ja kogu ta julgus jättis ta maha ning tal oli võimatu oma pisaraid tagasi hoida, kuigi ta tõreles ja ähvardas ikka veel.
“Teil on tõesti kalk süda,” ütles lõpuks Väike-Marie, “mina ei saaks kunagi vastu panna lapsele, kellel on nii suur mure. Kuulge, Germain, võtke ta kaasa. Teie mära on harjunud kandma kahte inimest ja ühte last, seda näitab seegi, et teie naise vend ja tema naine, kes on minust palju raskem, käivad laupäeviti turul koos oma pojaga selle tubli looma turjal. Te võtate ta kaksiratsa enda ette, ja pealegi lähen mina parem üksi jala, kui teen südamevalu väikesele poisile.”
“Selles pole küsimus,” vastas Germain, kes tahtis kõigest hingest ennast veenda lasta. “Hall on tugev ja kannaks veel kahte, kui tema turjal ruumi oleks. Aga mida me teeme lapsega teel? Ta külmetab, kõht läheb tühjaks… ja kes hoolitseb täna õhtul ja homme tema eest, paneb ta magama, peseb teda ja paneb uuesti riidesse? Ma ei julge seda koormat anda naisele, keda ma ei tunne ja kes kahtlemata leiab, et ma alguse kohta käitun temaga liiga koduselt.”
“Tema sõbralikust suhtumisest või tüdimusest, mida ta üles näitab, õpite teda otsekohe tundma, Germain, uskuge mind. Ja pealegi, kui ta tõukab eemale teie Pierre’i, siis võtan mina ta enda hooleks. Ma lähen tema juurde teda riidesse panema ja viin ta homme põldudele. Ma lõbustan teda kogu päeva ja hoolitsen selle eest, et ta millestki puudust ei tunneks.”
“Ta tüütab sind ära, vaene laps! Ta on sulle tüliks! Terve päev – see on pikk aeg!”
“Vastupidi, see teeb mulle rõõmu, ta on mulle seltsiks, ja siis ei ole ma nii kurb esimesel päeval võõras kohas. Ma kujutan endale ette, et ma olen veel teie juures.”
Nähes, et Väike-Marie on asunud tema poolele, klammerdus laps tema seeliku külge ja hoidis sellest nii kõvasti kinni, et talle oleks tulnud haiget teha teda sealt lahti kiskudes. Kui ta taipas, et isa hakkab järele andma, haaras ta Marie käest kinni oma kahe tillukese päikesest pruunistunud käega ja kallistas teda rõõmust kareldes ja tiris teda mära poole keevalise kannatamatusega, mis kannustab lapse soove.
“Nonoh,” ütles Marie, võttes poisi sülle, “katsume rahustada seda vaest südant, mis peksleb nagu linnupojal, ja kui sul hakkab õhtu tulekul külm, siis ütle mulle, Pisi-Pierre, ma mässin su oma keepi. Suudle oma kallist isa ja palu andeks, et sa olid paha laps. Ütle, et sa ei tee enam kunagi nii. Mitte kunagi, kuulsid sa?”
“Jajah, tingimusel, et ma alati teen tema tahtmist, eks ole?” ütles Germain, pühkides oma taskurätiga poisikese silmi. “Oh, Marie, te hellitate mu naljavenna ära!.. Tõsi mis tõsi, sa oled liiga hea tüdruk, Väike-Marie. Ma ei mõista, miks sa ei tulnud meile karjatüdrukuks viimasel jaanipäeval. Sa oleksid hoolitsenud mu laste eest, ja mulle oleks hoopis rohkem meeldinud maksta sulle head palka nende hoolitsemise eest kui minna otsima naist, kes võib-olla usub, et on minu vastu väga armulik, kui ta neid ei põlga.”
“Asju ei tohi niiviisi halvast küljest vaadata,” vastas Väike-Marie, hoides sel ajal hobuse ratsmeid, kui Germain tõstis poja kitsenahaga kaetud suure sadula etteotsa. “Kui teie naine ei armasta lapsi, siis te võtate minu enda juurde tööle tuleval aastal, ja teie võite olla rahulik, mina lõbustan neid nii hästi, et nemad ei pane midagi tähele.”
VII
Nõmmel
“Oh, aga,” ütles Germain, kui nad olid natuke maad sammu edasi ratsutanud, “mida mõeldakse kodus, kui nad näevad, et väikemees ei tule? Nad hakkavad muretsema ja otsivad teda igalt poolt.”
“Te ütlete seal eespool töötavale teetöölisele, et võtate poisi endaga kaasa ja palute temal teatada kodurahvale.”
“Sina mõtled ka kõigele, Marie. Mui ei tulnud pähegi, et Jeannie peaks olema seal.”
“Ta elab ju üsna talu ligidal ja täidab kindlasti selle ülesande.”
Kui see ettevaatusabinõu oli läbi arutatud, ajas Germain mära jälle traavi ja Pisi-Pierre oli nii õnnelik, et ei pannudki kohe alguses tähele, et ta pole söönud; aga hobuse liikumine tegi ta kõhu tühjaks, ja kui umbes üks ljöö oli ära sõidetud, hakkas ta haigutama, kahvatas ja tunnistas, et ta sureb näljast.
