Me asusime umbes 8500 jala kõrgusel merepinnast ja kui proovipuurimised näitasid, et ainult kaheteistkümne jala sügavusel lume ning jää all on mõningates kohtades kindel maapind, kasutasime edukalt sulatamisseadeldist, tegime puurauke ja viisime läbi lõhkamisi mitmes kohas, kus varasemad uurijad polnud isegi mõelnud mineraalinäidiste kogumisele. Sel viisil avastatud kambriumieelne graniit ja kollane liivakivi kinnitasid meie veendumust, et see platoo sarnaneb suurema osaga mandrist, mis jäi läände, kuid erineb mõneti sellest piirkonnast, mis asus ida pool, Lõuna-Ameerikast lõunas. Me oletasime tookord, et idapoolsed alad moodustavad eraldi väiksema kontinendi, mida eraldavad suuremast jäätunud Rossi ja Weddelli mered, ehkki nüüdseks on Byrd selle hüpoteesi ümber lükanud.
Teatavates liivakivides leidsime pärast lõhkamist ja puhastamist mõningaid erakordselt huvitavaid fragmente ning jälgi fossiilidest, eriti sõnajalgu, vetikaid, trilobiite, meriliiliaid ja selliseid molluskeid nagu näiteks kõhtjalgsed ning limused perekonnast Lingulae, mis kõik näisid seoses piirkonna esiajalooga ülimalt tähtsad. Me leidsime ka kummalise kolmnurkse triibulise jäljendi, mille suurim diameeter oli umbes üks jalg ja mille Lake pani kokku kolmest kiltkivifragmendist, mis toodi maapinnale sügaval maapõues korraldatud plahvatuse järel. Need fragmendid avastasime me ühest läänepoolsest, Kuninganna Alexandra mäestiku lähedal asuvast kohast ja Lake´ile kui bioloogile tundus nendel paiknev jäljend äärmiselt mõistatuslik ja isegi provokatiivne, ehkki minu geoloogisilmale ei paistnud see kuigivõrd erinev mõningatest säbarefektidest, mis on settekivimites üpris levinud. Kuna tahvelkilt on kõigest moondeladestu, mis tekib settekihtide kokkupressimisel, ja kuna pinnase surve tekitab juba ise ebaharilikke efekte mis tahes olemasolevas kivimis, ei näinud ma põhjust selle triibulise kujutise üle erilist imestust avaldada.
6. jaanuaril 1931 lendasime Lake´i, Pabodie, Danforthi ja kuue magistrandiga kahel lennukil üle lõunapooluse ning olime sunnitud ootamatult tõusnud tugeva tuule tõttu maanduma. Õnneks ei kasvanud tuul tüüpiliseks lumetormiks. Nagu ajalehed kirjutasid, oli see üks meie paljudest vaatluslendudest, kus me üritasime leida uusi topograafilisi maastikumärke nendel aladel, kuhu varasemad ekspeditsioonid polnud jõudnud. Nimetatud eesmärki silmas pidades valmistasid meie esimesed lennud pettumuse, ehkki need pakkusid meile mitmeid ebaharilikult kauneid ja petlikke polaaralade miraaže, millest olime kerget eelmaiku saanud juba meresõidu ajal. Kauged mäed hõljusid pilvedes nagu nõiutud linnad ja tihtipeale moondus kogu lumine maailm kuldseks, hõbedaseks ja sarlakpunaseks dunsanylikuks unenäoks, kus nõidusliku ja madala kesköise päikese all terendas eesseisva seikluse pingeline ootus. Pilvealustel päevadel oli meil lendamisega tõsiseid raskusi, sest lumine maapind ja taevas kippusid sulama kokku üheksainsaks müstiliselt küütlevaks tühjuseks, kus silmapiiril puudusid vähimadki maastikumärgid.
Lõpuks otsustasime viia ellu esialgse plaani lennata kõigi nelja uurimislennukiga 500 miili ida poole ja asutada uus alambaas paigas, mis meie ekslikul hinnangul jäi tõenäoliselt väiksemale kontinendile. Sealt saadavad geoloogilised proovid oleksid olnud võrdlusmaterjaliks äärmiselt vajalikud. Meie meeskonna tervis oli seni püsinud täiesti korras ja laimimahl tasakaalustas kenasti konserveeritud soolasest toidust koosnevat üksluiset toidusedelit. Kraadiklaas näitas enamasti alla 18 külmakraadi ja võimaldas meil hakkama saada ilma kõige soojemate kasukateta. Kätte oli jõudnud südasuvi ja kiirelt ning hoolikalt tegutsedes võisime jõuda märtsiks töödega lõpule, vältides seeläbi väsitavat talvitumist pikas polaaröös. Lääne poolt olid tulnud ja meid räsinud mitmed metsikud tormid, aga meil oli õnnestunud suuremaid kahjusid vältida, eriti tänu Atwoodile, kes valmistas lennukitele oskuslikult ajutised varjualused. Me ehitasime ka suurtest lumeplokkidest tuulevarjud ja kindlustasime pealaagri ehitisi lumega. Meil oli tõepoolest hirmsat moodi vedanud ja meie töö oli olnud erakordselt tulemuslik.
