vastu?”
“Mis teil sellest on, Germain?”
“Mitte midagi, ma räägin niisama. Ma näen, väike tüdruk, et sul on juba mõni austaja mõttes.”
“Ei, Germain, te eksite, mul ei ole teda veel; see võib tulla kunagi hiljem; aga et ma abiellun alles siis, kui olen natuke vara kogunud, olen ma sunnitud abielluma hilja ja vana mehega.”
“Võta siis juba kohe vana.”
“Ei, seda mitte. Kui ma ei ole enam noor, siis on see mulle ükskõik. Praegu oleks hoopis teine asi.”
“Ma näen, Marie, et ma ei meeldi sulle. See on üsna selge,” ütles Germain tusaselt ja oma sõnu kaalumata.
Väike-Marie ei vastanud. Germain kummardus tema poole: tüdruk magas, uni oli tulnud ja rabanud ta oma võimusesse nagu väikese lapse, kes magab juba siis, kui alles vadistab.
Germain oli õnnelik, et Marie polnud tähele pannud tema viimaseid sõnu; ta taipas, et need polnud sugugi mõistlikud, ja ta pööras Marie’le selja, et tuska leevendada ja mõtteid mujale juhtida.
Ent kõik oli asjata, ta ei suutnud magama jääda ega mõelda millelegi muule kui sellele, mida oli öelnud. Ta tiirutas paarkümmend korda ümber tule, läks eemale, tuli tagasi; lõpuks, tundes niisama suurt erutust, nagu oleks tal elu kaalul, nõjatus ta vastu puud, mis varjas kahte last, ja vaatas neid magamas.
“Ma ei tea, kuidas ma pole kunagi tähele pannud,” mõtles ta, “et Väike-Marie on ümbruskonna kõige ilusam tüdruk!.. Tal pole eriti palju värvi põskedel, aga tema noorusvärske nägu on nagu roosinupp põõsas!.. Kui kena suu ja armas väike nina!.. Ta ei ole suur oma ea kohta, aga ta on sire kui põldvutt ja kerge kui vint!.. Ma ei tea, miks meie pool peetakse nii tähtsaks, et naine oleks suur ja priske ja punapõskne… Minu naine oli ennemini peenike ja kahvatu, ja ta meeldis mulle kõigist rohkem… Marie on nii habras, aga ta ei tunne ennast sugugi halvasti, ja teda on ilus vaadata nagu valget kitsetalle!.. Ja milline leebe ja aus ilme! Tema head südant võib lugeda tema silmadest, isegi kui need on magamise ajal kinni! Ja mis tema mõistusse puutub, siis on temal seda rohkem, kui oli minu kallil Catherine’il, seda tuleb tunnistada, ja tema seltsis ei ole igav… Ta on rõõmus, mõistlik, töökas, kütkestav ja naljakas. Ma ei näe, mida paremat võiks veel tahta…
“Aga miks ma kõigele sellele mõtlen?” arutas Germain edasi, püüdes kõrvale vaadata. “Minu äi ei tahaks sellest kuuldagi ja kogu perekond peaks mind hulluks!.. Pealegi, ka Marie, vaene laps, ei taha mind!.. Olen tema meelest liiga vana, ta ütles mulle seda… Ta ei ole huvitatud, ta ei hooli sellest, et peab veel viletsust ja vaeva taluma, armetuid hilpe kandma ja nälga kannatama kaks või kolm kuud aastas, et saaks ühel heal päeval oma südamesoovi rahuldada ja ennast anda mehele, kes talle meeldib… Tal on õigus! Mina teeksin tema asemel täpselt samamoodi… Ja juba praegu, kui ma saaksin oma tahtmist teha, siis selle asemel, et purjetada abielusadamasse, mis mulle sugugi meeltmööda ei ole, valiksin ma neiu oma südame järgi…” Mida enam Germain püüdis asja arutada ja ennast maha rahustada, seda vähem ta sellega toime tuli. Ta läks sealt kakskümmend sammu eemale, ekslema udusse; ja siis oli ta äkki põlvili kahe magava lapse kõrval. Ta tahtis isegi korraks suudelda Pisi-Pierre’i, kes oli pannud käe Marie kaela ümber, ja ta eksis, ning Marie, tajudes oma huultel sooja, tulena libisevat hingeõhku, ärkas ja vaatas Germaini kohkunud näoga, mõistmata, mis mehes toimub.
“Ma ei näinud teid, mu vaesed lapsed!” ütles Germain, kiiresti tagasi tõmbudes. “Oleksin teile peaaegu otsa kukkunud ja teile haiget teinud.
Väike-Marie jäi teda oma lihtsameelsuses uskuma ja uinus taas. Germain läks teisele poole lõkkeaset ja tõotas Jumalale, et ta ei liigu paigast enne, kui Marie on ärganud. Ta pidas oma sõna, aga see polnud tal sugugi kerge. Ta arvas, et hakkab hulluks minema.
