ei näinud enda ees ei künkanõlva, luhta ega jõge, vaid tasast ja valget nõmmemaad, mis oli nagu lumevaip, ja ta seisatas, otsides pilguga mõnda maja ja oodates teelist, kuid kuskilt ei olnud midagi küsida. Siis keeras ta otsa ringi ja läks tagasi metsa. Ent udu läks veel tihedamaks, kuu oli päris loori taga, teed olid hirmsad, augud sügavad. Kahel korral pidi Hall maha prantsatama; koormaga, mis tal turjal oli, hakkas ta julgust kaotama, ja kui tema veel küllalt nägi, et mitte puude vastu põrgata, ei suutnud ta takistada, et tema ratsanikel poleks tegemist olnud jämedate okstega, mis tõkestasid tee nende peade kõrgusel ja seadsid nad suurde ohtu. Ühel säärasel kokkupõrkel kaotas Germain oma kübara ja nägi kõvasti vaeva selle ülesleidmisega. Pisi-Pierre oli magama jäänud ja otsekui raske kott takistas sedavõrd isa käsi, et see ei suutnud enam ei hobust hoida ega juhtida.
“Mulle tundub, et meid on ära nõiutud,” ütles Germain hobust peatades. “See mets ei ole nii suur, et siin ära eksida, juhul kui inimene ei ole purjus, aga meie tiirutame siin juba vähemalt kaks tundi ega suuda välja pääseda. Hallil on vaid üks mõte peas, koju tagasi pöörata, ja tema eksitabki mind. Kui me tahame koju tagasi pääseda, siis tuleb tal lihtsalt minna lasta. Aga kui me oleme vaid kahe sammu kaugusel paigast, kus magama heita, siis peaks olema püstisõge, et sellest loobuda ja uuesti ette võtta nii pikk teekond. Ometi ei tea ma, mida teha. Ma ei näe ei maad ega taevast, ja ma kardan, et laps võib saada palaviku, kui me jääme sellesse neetud uttu, või vajub hobune kokku meie raskuse all, kui ta peaks komistama.”
“Ei maksa enam kangekaelselt jätkata,” ütles Väike-Marie. “Lähme maha, Germain. Andke laps minu kätte, las ma kannan teda, ja ma hoolitsen paremini selle eest, et kui keep peaks kõrvale libisema, laps paljaks ei jääks. Teie juhite mära käekõrval ja võib-olla me näeme paremini, kui oleme maapinnale ligemal.”
See abinõu aitas neil ainult hobuselt kukkumist vältida, sest udu roomas ja näis kleepuvat niiskele pinnasele. Käimine oli raske, ja nad olid varsti nii kurnatud, et tegid peatuse, leides lõpuks ühe kuivema koha suurte tammede all. Väike-Marie leemendas higist, aga ta ei kurtnud ega tundnud üldse muret. Ta tegeles ainult lapsega, istus liivale ja võttis lapse oma rüppe, sellal kui Germain uuris ümbrust, olles enne Halli ratsmed puuoksa külge sidunud.
Ent Hall, keda see reis oli üsna ära tüüdanud, tõmbus järsult tagasi, sai ratsmed lahti, tõmbas sadularihmad puruks, ajas ennast pooltosinat korda otsekui moepärast tagajalgadele, kõrgemale kui oli ta pea, ja tormas minema läbi tihniku, näidates väga hästi, et temal pole kedagi tarvis oma tee leidmiseks.
“Nüüd oleme siis jalamehed,” ütles Germain pärast seda, kui oli püüdnud asjatult hobust kinni püüda, “ja meil pole mingit kasu õige teeotsa leidmisest, sest meil tuleks jala jõest läbi minna; ja arvestades, kui vett täis on teed, võime kindlad olla, et jõeluht on vee all. Teisi üleminekukohti me ei tea. Nii peame siis ootama, kuni udu hajub; see ei saa kesta kauem kui tund või paar. Kui näeme jälle selgesti, siis otsime mõne maja või esimese vastutulija metsaveeres; aga praegu me siit ära minna ei saa; meie ees on kraav või tiik või ma ei tea mis; ja mis on seljataga, selle kohta ei oska ma midagi öelda, sest ma ei tea enam, kustpoolt me tulime.”
VIII
Suurte tammede all
“Ei maksa kannatust kaotada, Germain,” ütles Väike-Marie. “Meil ei ole siin väikesel künkal sugugi paha. Vihm ei tule suurte tammede lehtedest läbi ja me võime lõkke üles teha, sest ma tunnen, et siin on vanad kännud, mis millekski ei kõlba ja mis on küllalt kuivad, et tuld võtta. Teil on ju tuld, Germain? Te suitsetasite mõne aja eest piipu.”
“Mul oli! Tuleraud oli kotis sadula küljes koos jahisaagiga, mille pidin oma tulevasele viima; aga neetud mära tiris kõik endaga kaasa, isegi mu mantli, mille ta okste vastu puruks rebib ja ära kaotab.”