Loomulikult teadis muu maailm meie plaanidest ja avalikkus oli kursis ka Lake´i kummalise ning pealekäiva sooviga võtta ette reis läände – või pigem loodesse – enne, kui kolime lõplikult uude baasi. Näib, et ta oli mõelnud sellele plaanile pikemat aega ja sealjuures ärevakstegevalt just seoses mainitud kolmnurkse kiltkivisse pressitud jäljendiga. Ta seostas seda teatavate vastuoludega looduses ja vastavas geoloogilises ajajärgus ning see küttis tema uudishimu väga üles ja kehutas korraldama puurimisi ning lõhkamisi lääne poole ulatuvas formatsioonis, kuhu välja kaevatud kivim ilmselt kuulus. Ta oli miskipärast veendunud, et kivisse pressitud kuju oli jälg mingisugusest kogukast tundmatust ja täiesti klassifitseerimatust ning märkimisväärselt arenenud organismist, mis siis, et kivim, kus see jälg sisaldus, kuulus erakordselt kaugesse esiaega – kambriumi, kui mitte kambriumieelsesse ajastusse –, mis välistas tõenäoliselt mitte ainult kõrgelt arenenud eluvormide olemasolu, vaid üldse igasuguse elu, mis ületas ainurakse või kõige rohkem trilobiidi taseme. Need kummalise mustriga fragmendid pidid olema 500 kuni tuhande miljoni aasta vanused.
II
Ma oletan, et laiemas avalikkuses leidsid laia kõlapinda meie raadio teel edastatud ülevaated, kus räägiti Lake´i suundumisest loodepoolsetele aladele, mida polnud eales puudutanud ühegi inimese jalg, ehkki me ei maininud tema pööraseid lootusi korraldada revolutsioon bioloogia- ja geoloogiateadustes tervikuna. Tema esimene väljasõit koos Pabodie ja veel viie mehega 11. kuni 18. jaanuarini – mida tumestas kahe koera kaotus, kui kelk jäävalli ületamisel ümber läks – oli andnud meile veel rohkem ürgaegseid kiltkivi näidiseid, ja isegi minus tekkis huvi selles uskumatult iidses maapõuekihis leiduvate ülirohkete ilmselgete fossiilijäljendite vastu. Need kuulusid tihtipeale siiski väga primitiivsetele eluvormidele ega sisaldanud erilisi üllatusi peale selle, et silmanähtavalt kambriumieelsetes kivimites üldse mingeid elusorganisme leidus – aga just sellele paistsid kivistised viitavat. Seetõttu ei näinud ma sügavat mõtet Lake´i nõudmises teha meie pingelises programmis selline kõrvalepõige, mis nõuaks kõigi nelja lennuki, paljude meeste ja ekspeditsiooni kõigi seadeldiste ja aparatuuri kasutamist. Lõppude lõpuks ei pannud ma plaanile ka vetot, ehkki otsustasin loodesse suunduva seltskonnaga mitte ühineda, olgugi et Lake oleks väga soovinud kasutada minu geoloogiateadmisi. Kui nad olid lahkunud, jäin mina Pabodie ja veel viie mehega baasi, kus me töötasime välja ida poole kolimise lõpliku plaani. Selle kohavahetuse ettevalmistamisel oli üks lennuk juba hakanud kohale vedama vajalikku bensiinivaru McMurdo lahe äärest, kuid see asi tuli ajutiselt peatada. Ma hoidsin enda juures ka ühte kelku ja üheksat koera, sest oleks olnud ettevaatamatu olla mis tahes ajahetkel ilma võimaliku transpordita selles täiesti inimtühjas ja aegade hämaruses surnud maailmas.
Lake´i tundmatusse suundunud alamekspeditsioon – nagu kõik mäletavad – saatis lennukite lühilainesaatjatega ise oma aruandeid, mis jõudsid samaaegselt nii lõunapoolsesse baasi vastuvõtjateni kui ka McMurdo lahes ootavale «Arkhamile». Sealt edastati need laiale maailmale lainepikkustel kuni viiskümmend meetrit. Ekspeditsioon asus teele 22. jaanuaril kell neli hommikul ja esimese raadiosõnumi saime juba kahe tunni pärast, kui Lake teatas meile maandumisest ning väikesemahuliste sulatamiste ja puurimiste alustamisest umbes 300 miili kaugusel. Kuus tundi hiljem saabus teine sõnum ja erutatud Lake raporteeris meeletust, kopra agarusega võrreldavast tööst, madala šahti lahtisulatamisest ja lõhkamisest. Rahmeldamine päädis mitmete kiltkivifragmentide leidmisega, mis kandsid umbes samasuguseid jäljendeid kui esialgne peamurdmist tekitanud kivimitükk.
Veel kolm tundi hiljem tuli lühike sõnum, mis ütles, et hoolimata lõikavast ja tugevast tormituulest tõusevad lennukid taas õhku. Ja kui ma selle vastu protesteerisin ning soovitasin mitte asjatult riskida, vastas Lake napilt, et uued proovid on sellised, mis õigustavad igasugust riski. Ma mõistsin, et tema erutus oli kasvanud peaaegu vastuhakuks, ega saanud midagi ette võtta, et takistada tema mõtlematut käitumist, mis seadis ohtu terve ekspeditsiooni saatuse. Oli kohutav mõeldagi, kuidas ta sööstab üha sügavamale ja sügavamale sellesse mõõtmatusse, halvaendelisse ja ohtlikku lumetormide ning saladuste maailma, mis laius ta ees umbes 1500 miili ulatuses kuni väheuuritud ning süngete Kuninganna Mary ja Knoxi rannikualadeni.
Seejärel, umbes poolteist tundi hiljem saabus Lake´i õhusviibivast lennukist erakordselt ärev sõnum, mis sundis mind peaaegu oma seisukohti ümber hindama ja soovima, et oleksin väikse ekspeditsiooniga kaasa läinud.
«10:05 õhtul. Lendame. Lumetorm lõppes. Märkasime eespool seninägematult kõrget