talle helistas. Lennukad mõttekäigud käsitlesid keerukat operatiivprobleemi, mille ta oli lasknud omaenda juhtimiskeskuse ehk op-keskuse – nagu ta ise eelistas seda nimetada – lauale tuua, ning konkreetsemalt oli küsimus selles, kuidas võimalikult tõhusalt viia lahinguvalmidusse omaenda erikomandot, kui rahvusvahelistele terroristidele turgataks pähe õnnetu mõte püüda Arlanda lennuväljal lennukit kaaperdada.
Växjö kolleegil ei olnud ilmselt samasugust oskust suurte ja väikeste probleemide vahel vahet teha, ning et pool tema päevast untsu ei läheks, lubas ta otsekohe omaenda riiklikust mõrvarühmast mehed kohale saata. Halvimal juhul, kui neil nüüd ongi parajasti midagi muud ees, seavad nad prioriteedid ümber, mõtles ta kõnet lõpetades, kutsus sekretäri ja palus tal saada kätte „see väike paks tüüp mõrvaosakonnast, kelle nimi mul kunagi meelde ei tule”. Seejärel pöördus ta tagasi olulisemate asjade juurde.
„Kaapeeüül tundub olevat tegemist küllaga, kuigi on puhkuste aeg,” nentis Bäckström, naeratades samal ajal lipitsevalt kõige kõrgema ülemuse sekretärile ja noogutades suletud ukse poole tolle selja taga. Op-keskus, kaapeeüü, kõlab veenvalt, mõtles ta.
„Jah, tegemist on tal tõesti,” vastas sekretär jahedalt ja pilku paberitelt tõstmata. „Olenemata aastaajast,” lisas ta.
Muidugi, mõtles Bäckström. Või on ta käinud kursusel ja õppinud, et temasugused peavad alati laskma minusugustel istuda ja veerand tundi oodata, kuni ta Svenska Dagbladeti juhtkirja loeb.
„Eks jah, rasked ajad,” silmakirjatses Bäckström.
„Jah,” vastas sekretär ja heitis talle uuriva pilgu.
Muidugi kui sa kaapeeüü ei ole, mõtles Bäckström. Kena tiitel oli sellel tüübil pealekauba. Kaapeeüü kõlas militaarselt ja mehelikult. Kindlasti paremini kui riigi politseijuht, kõige kirevam kukk sõnnikuhunniku otsas, keda nimetati ainult erpeeüüks. Kes kurat tahaks olla erpeeüü, mõtles Bäckström. Kõlab peaaegu sedamoodi, nagu oleks valede naistega ulakusi teinud ja mingi jama külge saanud.
„Kaapeeüü on nüüd vaba,” ütles sekretär ja noogutas kinnise ukse poole.
„Tänan alandlikult,” vastas Bäckström ja kummardas istudes. Täpselt veerand tundi, seda oleks isegi laps suutnud ennustada. Isegi sina, väike valvelesbik, mõtles ta ja naeratas sekretärile südamlikult. Too ei öelnud midagi. Vahtis talle ainult kahtlustavalt järele.
Bäckströmi kõige kõrgem ülemus näis ikka veel oma mõtteis viibivat. Vähemalt hõõrus ta mõtlikult parema käe pöidla ja nimetissõrmega oma mehist ja silmatorkavat lõuga, ning kui Bäckström sisse astus, ei lausunud ta sõnagi, noogutas üksnes põgusalt.
Imelik tüüp, mõtles Bäckström. Ja mis kuramuse riided tal seljas on, väljas on ju oma kolmkümmend kraadi kõrbekuumust.
Keskkriminaalpolitsei juht kandis tavapäraselt laitmatut mundrit ja just sellel päeval musti ratsasaapaid, ratsapolitsei siniseid pükse ja kiiskavvalget särki, mille õlakutel oli neli kuldset triipu tammelehtede ja kuningakrooniga, vasakul rinnal neljarealine ordenilint, paremal kaks kuldset ristatud mõõka, mis olid mingil hämaral põhjusel saanud keskkriminaalpolitsei sümboliks. Lips muidugi ka, fikseeritud täpselt õige nurga all politseiameti juhtivtöötajatele mõeldud lipsunõela abil, selg sirge kui ahjuroop, kõht sees ja rind ees, nagu prooviks see asuda võitlusse tema kõige etteulatuvama kehaosaga.
On ikka kuradi lõug. Nägu nagu naftatanker, mõtles Bäckström.
„Kui sa imestad mu riietuse üle,” sõnas kaapeeüü talle ainsatki pilku kinkimata ja eemaldamata sõrmi kehaosalt, mis oli hõivanud Bäckströmi mõtteid, „siis kavatsen ma täna hiljem Brandklippareni kordetada.”
Tähelepanelik on ta ka, nii et tasub ettevaatlik olla, mõtles Bäckström.
„Kuninglik nimi nooblil ratsul,” lisas kaapeeüü.
„Jah, nagu vist ka Kalle Kaheteistkümnenda suksul,” ütles Bäckström lipitsevalt ja kuigi ta oli sellel ajal koolist enamasti poppi teinud.
