annab teatava sarnasuse. Uskumatult pikalt ja võimsalt väljapeetud iga fraasi lõppnoot tõuseb süstemaatiliselt vale neljandiktooni võrra. See on barbaarne, ent selle võlu on kirjeldamatu, ja kui seda ollakse harjunud kuulma, ei suudeta mõista, et mõni teine laul võiks heliseda neil tundidel ja neis paigus, häirimata valitsevat harmooniat.
Niisiis juhtus, et mul oli silme ees pilt, mis vastandub Holbeini gravüüriga, kuigi stseen oli sama. Nukra vana mehe asemel noor ja reibas mees; sisselangenud külgede ja kurnatud hoburakendi asemel turskete ja tuliste härgade kahekordne nelikrakend; surma asemel ilus laps; meeleheite- ja hävingupildi asemel energia ja õnneidee vaatemäng.
Ja siis tulid mulle ühekorraga meelde nii prantsuse katrään kui ka Vergiliuse “O fortunatos… agricolas”, ja nähes seda nii ilusat paari, meest ja last, tegemas nii meeldivates tingimustes ja nii sundimatult ning jõuliselt ülevat ja pidulikku tööd, tajusin ma sügavat kaastunnet koos tahtmatu kahetsusega. Õnnelik kündja! Jah, ma oleksin kahtlemata tema asemel, kui minu äkki tugevaks muutunud käsivarred ja võimsaks läinud rind võiksid niiviisi viljastada loodust ja laulda sellest, ja samaaegu mu silmad näeksid ja mõistus tajuks värvide ja helide harmooniat, toonide peenust ja kontuuride graatsiat, ühesõnaga, asjade salapärast ilu! Ja eriti oleks mu süda seotud jumaliku tundega, mis eelnes surematule ja ülevale loomingule.
“Päevast päeva palehigis…”
Aga paraku! See mees ei ole iial mõistnud ilu salapära, see laps ei mõistaks seda iialgi!.. Jumal hoidku mind arvamast, et nad pole kõrgemad loomadest, kelle üle nad valitsevad, ja et neil pole aeg-ajalt ilmutuslikke ekstaasimomente, mis leevendavad nende väsimust ja uinutavad nende mured! Ma näen nende õilsatel laupadel Issanda pitserit, sest nad on sündinud maa kuningateks palju kindlamalt kui need, kes on maa raha eest ostnud. Ja et nad seda tunnevad, tõestab see, et neid ei saa karistamatult pagendada, sest nad armastavad oma higiga niisutatud maad, ja tõeline talupoeg sureb koduigatsusest sõdurirakmete all, kaugel põllust, mis on näinud tema ilmaletulekut. Aga sellel inimesel puudub osa nautimisvõimest, mis on minul, immateriaalse nautimisvõimest, mis kindlasti peaks olema temal, kes teenib avarat pühamut, mille hõlmamiseks on taevas piisavalt suur. Tal puudub teadmine oma tunnetest. Need, kes on ta orjusesse määranud emaihust peale, ei suutnud talt võtta unistusi, ent on võtnud mõtlemisvõime.
Olgu nii! Selline, nagu ta on, ebatäiuslik ja määratud elama igaveses lapsepõlves, on ta siiski kaunim kui too, kelles teadmine on lämmatanud tundmuse. Ärge seadke ennast temast kõrgemale, teie, kes te arvate endal olevat seadusliku ja võõrandamatu õiguse tema üle käsutada, sest see teie kohutav eksiarvamus näitab, et teie mõistus on tapnud teie südame ja et te olete kõige ebatäiuslikum ja kõige sõgedam inimene!.. Mulle on meelepärasem tema hinge lihtsakoelisus kui teie võltstarkus; ja kui ma peaksin jutustama tema elust, oleks minul meeldivam tõsta sellest esile mahedaid ja liigutavaid külgi, kui teie olete väärt kujutama armetust, kuhu teie sotsiaalsete ettekirjutuste rangus ja põlgus võivad ta tõugata.
Ma tundsin seda noort meest ja ilusat last, ma teadsin nende lugu, sest neil oli oma lugu, igaühel on oma lugu ja igaüks võiks huvi tunda oma eluromaani vastu, kui ta oleks seda mõistnud… Ehkki Germain oli talupoeg ja lihtne kündja, oli ta aru saanud oma kohustustest ja kiindumustest. Ta rääkis mulle neist lihtsameelselt, selgelt, ja mina kuulasin teda huviga. Kui olin näinud teda üsna pikka aega tööd tegemas, küsisin ma endalt, miks ei ole tema lugu kirja pandud, kuigi sellest tuleks niisama lihtne, niisama sirgjooneline ja kaunistusteta lugu, nagu on tema adraga küntud vagu.
Tuleval aastal on see vagu täis ja sellele tuleb uus vagu. Nõnda tekib ja kaob enamiku inimeste jälg inimkonna põllul. Pisut mulda kustutab selle, ja vaod, mida me oleme kündnud, järgnevad üksteisele nagu hauad surnuaial. Kas kündja vagu pole väärt sama palju kui vagu, mille on jätnud jõudeinimene, kellel on siiski nimi, püsima jääv nimi, kui ta mingi eriskummalisuse või absurdi tõttu on teinud pisut kära ühiskonnas?..
Püüdkem siis, kui see on võimalik, kiskuda unustuse hõlmast põllumees Germaini, osava kündja vagu. Ta ei saa sellest midagi teada ega tunne sellepärast muret; mina aga tunneksin lõbu seda katset teha.
