohvri poolakast naaber. Marian Gross, paljud teist on kindlasti juba kursis.”
Just, ja miks te temaga juba reedel ühele poole ei saanud, et ma temaga enam tegelema ei peaks, mõtles Bäckström. Nojah, sellepärast et korrakaitsepolitseinikud, kes teie eest naabreid küsitlesid, ei teadnud, kes ta on, ning kuna uurijal, kes temaga talvest saadik on jahunud, ei käinud kordagi peast läbi mõte, et mees elab ohvriga samas majas, enne kui see väike keskkriminaalpolitsei mässaja Tiku omaenese väikeste uurimistulemustega tema nina ees vehkima hakkas, mõtles ta.
Siis jätkati poolaka kui juba tuntud seksihullu, ja mitte ainult mõeldava, vaid isegi tõenäolise kurjategija teemal. Arutelu lainetas sinnatänna oma veerand tundi, Bäckström proovis muudele asjadele mõelda ja kui Olsson äkki otse talle küsimuse esitas, ei olnud tal õrna aimugi, mille kohta see küsimus käis. Peale selle, et see pidi kahtlemata puudutama poolakat, mõtles Bäckström.
„Või mida sina, Bäckström, arvad?” küsis Olsson.
„Ma teen ettepaneku, et teeme nii,” ütles Bäckström. „Sõitke tema juurde koju ja kuulake ta üle. Ja vaadake, et temalt proovi saaks.”
„Ma kardan, et see ei pruugi nii lihtne olla,” väitis Salomonson, kes istus pisut eemal laua ääres. „Jah, mina olen tegelenud nende seksuaalse ahistamise juhtumitega, kui keegi siin laua ümber veel ei tea. Gross on haruldaselt keeruline inimene.”
Siis pole muud kui ta siia tuua, mõtles Bäckström. Käerauad peale ja Oxtorgeti-poolsest suurest sissepääsust majja, nii et ajakirjanikud saaksid tüübist mõne hea pildi.
„Selle eest vastutavana otsustan ma sel juhul juba praegu, et ta tuleb ülekuulamiseks siia tuua,” ütles Olsson ja sirutas selga. „Ülekuulamisele toomine eelneva kutseta vastavalt kohtute seaduse paragrahvile kakskümmend kolm seitse,” täpsustas Olsson ja nägi seda öeldes rahulolev välja.
Lase käia, mõtles Bäckström, samal ajal nõusoleku märgiks noogutades nagu kõik teisedki laua ümber istujad peale Rogerssoni, kes ei liigutanud oimugi.
Pärast koosolekut sai Bäckström Olssoni kätte, enne kui too jõudis oma kabinetti lipsata ja ukse enda järel kinni panna.
„On sul hetk aega?” küsis Bäckström sõbralikult naeratades.
„Minu uks on sinule alati lahti,” kinnitas Olsson ja tema hääl kõlas niisama sõbralikult.
„Läbiotsimine tüdruku toas kodus isa juures,” ütles Bäckström. „Seal ta ju elas, vähemasti suurema osa ajast. Viimane aeg.”
Olssoni ilme oli pigem piinatud, sugugi mitte niisama teotahteline kui koosoleku lõpu poole. Isa tundis end väga halvasti. Mõni aasta varem oli tal infarkt olnud ja ta pidi peaaegu surema. Tema ainus tütar võeti temalt ära kõige jõhkramal moel ning kui ta teleka või raadio käima pani või lehte luges, meenutati talle tema tragöödiat eriti taktitundetult. Lisaks tundus olevat peaaegu uskumatu, et temal endal oleks tütre surmaga midagi pistmist. Näiteks oli ta vabatahtlikult andnud tavapäraseks võrdlemiseks oma sõrmejäljed, kui ta politseimajja tuli.
„Ka mina ei arva, et ta oma tütre ära tappis,” nõustus Bäckström, kelle mõtteis oli juba hoopis midagi muud. Sama ebatõenäoline kui see kuradi poolakas, mõtles ta, aga praegu ei ole asi üldse selles.
„Hea teada, et me oleme ühel nõul,” nentis Olsson. „Teen ettepaneku, et ootame veel paar päeva, et Linda isa saaks aega end koguda. Ühesõnaga, kui meil selle poolaka Grossiga veab, on lugu loodetavasti läbi niipea, kui saame DNA-proovide vastused.”
„Sina otsustad,” ütles Bäckström ja astus seejärel lihtsalt minema.
Pärast lõunat oli Bäckström saanud Knutssonilt uue kahtlaste isikute nimekirja, Knutsson ise nägi teadmata põhjustel pisut süüdlaslik välja.
„Ma sain Rogerssonist niimoodi aru, et sina ei usu poolaka versiooni,” ütles Knutsson põiklevalt.
„Mida Rogge siis ütles?” küsis Bäckström.
„Tead ju küll, milline ta on, kui ta selles tujus on?”
„Mida ta siis ütles?” küsis Bäckström ja vaatas ootusrikkalt Knutssonile otsa. „Otsene tsitaat.”
„Ta ütles, et ma võin Grossi endale … no … sinna kohta pista,” vastas Knutsson puiselt.
„See ei ole ilusti öeldud,” ütles Bäckström. Kuigi Rogge kohta pole väga vigagi, mõtles ta, kui võtta arvesse, mida kõike muud võib ta kuuldavale tuua, kui ta selles tujus on.
„Oled sa huvitatud? Nimekiri, viimane versioon,” ütles Knutsson, kes ilmselt soovis teemat vahetada.
„Minu uks on alati lahti,” ütles Bäckström ja naaldus tooli seljatoele.
Knutssoni hinnangul oli töö pärast nende eelmisel päeval peetud samateemalist vestlust edenenud. Temal ja tema kolleegidel oli õnnestunud seitsmekümnest Växjö ja selle lähiümbruse kõige huvipakkuvamast ja vägivaldsemast kaabakast maha tõmmata kakskümmend. Veel kümmekonnalt oli DNA-proov juba võetud seoses varasemate kuritegudega, ning niipea kui kriminalistikalaborist vastus tuleb, hakatakse neid võrdlema.
„Pole paha,” ütles Bäckström. „Vaata, et kõigilt võimalikult kiiresti DNA-proov võetaks.”
„Meil on väike probleem,” ütles Knutsson.
„Ma kuulan,” ütles Bäckström.
Pärast nimekirja läbiarutamist Thoréni ja teistega, kes sama asja kallal töötasid, võeti vastu otsus võimalike kurjategijate rühma laiendada.
„Sellisel aastaajal on ju palju murdvargaid liikvel, eriti kui rahvas on puhkusele sõitnud,” põhjendas Knutsson. „Nii et me kaasasime kõige aktiivsemad neist samuti siia rühma sõltumata sellest, kas nad on varem vägivallakuritegusid toime pannud.”
„Palju meil neid siis nüüd on? Tuhat või rohkem?” Bäckström paistis oma küsimusega päris rahul olevat.
„Päris nii hull see asi ei ole,” vastas Knutsson. „Nimekirjas on hetkel kaheksakümmend