„Karl Üheteistkümnenda ja Karl Kaheteistkümnenda,” kinnitas boss. „Sama nimi, kuigi muidugi mitte sama hobune. Kas sa tead, mis see on?” küsis ta ja noogutas peenelt viimistletud maketi poole, mis oli tohutule töölauale üles pandud.
Arvestades neid terminale, angaare ja lennukeid ei saa Poltaava lahinguga küll tegemist olla, mõtles Bäckström.
„Arlanda,” pakkus ta. „Kuidas Arlanda ülaltvaates välja näeb?”
„Õige,” ütles kaapeeüü. „Kuigi ma ei tahtnud sinuga rääkida üldse sellest.”
„Ma kuulan,” ütles Bäckström ja proovis manada ette klassi priimuse näo.
„Växjö,” ütles kaapeeüü rõhuga. „Mõrv, kurjategija teadmata, ohver noor naine, leiti täna hommikul kägistatult oma elukohast. Tõenäoliselt ka vägistatud. Ma olen lubanud, et me aitame. Nii et korja kolleegid kokku ja sõida kohe sinna. Lähem info Växjöst. Kui kellelgi siin majas on vastuväiteid, siis saada nad minu juurde.”
Suurepärane, mõtles Bäckström. Raisk, see on ju veel parem kui kolme musketäri aegadel. Seda raamatut oli ta nimelt lugenud. Kui ta väike poiss oli ja koolist poppi tegi.
„Kõik ongi juba korraldatud,” ütles Bäckström. Växjö, mõtles ta. Kas see ei ole mitte mere ääres, kusagil Smålandi lõunaosas? Sellisel aastaajal peaks seal eitedest lausa kubisema.
„Jah,” sõnas keskkriminaalpolitsei ülem. „Üks asi veel. Enne kui ma unustan. Juhtumiga on seotud väike komplikatsioon. See puudutab ohvri isikut.”
Vaatame siis nüüd, ütles pime Saara, mõtles Bäckström, kui istus pool tundi hiljem oma kirjutuslaua taga ja tegeles hoogsalt praktiliste küsimustega. Kõigepealt mehine hulk likviidseid vahendeid rahakaardi kujul, mille ta oli jõudnud kassast välja ajada, kuigi oli reede ja puhkuste aeg. Siis oli ta täiendanud seda paari tuhandekroonisega vägivallakuritegude osakonna oma vihjekassast. See oli kiireteks ja ootamatuteks puhkudeks alati käepärast võtta ja Bäckströmil eriti hästi meeles, sest kuidas iganes tema enda kõhetu palgakonto edaspidi välja näeb, ei peaks ta lähiajal küll käppa imema hakkama.
Seejärel oli tal õnnestunud kokku kraapida tervelt viis kolleegi, kellest neli olid päris politseinikud ja ainult üks naisterahvas. Teisalt oli too naine tavaline tsiviilametnik ja tegeleks enamjaolt paberite korrashoidmisega, nii et mis seal siis ikka. Pealegi oskaks vähemalt üks kolleegidest säärast asjakorraldust hinnata, sest tal oli kombeks sellele naisele selga hüpata niipea, kui oli oma torisevast abikaasast piisavalt ohutus kauguses. Võib-olla pole see just kõrgliiga, mõtles Bäckström oma meeskonna nimekirja vaadates, aga käib küll, arvestades puhkuste aega. Pealegi on ta ju ise ka olemas.
Jäänud oli veel korraldada sõit Växjösse ja kohapealne eluolu. Autosid oli mingil põhjusel palju ja Bäckström oli kolm kõige paremat kinni pannud. Enda jaoks kõige suurema nelikveoga Volvo, millel oli kõige suurem mootor ja nii palju lisavarustust, et tehnikaosakonna kutid pidid küll pilves olema, kui selle tellisid.
Nüüd vist ongi kõik, mõtles Bäckström ja tegi oma väikesesse nimekirja linnukesed. Tuli veel isiklikud asjad kokku pakkida, aga kui ta selle peale mõtlema hakkas, läks tuju äkitselt ära. Alkoholipood ei olnud iseenesest mingi mure. Viina oli tal kodus kõvasti. Üks noorematest kolleegidest oli käinud nädalavahetusel Tallinnas suuremat sorti ostureisil ning ka Bäckström oli oma osa saanud: viski, viin ja kaks kasti kanget õlut, mis on ikka tõeline püssirohi.
Aga mida kuradit ma selga panen, mõtles Bäckström, nähes vaimusilmas oma katkist pesumasinat, üleajavat pesukorvi ja mustade riiete kuhjasid, mis olid seisnud magamistoas ja vannitoas juba peaaegu kuu aega. Alles samal hommikul enne tööletulekut oli sellega paras jama olnud. Värske ja duši alt tulnuna oli ta seal seisnud, vahelduseks täiesti pohmellitu, ja läbinud seejärel põrgu kõik seitse ringi, enne kui suutis lõpuks välja nuhkida särgi ja aluspüksid, mis ei pruukinudki otsekohe tema vestluskaaslaste mõtteisse tuua Taani juustukaupmeest. Sellele leiame lahenduse, mõtles Bäckström, kellel oli äkitselt