seda jäime Pabodie ja teiste meestega hinge kinni hoides vastuvõtja juurde uusi teateid ootama. Mõte 700 miili kaugusel kõrguvatest titaanlikest mägedest äratas meis kõigis peituva seiklusekihu ja me tundsime rõõmu, et just meie ekspeditsioon – olgugi, et mitte meie isiklikult – oli nende mägede avastajaks. Tund aega hiljem võttis Lake taas ühendust.
«Moultoni lennuk tegi mägede jalamil platool hädamaandumise, aga keegi ei saanud viga ja tõenäoliselt on võimalik masin ära parandada. Viin olulisema varustuse kolmele tervele lennukile, olgu siis tagasi- või edasilennuks, aga mingeid suure raske koormaga kaubareise pole praegu vaja teha. Mäed ületavad absoluutselt kõike, mida on võimalik üldse ette kujutada. Teen Carrolli lennuki kraamist tühjaks, et see oleks hästi kerge, ja lähen luurelennule. Sa ei suuda seda vaatepilti ette kujutada. Kõrgemad tipud peavad ulatuma rohkem kui 35 000 jala kõrgusele. Everest jääb neist kaugele maha. Atwood jääb teodoliidiga kõrgust mõõtma, mina ja Carroll tõuseme õhku. Vulkaanide osas ma ilmselt eksisin, sest ladestud näivad olevat kihilised. Võimalik, et see on kambriumi-eelne kiltkivi, mille sisse on ladestunud muid kihte. Taeva taustal näeme kummalisi efekte – kõrgemate mägede nõlvadel näivad paiknevat korrapäraste risttahukate rühmad. Kogu see vaatepilt ujub madala päikese kollakaspunases kumas. Nagu unenäoline saladusteriik või värav avastamata imede keelatud maailma. Soovin, et oleksid siin ja saaksid läbi viia oma uurimisi.»
Ehkki kella järgi võttes oli käes uneaeg, ei mõelnud keegi kuulajatest magama minna. Ilmselt valitses samasugune olukord ka Mc-Murdo rannikul, kus meie moonaladu ja «Arkham» samuti neid sõnumeid kuulasid, sest kapten Douglas kutsus kõik kokku, õnnitles mehi tähtsa avastuse puhul ja Sherman, moonalao juht, järgnes tema eeskujule. Loomulikult oli meil kahju purunenud lennukist, kuid lootsime, et seda saab lihtsate vahenditega parandada. Kella üheteistkümne ajal õhtul saime Lake´ilt veel ühe kõne.
«Tõusime Carrolliga kõrgemate eelmägede kohale. Tõeliselt kõrgeid tippe ei julgenud sellise ilmaga proovida, aga hiljem teeme seda kindlasti. Õhku tõusmine on siin kõrguse tõttu äärmiselt raske ja lendamine keeruline, kuid asi on seda väärt. Suures ahelikus ei paista olevat ühtegi kuru ega läbipääsu, nii et me ei saa heita pilku teisele poole. Kõrgemad tipud on Himaalajastki kõrgemad ja väga kummalised. Ahelik näib koosnevat kambriumieelsest kildast, kuid selgelt on näha ka teisi maapinnale kerkinud kihte. Vulkaanide osas ma eksisin. Mäed kulgevad mõlemas suunas nii kaugele, kui silm seletab. Umbes 21 000 jala kõrguselt ülespoole on nad lumevabad. Kõrgemate mägede nõlvadel näeme kummalisi moodustisi. Need on suured madalad täisnurksed plokid, mille küljed on täpselt vertikaalsed, ja siis veel madalate püstloodsete kaitsevallide täiesti sirged liinid, mis meenutavad järskudele mäenõlvadele ehitatud vanu Aasia kindlusi Roerichi maalidel. Lendasime mõnele lähemale ja Carroll arvas, et need on laotud väiksematest plokkidest, aga taoline efekt on ilmselt tuulte ja muude ilmastikumõjude tagajärg. Enamjaolt on vallide servad pudedad ja ümaraks kulunud, olles olnud miljoneid aastaid tormide ning kliimamuutuste meelevallas. Valli mõned osad – eriti ülemised – näivad olevat heledamast kivist kui mis tahes silmaga nähtavad mäenõlvade kihid, olles ilmselt kristallilise struktuuriga. Lähedalt üle lennates nägime rohkesti koopasuid, mõned kuju poolest ebaharilikult korrapärased, meenutades ruutu või poolringi. Sa pead ise kohale tulema ja seda asja uurima. Mulle tundus, et ma nägin ühel mäetipul kaitsevalli. Kõrgus näib olevat 30 000 kuni 35 000 jalga. Olen ise 21 500 jala kõrgusel ja siin valitseb kuratlikult krõbe pakane. Koopasuudes ja mägede vahel undab ning vilistab tugev tuul, aga lendamine on seni olnud turvaline.»
Järgmise poole tunni jooksul jätkas Lake vahetpidamatult nähtu kommenteerimist ja ütles, et kavatseb ronida jalgsi mõnele mäetipule. Mina vastasin, et saabun niipea, kui ta saab mulle ühe lennuki järele saata, ja et töötame koos Pabodiega välja parima plaani bensiini osas – kuhu ja kuidas koondada meie kütusevarud, võttes arvesse ekspeditsiooni muutunud iseloomu. Ilmselgelt tuli Lake´i puurimisoperatsioonide ja luurelendude tõttu toimetada rohkesti varustust uude baasi, mille ta tahtis rajada mägede jalamile, ja oli võimalik, et lend ida poole polnudki enam selle hooaja küsimus. Seoses sellega võtsin ma ühendust kapten Douglasega ja palusin tal toimetada võimalikult palju kraami laevadest üle jääbarjääri maale, kasutades selleks meie ainsat koerarakendit, mis oli jäänud neemele. Kõige tähtsam oli nüüd luua otsetee McMurdo ranniku ja tundmatute alade vahele, kus viibis Lake.