III
Isa Maurice
“Germain,” sõnas talle ühel päeval äiapapa, “sa pead lõpuks otsustama ja uuesti naise võtma. Varsti saab sellest kaks aastat, kui sa mu tütrest leseks jäid, ja sinu vanem poeg on juba seitse aastat vana. Sina hakkad juba kolmekümnele liginema, mu poiss, ja sa tead, et kui see iga on käes, siis meie kandis peetakse meest perekonna loomiseks liiga vanaks. Sul on kolm toredat last ja tänaseni pole nad meile tüli teinud. Minu naine ja minia on nende eest hoolitsenud oma parema äranägemise järgi ja on neid armastanud, nagu nad seda peavadki tegema. Pisi-Pierre on juba peaaegu suur; ta utsitab härgi juba üsna kenasti; ta on küllalt mõistlik, et loomi karjamaal hoida, ja küllalt tugev, et viia hobuseid jooma. Nii et temast meile tüli ei ole; aga ülejäänud kaks, keda me ometigi armastame, Jumal teab seda, need vaesed süütud lapsed teevad meile sel aastal palju muret. Minia hakkab jälle maha saama ja üks laps on tal veel päris väetikene. Kui nüüd peaks ilmale tulema uus laps, keda me ootame, ei saa minia enam hoolitseda väikese Solange’i, eriti aga sinu Sylvaini eest, kes pole veel neljanegi ja kes ei püsi paigal ei päeval ega öösel. Ta on keevavereline nagu sinagi: temast tuleb hea töömees, aga ta on hirmus laps, ja minu vana mammi ei jookse enam nii väledalt, et poissi kinni püüda, kui ta lippab kraavi äärde või tormab loomade jalge alla. Ja pealegi, selle lapse tõttu, kelle minia ilmale toob, langeb tema eelmine laps vähemalt aastaks minu naise hoolde. Järelikult teevad sinu lapsed meile muret ja on meile liiga suureks koormaks. Meile ei meeldi näha, et laste eest pole korralikult hoolitsetud; ja kui mõelda, missugused õnnetused võivad nendega juhtuda järelevalve puudumise tõttu, on pea muret täis. Niisiis on sul vaja uut naist ja minul uut miniat. Mõtle sellele, mu poiss. Ma olen sulle juba mitu korda rääkinud, aeg läheb, aastad ei oota. Oma laste ja meie pärast, kes me tahame, et majas kõik hästi läheks, pead sa võimalikult ruttu uuesti naise võtma.”
“Kui te seda ilmtingimata tahate, isa,” vastas väimees, “eks ma siis pean teie meele järele toimima. Aga ma ei taha teie eest varjata, et see on mulle väga raske ja mul pole selleks rohkem tahtmist kui ennast ära uputada. Inimene teab, kelle ta kaotab, ja ei tea, kelle ta leiab. Mul oli tubli naine, ilus naine, leebe, julge, hea ema ja isa vastu, hea mehe vastu, hea lastele, hea töötegija nii põllul kui majas, osavate kätega, ühesõnaga hea igas mõttes; ja kui teie ta minule andsite, kui mina tema võtsin, ei teinud me omavahel tingimuseks, et ma unustan ta ära, kui ma peaksin ta õnnetuseks kaotama.”
“Nii räägib sinu hea süda, Germain,” lausus isa Maurice, “ma tean, et sa armastasid mu tütart, sa tegid ta õnnelikuks, ja kui sina oleksid võinud surma rahuldada minu tütre asemele astudes, siis oleks Catherine praegusel hetkel elus ja sina kalmuaias. Ta oli seda väärt, et sa teda niiviisi armastasid, ja kui sina lohutust ei leia, siis ei leia seda meiegi. Aga ma ei räägi tema unustamisest. See oli armsa Jumala tahtmine, et ta meie juurest ära läks, ja meil ei lähe päevagi mööda, mil me ei anna talle teada oma palvetega ja mõtetega, sõnade ja tegudega, et me austame tema mälestust ja oleme kurvad tema lahkumise pärast. Aga kui ta saaks sinuga rääkida teisest ilmast ja anda sulle teada oma tahtmisest, käsiks ta sul otsida ema tema väikestele orbudele. Niisiis tuleb leida naine, kes oleks vääriline teda asendama. See pole väga lihtne, aga see pole võimatu; ja kui me oleme ta sulle leidnud, siis armastad sa teda, nagu sa armastasid meie tütart, sest sa oled aus mees ja oleksid talle tänulik meile abiks olemise ja laste armastamise eest.”
“Hästi, isa Maurice,” ütles Germain, “ma täidan teie tahtmist, nagu ma seda alati olen teinud.”
“Seda peab tunnistama, mu poeg, et sa oled alati kuulda võtnud, mida perekonnapea oma sõbraliku meele ja õigete põhjendustega on soovitanud. Arutame nüüd koos sinu uue naise valikut. Seda ma ei arva, et sa võtaksid noore tüdruku. Seda pole sulle vaja. Noorus on kergemeelne; ja et kolme lapse kasvatamine on koorem, eriti kui nad on tulnud võõrast voodist, on sul vaja mõistlikku hinge, leebet ja väga usinat. Kui su naine pole umbes niisama vana kui sina, pole tal küllalt põhjust niisugust kohustust endale võtta. Tema peaks