veiniklaasi keerutades. „Meie istume siinsamas, aga kõik uudised jõuavad kogu aeg suurtesse lehtedesse. Sealt saame siis teada, mis toimub. Kuigi see on meie mõrv. Ohver on ju Växjö tüdruk. Üks meie omadest.”
„Suurtes lehtedes on enamasti suvaline jura, kui see peaks sind lohutama,” ütles Bäckström. Jah, mida kõike nende tibukeste nimel ei tehta.
„Ah tõesti,” ütles naine, lootusesäde silmis.
„Teeme nii,” ütles Bäckström, kallutas end ettepoole ja riivas möödaminnes naise käsivart. „Kui ma selle tüübi kätte saan ja tean, et tema ongi tõesti süüdi, siis ma luban, et sina saad sellest esimesena teada. Ainult sina. Mitte keegi teine.”
„Ausalt? Päris kindlasti?” küsis naine talle otsa vaadates.
„Päris kindlasti,” valetas Bäckström ja lasi oma käel puhata tema käsivarrel. „Sina ja ainult sina.” See on ikka tõesti liiga lihtne, mõtles ta.
Niipea kui ta hotelli jõudis, võttis ta joonelt kursi baarile. Ainult kolm õlut terve õhtusöögi peale, ja tal oli janu nagu kaamelil, kes on jala Jeruusalemmast Mekasse kõmpinud. Baari kaugemas otsas istus pealegi Rogersson suure õlle taga ja näis märksa raskemeelsem kui tavaliselt, kuigi ümberringi oli palju vabu laudu. Paarkümmend ajakirjanikku ja muud samas ruumis viibivat eraisikut olid mingil põhjusel otsustanud istuda temast võimalikult kaugele.
„Ma ütlesin esimesele raisakullile, kes siia laskuda proovis, et ma murran tal käeluu, nii et enam nad ei tülita,” seletas Rogersson. „Mida sa muidu tahaksid? Minu kord on,” jätkas ta.
„Suur kange,” ütles Bäckström ja viipas enda juurde kelneri, kes nägi millegipärast üsna kõhklev välja. Sina, Rogge, oled ikka alati nii diplomaatiline, mõtles ta.
„Kas sul on midagi põnevat toimunud?” küsis Rogersson, kui Bäckström oli oma õlle saanud ja kõige hullema janu kustutanud.
„Ajasin meie kriisiterapeudiga pikemalt juttu,” ütles Bäckström irvitades. „Pärast seda olin sunnitud peldikusse minema. Nii et täna tuleb kokku kolm korda.”
„Ja mina pidasin sind veel normaalseks inimeseks. Mida kuradit sa sellisega rääkima lähed,” ohkas Rogersson ja vangutas pead.
„Kuula nüüd,” ütles Bäckström ja kallutas end üle laua. Siis rääkis ta kogu loo ära. Rogerssonile tuli eluvaim sisse ja nad istusid seal ja võtsid veel paar teravat, mis Bäckström käskis toa arvele lisada koos kõige sellega, mis niikuinii tööandja rahakotist läheb.
Kui saabus aeg üles magama minna, oli baar samahästi kui tühi. Rogersson oli märgatavalt rõõmsam ja ta soovis isegi head ööd käputäiele reporteritele, kes veel seal istusid, olles tõenäoliselt otsustanud ennast pildituks juua.
„Sõitke koju, tainapead,” ütles Rogersson.
17
KÕIK AJAKIRJANIKUD EI olnud vist Rogerssoni eelmisel õhtul antud soovitust kuulda võtnud, sest juba hommikusöögi ajal said Bäckström ja tema uurijad lugeda suurima õhtulehe viimast pommuudist. „TA ÜRITAS TAPPA LINDA NAABRIT,” kisendas pealkiri ning kolmeleheküljeline artikkel lehekülgedel kuus, seitse ja kaheksa avas loo tagamaid: „Politseinikumõrvar üritas tappa ka mind. Linda naaber Margareta jutustab.”
„Mis pagan see veel on?” küsis Bäckström vaikivalt Rogerssonilt, kes istus nende ametiautos rooli taga, et sõidutada neid nelisada meetrit hotellist politseimajja.
„„Öösel kella kolme ajal ärkasin ma selle peale, et keegi proovis minu korterisse tungida,”” luges Bäckström valjusti ette. „„Aga mu koerad hakkasid meeletult haukuma ja see mees jooksis ära. Ma kuulsin kedagi trepist alla jooksmas.” Mis pagan see veel on?” kordas ta. „Miks ta seda varem ei öelnud? Me oleme ju teda vähemalt paar korda üle kuulanud?”
