tüdrukule rohkem kaasa, ja asus teele tõsise näoga, ning naabrirahvas viipas hüvastijätuks vaesele Marie’le, mõtlemata midagi halba.
VI
Pisi-Pierre
Hall oli noor, ilus ja jõuline. Ta kandis pingutuseta oma kahekordset koormat, kõrvad lidus ja kärsitult, nagu teeb seda temasugune uhke ja tuline mära. Möödudes avarast karjakoplist, märkas ta oma ema, kelle nimi oli Vana-Hall, nagu tema ise oli Noor-Hall, ja ta hirnatas hüvastijätuks. Vana-Hall tuli heki juurde kammitsaid klobistades, üritas traavida karjakopli servas, et tütrele järele minna; nähes siis teda alustamas kiiret traavi, hirnus ta omakorda, ja jäi murelikult mõttesse, nina tuules, suu täis rohtu, mida ta ei mõelnudki enam süüa.
“Vaene loom tunneb alati oma järeltulijad ära,” ütles Germain, et Väike-Marie muret leevendada. “See tuletab mulle meelde, et ma ei kallistanud oma Pisi-Pierre’i enne teeleasumist. Halba last ei olnud näha. Eile õhtul ta tahtis, et ma lubaksin tal kaasa tulla, ja ta nuttis tund aega oma voodis. Veel täna hommikul püüdis ta teha kõik, et minu meelt muuta. Oh, kui osav ja hellitav ta on! Aga nähes, et sellest ei tule midagi välja, siis härra vihastas: ta jooksis põldudele ja mina teda päeva jooksul ei näinud.”
“Mina nägin teda,” ütles Väike-Marie, püüdes pisaraid tagasi hoida. “Ta jooksis Soulas’ lastega raiesmikul, ja ma arvasin kohe, et ta oli olnud kaua kodunt ära, sest ta kõht oli tühi ja ta sõi laukaploome ja põldmarju. Mina andsin talle oma hommikusöögi leiva ja tema ütles mulle: ‘Aitäh, kallis Marie. Kui sa tuled meie poole, annan ma sulle pannkooki.’ Ta on teil väga armas laps, Germain!”
“Jah, ta on armas,” lausus põllumees, “ja ma ei tea, mida ma kõik ei teeks tema heaks! Kui ta vanaemal poleks rohkem aru peas olnud kui minul, ei oleks ma suutnud vastu panna ja oleksin ta kaasa võtnud, kui nägin teda nii haledasti nutmas, et ta vaene pisike süda pidi lõhkema.”
“Aga miks te siis teda kaasa ei võtnud, Germain? Ta poleks teid sugugi seganud. Ta on nii mõistlik, kui täidetakse tema tahtmist!”
“Paistab, et ta oleks olnud ülearune seal, kuhu ma lähen. Nii vähemalt arvas isa Maurice… Mina jälle mõtlesin, vastupidi, et oleks hea näha, kuidas ta vastu võetakse, ja et nii kena last kohe peab armastama… Nemad kodus aga ütlesid, et kohe alguses ei tule abielukoormat näidata… Ma ei tea, miks ma sulle kõike seda räägin, Väike-Marie, sa ei mõista sellest midagi.”
“Siiski, Germain, ma tean, et teie abiellute; mu ema ütles mulle ja pani mulle südamele, et ma sellest mitte kellelegi ei räägiks, ei teie pool ega seal, kuhu ma lähen, ja teie võite olla rahulik, ma ei lausu sõnagi.”
“Õigesti teed, sest asi pole veel otsustatud; võib-olla ma ei kõlba sellele naisele.”
“Tuleb loota, et kõlbate, Germain. Miks te ei peaks talle kõlbama?”
“Kes teab? Mul on kolm last, ja see on väga raske koorem naisele, kes ei ole nende ema.”
“See on tõsi, aga teie lapsed ei ole niisugused nagu teised lapsed.”
“Arvad sa?”
“Nad on ilusad nagu inglikesed ja nii hästi kasvatatud, et toredamaid on raske leida.”
“Sylvain pole just eriti mõnus laps.”
“Ta on nii pisike! Ta peabki olema kohutav, aga ta on nii nutikas!”
“See on tõesti nii, ta on nutikas ja nii julge! Ta ei karda ei lehmi ega härgi, ja kui tal lubada kõike teha, siis roniks ta koos vanema vennaga hobuse selga.”
“Mina oleksin teie asemel kõige vanema kaasa võtnud. Kindlasti oleks teid siis kohe armastama hakatud, sest ta on nii ilus laps!”
“Siis jah, kui naine armastab lapsi. Aga kui ta neid ei armasta!”
“Kas on siis üldse naisi, kes lapsi ei armasta?”