Lake võttis hiljem veel minuga ühendust ja ütles, et on otsustanud rajada laagri sinna, kus Moultoni lennuk oli teinud hädamaandumise ja kus parandustööd olid juba mingil määral alanud. Jääkate olevat väga õhuke, kohati olevat näha tumedat maapinda ning ta tahtis korraldada sealsamas mõningaid puurimisi ja lõhkamisi, enne kui võtab ette kelgureisi või ronib mägedesse. Ta ütles, et vaatepilt on sõnulkirjeldamatult majesteetlik ja et ta tunneb kummalist erutust, viibides nende hiiglaslike vaikivate mägede jalamil, mille rivi tõuseb taeva poole nagu maailma äärel asuv kivimüür. Atwoodi teodoliidiga läbi viidud mõõtmised olid andnud viie kõrgema tipu kõrguseks merepinnast 30 000 kuni 34 000 jalga. Piirkonna tuuled häirisid Lake´i ilmselgelt, sest need tõendasid metsikute ja uskumatult räigete lumetormide võimalust, millega me seni polnud veel kokku puutunud. Tema laager asus veidi rohkem kui viie miili kaugusel kohast, kus kerkisid kõrgemate eelmägede järsud seinad. Mulle tundus, et tajun tema jutus alateadlikku ärevust – mis kandus minuni üle 700 miili jäise tühjuse –, kui ta soovitas meil tungivalt kiirustada ja tulla sellesse kummalise vastavastatud kohta nii ruttu kui võimalik. Ta ütles, et kavatseb pärast kõiki selle päeva meeletuid pingutusi ja saavutatud edukaid tulemusi puhkama heita.
Hommikul pidasin ma üksteisest väga kaugel asuvates baasides viibivate Lake´i ja kapten Douglasega raadio teel kolmepoolse kõneluse. Leppisime kokku, et üks Lake´i lennuk tuleb minu baasi ja võtab peale Pabodie, viis meest, minu enda ja niipalju kütust, kui kanda suudab. Ülejäänud kütuse küsimus võis mõned päevad oodata, sõltuvalt meie otsusest idasuunalise rännaku osas, sest Lake´il jätkus seda piisavalt laagri esmaseks kütmiseks ja puurimistöödeks. Lõpuks oleks tulnud vanasse lõunapoolsesse baasi uusi varusid viia, aga kui me otsustaksime edasi lükata reisi ida suunas, ei kasutaks me seda enne järgmist suve, ja vahepeal peab Lake saatma lennuki uurima otseteed oma vastavastatud mägede ja McMurdo neeme vahel.
Valmistusime Pabodie´ga sulgema oma baasi vastavalt vajadusele kas lühemaks või pikemaks perioodiks. Kui meil tekiks vajadus talvituda Antarktikas, lendaksime Lake´i baasist otse «Arkhamile» ega pöörduks enam meie laagrisse tagasi. Mõned meie koonusekujulised telgid olid juba tugevate lumeplokkidega kindlustatud ja me otsustasime töö lõpule viia, muutes baasi alaliseks eskimo külaks. Kuna telkidevaru oli suur, oli Lake võtnud kaasa kõik, mida tal oma baasi rajamiseks vaja läks. Ma teatasin raadio teel, et oleme Pabodie´ga ühe päeva ja ühe öö järel valmis sõiduks loodesse.
Pärast kella nelja pärastlõunal ei saanud me siiski rahulikult oma toimetusi teha, sest Lake hakkas saatma väga kummalisi ja ärevaid sõnumeid. Tema tööpäev oli alanud ebasoodsalt, sest lend üle peaaegu täiesti lumevabade kaljude näitas, et seal puudusid täielikult need ürgsed ja arhaikumist pärinevad kihid, mida ta oli leida lootnud, ja millest koosnes suurem osa baasile nii kiusatuslikult lähedal asuvaid kolossaalseid mägesid. Enamik nähtud kaljudest koosnes ilmselt juura- ja komantšiajastu2 liivakivist ning permi- ja triiaseaegsest kildast, mis vaheldus kohati läikivate musta värvi paljanditega, viidates kõvale ja kilta sisaldavale söele. See asjaolu rikkus Lake´i tuju, sest ta oli kavatsenud hankida pinnaseproove, mis on vanemad kui 500 miljonit aastat. Talle oli täiesti selge, et kui ta tahab leida arhaikumist pärit kiltkivi, mille seest olime avastanud kummalised jäljendid, tuleb ette võtta pikk kelguretk nende eelmägede juurest hiiglasliku põhimäestiku juurde.
Sellele vaatamata oli ta otsustanud puurimisi läbi viia ka sealsamas, sest see oli osa meie ekspeditsiooni üldisest programmist. Seepärast seadis ta puurmasina üles, pani viis meest tööle, ülejäänud jätkasid aga laagri ülesseadmist ning parandasid katkist lennukit. Esimeseks puurimiskohaks oli valitud kõige pehmem silmaga nähtav pinnaselapp – laagrist umbes veerand miili kaugusel asuv liivakivi – ja puur liikus kiiresti sügavamale, nii et täiendavaid lõhkamisi tuli teha väga vähe. Umbes kolm tundi hiljem, kui oli läbi viidud