„Teda on kolm korda üle kuulatud,” ütles Rogersson ametlikul toonil. „Ma olen kõik protokollid läbi lugenud. Kõigepealt rääkis ta esimese patrulliga kohapeal. Siis on lääni krimiosakonna kolleegid temaga pikalt vestelnud ja siis teavitati teda ka avalikult kommenteerimise keelust. Seejärel kuulati teda seoses naabrite küsitlemisega kolmandat korda üle.”
„Ja mitte sõnagi kellestki, kes on proovinud tema korterisse tungida?”
„Mitte piuksugi,” ütles Rogersson ja raputas pead.
„Mine tema juurde ja kuula ta veel kord üle,” ütles Bäckström. „Nüüd kohe. Võta see väike nunnu Salomonson kaasa.”
„Saab tehtud,” vastas Rogersson.
Kas tõesti võib olla asi nii lihtne, et see on tõsi, mõtles Bäckström. Et seesama poolearuline andis Linda ukse taga kella ja Linda oli nii rumal, et lasigi ta sisse?
Hommikune koosolek oli kaunis igav, kuigi kulges Bäckströmi taktikepi all. Enamik näis istuvat ja ootavat kriminalistide aruandeid selle kohta, mis kuriteopaigal toimus. Eelkõige lubatud ja palavalt igatsetud teadet kriminalistikalaborist kurjategija DNA-profiili kohta. Koosoleku aeg kulus enamjaolt hommikuse ajaleheartikli arutamiseks ja see häiris Bäckströmi nii tõsiselt, et ta ei kavatsenud öeldagi, mispärast. Et meedia võttis äkitselt tema enda juurdluses initsiatiivi üle.
Nagu korduvalt varemgi, läksid arvamused lahku.
„Minu meelest võib asi olla lihtsalt selles, et ta ei julgenud seda meile rääkida, kui me teda üle kuulasime. Ta lihtsalt kartis,” ütles esimene arvamuseavaldaja.
„Teine võimalus on ju see, et ta on kõik välja mõelnud, et ennast huvitavaks teha, või siis on ajakirjanikud talle sõnad suhu pannud,” väitis teine.
„Tõde võib olla ka kusagil vahepeal,” nentis kolmas. „Tema koerad hakkasid küll öösel lõugama, aga see ei pruugi veel tähendada, et keegi tahtis ta korterisse tungida. Võib-olla oli tänaval mõni joodik või auto?”
Samas vaimus jätkasid nad veel mõnda aega, kuni Bäckström ajas selja sirgu, sirutas käe välja ja katkestas debati.
„Eks me näe,” ütles Bäckström ja pöördus Enokssoni poole, kes ei olnud samuti sõnagi lausunud. „Ei tea, kas tasuks sind ja sinu mehi sinna ust pintseldama saata?”
„Nad on juba teel,” vastas Enoksson.
Lõpuks ometi, mõtles Bäckström. Tõeline politseinik.
Pärast koosolekut kutsus Bäckström kolleeg Sandbergi kõrvale, et taas kord oma väsinud silmadel puhata lasta ja samal ajal uurida, kuidas sujub ohvri lähiringi kaardistamine.
„Kuidas läheb, Anna? Kas me hakkame täpsemalt aimu saama, kes neljapäeva õhtul baaris olid?” küsis Bäckström ja naeratas naisele sõbralikult.
Konstaabel Sandbergi andmetel oli nende huviorbiidis umbkaudu kakssada inimest, kes olid baaris siis, kui Linda pärast kella ühtteist sinna ilmus, või saabusid sinna hiljem öö jooksul, kuni Linda veel seal oli. Nendest umbes sajaga oli räägitud. Enamik neist olid endast vabatahtlikult märku andnud, kui politsei kohalikus meedias vastava üleskutse esitas. Sellesse rühma kuulusid ka kuus Linda politseikoolikaaslast, tema sõbranna, kes töötas politseimajas ametnikuna, ning veel neli politseinikku, kellest üks oli konstaabel Anna Sandberg ise.
„Ja sul ei ole kahtlusi mõne kolleegi või tulevase kolleegi suhtes,” nentis Bäckström rõõmsal ilmel.
„Ei ole,” vastas Anna, keda teema ei paistnud samavõrd lõbustavat. „Vähemalt ei ole mina midagi sellist leidnud. Vastus ei.”
„Kuidas nende teistega on,” jätkas Bäckström. „Kas baaris oli palju pätte? Kõik imelikud tüübid, kes ei ole endast märku andnud? Mida me neist teame?” Nalja ei mõista naised küll iialgi, mõtles ta.
Anna sõnul ei midagi märkimisväärset. Käputäis kohalikke pätte, ja vastupidine oleks kohta ja aega arvestades üllatav olnud. Lisaks oli paljudega nende seast õnnestunud rääkida ning nad olid Linda mõrvast sama vapustatud kui kõik