“Nüüd see hakkab pihta,” ütles Germain. “Ma teadsin, et me ei jõua kuigi kaugele, kui härra juba hakkab karjuma nälja või janu pärast.”
“Mul on janu ka,” ütles Pisi-Pierre.
“Olgu nii, astume Corlay’s sisse ema Rebeci kõrtsi ‘Koiduvalgus’. Silt on ilus, aga urgas on vilets! Lähme, Marie, sina jood ka kübekese veini.”
“Ei, ei, mul ei ole midagi vaja,” ütles Väike-Marie, “ma hoian sel ajal mära, kui teie poisiga sees käite.”
“Aga mina mõtlen sellele, hea tüdruk, sest hommikul andsid sa oma leiva minu Pierre’ile ja ise jäid söömata; koos meiega sa süüa ei tahtnud, sa ainult nutsid.”
“Oh, mu kõht ei olnud tühi, ma olin nii õnnetu! Ma vannun teile, et mul ei ole ka praegu veel mingit tahtmist süüa.”
“Sa pead ennast sundima, väikseke, muidu sa jääd haigeks. Meil on pikk tee ees, ja me ei või sinna jõuda nagu äranälginud inimesed, kes enne küsivad leiba, kui tere ütlevad. Mina ise annan sulle eeskuju, kuigi mul suurt isu ei ole; aga ma tulen sellega toime, sest lõppude lõpuks ka mina ei söönud. Ma nägin, kuidas teie, sinu ema ja sina, nutsite, ja see tegi mu südamele vaeva. Lähme aga lähme, ma köidan Halli ukse juurde. Hüppa maha, ma tahan seda!”
Nad astusidki kolmekesi Rebeci juurde sisse ja vähem kui veerand tunniga õnnestus paksul ja lonkaval kõrtsiemandal neile tuua ilusa välimusega omlett, sepikut ja kerget punast veini.
Maainimesed ei söö kiiresti, ja Pisi-Pierre’il oli nii hea isu, et möödus oma tund aega, enne kui Germain võis mõelda uuesti teeleminekule. Väike-Marie oli algul söönud viisakuse pärast; aga vähehaaval oli nälg ennast tunda andnud: kuueteistkümneaastaselt ei saa pikalt dieeti pidada ja maaõhk teeb oma töö. Germaini lahked sõnad, mida ta neiule lohutuseks ja julgustuseks ütles, avaldasid ka oma mõju; ta püüdis ennast veenda, et seitse kuud on peagi möödas, ja mõelda sellele, kui õnnelik ta on taas oma perekonnas ja hurtsikus, sest isa Maurice ja Germain olid kokku leppinud, et võtavad ta enda juurde tööle. Sellal kui tema meel läks rõõmsaks ja ta hakkas Pisi-Pierre’iga vadistama, tuli Germainil õnnetu mõte lasta Marie’1 välja vaadata kõrtsiaknast, kust avanes sellest kõrgusest ilus vaade tervele orule, nii säravale, nii rohelisele ja viljakale. Marie vaatas ja küsis, kas siit paistavad ka Belairi majad.
“Muidugi,” vastas Germain, “talu ja isegi sinu maja. Vaata, see väike hall punkt üsna Godard’i suure papli lähedal, kirikutornist allpool.”
“Jaa, ma näen,” ütles tüdruk ja hakkas jälle nutma.
“Ma tegin vea, et juhtisin su mõtted sellele,” ütles Germain. “Täna teen ma ainult lollusi! Hakkame minema, Marie, lähme, mu laps. Päevad on lühikesed ja tunni aja pärast, kui tõuseb kuu, ei ole enam soe.”
Nad asusid taas teele, läksid üle suure kanarbikunõmme, ja et mitte väsitada noort tüdrukut ja last liiga kiire traaviga, ei saanud Germain Halli tagant kiirustada, ja kui nad keerasid teelt kõrvale metsa vahele, oli päike juba loojas.
Kuni Magnier’ni Germain tundis teed; aga ta mõtles, et otsem oleks minna mitte Chanteloube’i teed mööda, vaid alla Presles’i ja Sépulture’i kaudu, kust ta tavaliselt ei läinud, kui laadal käis. Ta eksis teelt ja kaotas veel natuke aega enne metsa jõudmist; pealegi ei läinud ta sinna õigelt poolt ja ei märganud seda, nii et ta pööras selja Fourche’ile ja läks hoopis kõrgemale Ardentes’i poole.
Õige tee leidmist takistas veel udu, mis tõusis koos õhtuga, selline sügisõhtu udu, mille hele kuupaiste veel ähmasemaks ja petlikumaks teeb. Suurtest veeloikudest, mida metsavälud olid täis külvatud, tõusis nii tihe aur, et kui Hall neist läbi läks, sai sellest aru vaid tema kapjade latsumisest ja sellest, millise vaevaga ta neid porist välja tõmbas.
Kui nad viimaks olid jõudnud ilusale sirgele