“Ma arvan, et mitte palju. Aga neid on, ja see teebki mulle muret.”
“Te ei tunne siis sugugi seda naist?”
“Mitte rohkem kui sina, ja kardan, et ma teda ka siis paremini ei tunne, kui olen teda näinud. Ma ei ole loomult umbusklik. Kui mulle öeldakse häid sõnu, siis ma usun neid; aga mul on mitu korda tulnud seda kahetseda, sest sõnad ei ole teod.”
“Räägitakse, et ta olevat väga tubli naine.”
“Kes seda räägib? Isa Maurice!”
“Jah, teie äiapapa.”
“See on väga tore, aga temagi ei tunne seda naist.”
“Te näete teda õige pea, te olete hästi tähelepanelik, ja tuleb loota, et te ei eksi, Germain.”
“Tead, Väike-Marie, mul oleks väga hea meel, kui sa astuksid korraks sinna majja sisse, selle asemel et otseteed Ormeaux’sse minna: sul on terav pilk, oled alati arukust üles näidanud, sa paned kõike tähele. Kui sa näed midagi, mis paneb sind mõtlema, hoiatad sa mind sellest hiljukesi.”
“Oh ei, Germain, seda ma küll ei tee! Ma kardan nii väga, et ma võin eksida; ja pealegi, kui üks kergemeelselt lendu lastud sõna võib teile selle abielu vastumeelseks teha, oleksid teie vanemad minu peale pahased, mul on niigi küllalt muresid ja ma ei taha neid oma vaesele kallile emale veel juurde teha.”
Kui nemad nõndaviisi juttu ajasid, astus Hall äkki kõrvale ja kikitas kõrvu, siis astus tagasi ja ligines põõsale, kus miski, mida ta ära tundma hakkas, oli teda algul ehmatanud. Germain heitis pilgu põõsale ja nägi kraavis raiutud tammevõra tihedate ja veel värskete okste all midagi, mida pidas lambatalleks.
“See loom on ära eksinud,” ütles ta, “või surnud, sest ta ei liiguta. Võib-olla keegi otsib teda. Peame järele vaatama!”
“See ei ole loom,” hüüatas Väike-Marie. “See on magav laps, see on teie Pisi-Pierre.”
“Vaat kus lugu!” ütles Germain hobuse seljast maha hüpates. “Väike päevavaras magab seal, kodust kaugel ja kraavis, kus mõni nõeluss võiks ta hõlpsasti üles leida.”
Ta võttis lapse sülle, poiss naeratas talle silmi avades, pani käed ta kaela ümber ja ütles: “Kallis isa, sa võtad mind endaga kaasa!”
“Või nii! Jälle see vana laul! Mida sa tegid siin, paha poiss?”
“Ootasin, millal mu kallis isa mööda läheb,” ütles laps. “Ma vaatasin nii hoolega teed, et jäin lõpuks magama.”
“Ja kui ma oleksin mööda läinud ja poleks sind märganud, oleksid sa terveks ööks välja jäänud ja hunt oleks su ära söönud!”
“Oh, ma olin päris kindel, et sa märkad mind!” ütles Pisi-Pierre vankumatus usus.
“Tead, Pisi-Pierre, nüüd kallista mind, ütle hüvasti ja lippa kiiresti koju, muidu hakkavad teised ilma sinuta õhtust sööma.”
“Sa ei taha siis mind kaasa võtta?” hüüdis poisiklutt ja hakkas silmi hõõruma, et näidata oma kavatsust nutma hakata.
“Sa tead väga hästi, et vanaema ja vanaisa ei taha seda,” ütles Germain, pugedes vanavanemate autoriteedi taha nagu inimene, kes enda oma peale kindel ei ole.
Ent laps ei võtnud midagi kuulda. Ta hakkas kõvasti nutma, öeldes, et kui tema isa võttis kaasa Väike-Marie, võib ta väga hästi ka tema kaasa võtta. Talle tehti selgeks, et tuleb minna läbi suure metsa, et seal on palju kurje loomi, kes söövad väikesi lapsi, et Hall ei taha kanda kolme inimest, et teele asudes oli ta seda öelnud, ja et seal maal, kuhu nad lähevad, ei ole maimukestele ei voodit ega sööki. Kõik need suurepärased põhjendused ei veennud Pisi-Pierre’i sugugi; ta viskus rohule ja püherdas seal, karjudes, et tema kallis isa ei armasta teda enam, ja kui ta teda kaasa ei võta, siis ei lähe tema koju ei päeval ega öösel.
Germainil oli niisama õrn ja nõrk isasüda nagu mõnel naisel. Naise surm, kohustus üksi laste eest hoolitseda, mõte, et tema vaesed emata lapsed vajavad väga suurt armastust, olid ta