“Oh ei, Germain, sadul, mantel, kott, kõik on seal maas teie jalge juures. Hall tõmbas rihmad puruks ja paiskas minema tormates kõik maha.”
“See on taeva pärast tõsi!” ütles põllumees. “Ja kui me käsikaudu kobades leiame mõned kuivad oksaraod, siis saame ennast kuivatada ja soojendada.”
“See pole raske,” sõnas Väike-Marie, “kuivanud oksad praksuvad igal pool jalge all. Aga andke mulle kõigepealt sadul siia!”
“Mida sa sellega teha tahad?”
“Teen sellest poisile voodi. Ei, mitte nii, teistpidi, siis ta ei veere maha; see on veel päris soe looma seljast. Pange sinna mõlemale poole toeks kivid, mida te seal näete!”
“Mina neid küll ei näe! Kas sul on siis kassi silmad?”
“Näete! Ongi valmis, Germain. Andke mulle oma mantel, ma mässin ta väikesed jalad sisse ja oma keebi panen talle peale. Vaadake, kas ta ei maga siin niisama magusasti nagu omas voodis! Katsuge, kui soe ta on!”
“Nii see on! Sa oskad laste eest hoolitseda, Marie!”
“Selles pole mingit nõiakunsti. Otsige nüüd oma tuleraud kotist välja, ma sätin puud valmis.”
“Need puud ei võta kunagi tuld, nad on liiga niisked.”
“Teie kahtlete kõiges, Germain! Kas te ei mäleta enam, et olete olnud karjapoiss ja teinud suurt tuld karjamaal keset vihmasadu?”
“Jah, seda oskavad lapsed, kes karjatavad loomi; mina suskisin härgi sest ajast peale, kui käima hakkasin.”
“Sellepärast ongi teie käsivarred tugevamad käte osavusest. Lõkkepuud on valmis, küll te näete, kas nad hakkavad põlema! Andke mulle tuld ja peotäis kuiva rohtu. Hästi! Puhuge nüüd! Ega te pole tiisikushaige?”
“Omateada mitte,” ütles Germain ja puhus kui sepalõõts. Viivu pärast lahvatas tuli, heitis enda ümber punakat valgust ja lõpuks tõusis sinakate leekidena tammevõra varjus, võideldes udu vastu ja kuivatades vähehaaval õhu kümne jala ulatuses.
“Ma istun nüüd poisi juurde, et tema kehale sädemeid ei lendaks,” ütles neiu. “Teie pange puid juurde ja õhutage tuld, Germain! Me ei saa siin ei palavikku ega nohu, ma vastutan selle eest.”
“Jumala eest, sa oled tark tüdruk,” ütles Germain, “ja sa oskad tuld teha nagu väike öönõid. Ma tunnen endas nagu uut jõudu ja meel läheb rahulikuks; natukese aja eest, põlvini märgade jalgadega, ja mõeldes sellele, et nii tuleb jääda päevatõusuni, olin ma päris pahas tujus.”
“Kui inimene on pahas tujus, siis ei tee ta midagi mõistlikku,” tähendas Väike-Marie.
“Kas sina ei ole siis kunagi pahas tujus?”
“Ei! Mitte kunagi. Mis hea pärast?”
“Muidugi pole see millekski hea; aga kuidas sellest pääseda, kui on muresid! Jumal teab, et sinul pole neist ometigi puudust olnud, mu vaene väike: sina pole alati õnnelik olnud.”
“See on tõsi, me oleme kannatanud, mu vaene ema ja mina. Meil oli muresid, aga me pole kunagi julgust kaotanud.”
“Mina ei kaotaks julgust ükskõik mis töö pärast,” ütles Germain, “aga viletsus teeks mulle tuska, sest ma pole kunagi puudust tundnud. Mu naine tegi mu rikkaks ja ma olen seda praegugi veel; ma olen seda niikaua, kui ma talus töötan; ma loodan, et see jääb alati nii; aga iga inimene saab oma vaevade jao kätte! Mina kannatasin teistmoodi.”
“Jah, teie kaotasite oma naise ja sellest on hirmus kahju.”
“Eks ole?”
“Ma nutsin nii kangesti, Germain! Sest ta oli nii hea! Ei maksa sellest enam rääkida, muidu ma hakkan jälle nutma, kõik mu mured tulevad mulle täna jälle meelde.”
“See on tõsi, et ta armastas sind väga, Väike-Marie! Ta hoolis nii väga sinust ja sinu emast. Oh, sa nutad? Vaata, mu laps, mina ei taha nutta…”
“Aga te nutate siiski, Germain! Ka teie nutate! Mis häbi see on, kui üks mees oma naist taga nutab? Ärge häbenege! Mina jagan teie vaeva selles asjas!”
“Sul on hea süda, Marie, ja mul on hea koos sinuga nutta. Pane