Viimaks, südaöö paiku, udu hajus, ja Germain nägi puude vahelt tähti siramas. Ka kuu vabanes teda katvatest aurudest ja hakkas külvama teemante niiskele samblale. Tammede tüved jäid majesteetlikku pimedusse; aga veidi kaugemal näisid kaskede valged tüved otsekui viirastuste rivi oma hõlstides. Tuli peegeldus lombist vastu; ja konnad, kes hakkasid sellega harjuma, üritasid õrnalt ja arglikult krooksuda, iidsete puude sakilised oksad neil turritavate kahvatute samblikega sirutusid ja ristusid nagu suured paljad käsivarred meie reisiliste peade kohal; paik oli ilus, aga nii inimtühi ja nukker, et Germain, kes oli vaevlemisest tüdinud, hakkas laulma ja kivikesi vette viskama, et otsida unustust üksinduse hirmutavale piinale. Ta tahtis ka Väike-Marie’d äratada; ja kui ta nägi, et Marie on tõusnud ja vaatab ilma, tegi ta ettepaneku teele asuda.
“Kahe tunni pärast,” ütles ta Marie’le, “läheb päevatõusu eel õhk nii külmaks, et me ei saa enam siin olla, vaatamata meie lõkkele… Nüüd näeb juba minna ja küllap me leiame mõne maja, kus meile lahti tehakse, või vähemalt mõne küüni, kus me saame ülejäänud öö varju all veeta.”
“Marie’l oma tahtmist ei olnud; ja kuigi ta soovis veel kangesti magada, oli ta valmis Germainile järgnema.
Germain võttis poisi äratamata sülle ja tahtis, et Marie tuleks tema juurde, et ennast varjata tema mantliga, sest Marie ei tahtnud võtta oma keepi, mis oli mässitud Pisi-Pierre’i ümber.
Tundes neiut nii enda ligidal, hakkas Germain, kelle meel oli hetkeks lahedaks ja rõõmsaks läinud, taas pead kaotama. Paaril korral astus ta äkki kõrvale ja laskis tüdrukul üksi edasi minna. Nähes siis, et tüdrukul on tegemist temale järele jõudmisega, jäi ta teda ootama, tõmbas ta ägedalt enda vastu ja pigistas teda nii kõvasti, et tüdruk imestas, oli koguni pahane, aga ei julgenud midagi öelda.Et nad ei teadnud, mis suunas nad minema olid hakanud, ei teadnud nad, kuhu suunda nad lähevad; nii läksid nad veel kord läbi metsa ja leidsid end taas lageda nõmme ääres, kõndisid uuesti tagasi, ja olles tükk aega tiirelnud ja kõndinud, märkasid nad helendust okste vahelt.
“Hüva! Siin on maja,” ütles Germain, “ja inimesed on juba ärganud, sest tuli on üles tehtud. On vist juba hilja?”
Aga see ei olnud maja; see oli lõkketuli, mille nad olid lahkudes kinni katnud, aga tuul oli selle uuesti leegitsema puhunud…
Nad olid sammunud kaks tundi ja jõudnud tagasi alguspunkti.
XI
Lageda taeva all
“Mina jätan nüüd järele!” ütles Germain jalaga vastu maad põrutades. “Meid on ära tehtud, see on päris kindel, ja me pääseme siit välja alles suures valges. See paik peab olema nõiutud.”
“Oot-oot, ei maksa vihastada,” ütles Marie, “ja otsustame, mida ette võtta. Me teeme suurema tule, laps on nii hästi sisse mässitud, et temaga ei juhtu midagi, ja ega meie sellepärast veel sure, kui peame ühe öö väljas veetma. Kuhu te sadula peitsite, Germain? Keset astelpõõsaid, oo mõtlematu mees! Nüüd on küll mõnus seda sealt ära tuua!”
“Hoia last, võta ta enda kätte ja mina tirin ta voodi põõsastest välja; ma ei taha, et astlad su käsi torgiksid.
“Juba korras, siin on voodi, ja paar torget pole ometi mõõgahoobid,” sõnas väike vapper tüdruk.
Marie asus uuesti magama sättima Pisi-Pierre’i, kes oli nii sügavas unes, et ei märganud midagi järjekordsest retkest. Germain pani nii palju puid tulle, et kogu mets helendas ümberringi; ent Väike-Marie jõud oli nii otsas, ja ehkki ta millegi üle ei kurtnud, ei seisnud ta enam jalgadel. Ta oli kahvatu ja tema hambad plagisesid külmast ja nõrkusest. Germain võttis ta oma käte vahele, et teda soojendada; ja mure, kaastunne, südant vallanud vastupandamatu õrnusepuhang panid vaikima ta meeled. Ta keelepaelad pääsesid otsekui imeväel valla ja häbenemata ütles ta nõnda:
“Marie, sa meeldid mulle ja ma olen väga õnnetu, et ma sinule ei meeldi. Kui sina oleksid nõus mind oma meheks võtma, siis ei saa ei äi, sugulased, naabrid ega kellegi nõuanded takistada mind ennast sulle andmast. Ma tean, et sa teeksid mu lapsed õnnelikuks, et sa õpetaksid neid austama nende ema mälestust, ja mu südametunnistus oleks rahul ning ma võiksin oma südant rõõmustada. Ma olen sinusse alati hästi suhtunud, ja praegu ma tunnen,