isendi, mille mõlemas otsas olid küll säilinud meritähega sarnanevate organite jäänused, ent mis oli ise tugevasti kahjustatud ning mille kere piki ühte suurt vagu osaliselt lõhki oli.
Õige pea raadio teel edastatud tulemused olid tõepoolest jahmatamapanevad ja ärevusttekitavad. Anomaalse koe lõikamisel ei saanud täpsusest ja korrektsusest rääkidagi, sest instrumendid suutsid seda vaevu läbistada, aga see vähene, mis ilmnes, tekitas meis hämmastust ja aukartust. Senituntud bioloogia tuleb täielikult ümber vaadata, sest see olevus ei kuulunud ühegi teadusele tuntud rakulise organismi hulka. Kudede kivistumine puudus peaaegu täielikult ja hoolimata umbes neljakümne miljoni aastasest vanusest olid siseorganid täiesti terved. Olevuse organismi iseloomustasid nahkjas vintskus, riknemise puudumine ja füüsilisele töötlemisele peaaegu täielikult mittealluv kude. See pidi kuuluma mingisse sellisesse selgrootute paleogeeniaegsesse arengutsüklisse, mida ei oska isegi ette kujutada. Alguses oli kogu Lake´i uurimismaterjal kuiv, aga sedamööda, kuidas köetav telk järjest enam soojenes, hakkas olevuse tervest küljest erituma kirbelt ja vastikult haisevat orgaanilist löga. See polnud veri, vaid viskoosne tumeroheline vedelik, mis täitis ilmselt samu funktsioone. Selleks ajaks oli kõik 37 koera toimetatud seni veel pooleliolevasse lumest aiakesse laagri lähedal ja isegi nii kaugelt ajas see terav kiirestileviv hais neid pööraseks.
Selle kummalise olevuse esialgne lahkamine pigem suurendas mõistatust kui aitas selle olemust selgitada. Kõik oletused väliste kehaliikmete kohta osutusid õigeks ja nende põhjal sai vaevalt kahelda, et tegu on loomaga, aga siseorganite uurimine tõi päevavalgele nii rohkesti taimedele iseloomulikke tunnuseid, et Lake sattus täielikku kimbatusse. Sellel olid olemas seedeorganid ja vereringe ning see väljutas jääkaineid läbi punakate torujätkete, mis paiknesid meritähekujulise tagumise osa küljes. Veidral kombel jäi mulje, et selle hingamissüsteem kasutas pigem hapnikku kui süsinikdioksiidi, ja näha võis imelikke õõnsusi õhu säilitamiseks, mistõttu võis oletada, et elukas sai kasutada hingamiseks väliste avauste asemel vähemalt kahte korralikult välja arenenud respiratoorset süsteemi – lõpuseid ja poore. Ilmselgelt oli tegu kahepaiksega, kes oli tõenäoliselt kohanenud ka pikkade õhuvabade hibernatsiooniperioodidega. Hääleorganid näisid toimivat koos peamiste hingamiselunditega, aga need näisid olevat normist niivõrd kõrvalekaldunud, et esialgu oli raske midagi öelda. Artikuleeritud kõne häälikute ja sõnade mõttes tundus vaevalt võimalik, aga muusikat meenutavad ja laia helistikku haaravad vilistavad toonid näisid olevat vägagi tõenäolised. Lihaskond oli arenenud peaaegu üleloomulikult hästi.
Nende närvisüsteem oli nii terviklik ja kõrgeltarenenud, et Lake oli täiesti jahmunud. Ehkki mõneski mõttes oli see ääretult primitiivne ja arhailine, oli olevusel terve rida ganglionide keskusi ja neurotransmittereid, mis viitasid ülimalt keerulistele erifunktsioonidele. Eluka viiest sagarast koosnev aju oli üllatavalt arenenud ja märke oli ka tajuorganite kohta, mille ülesandeid täitsid osaliselt pea küljes paiknevad traatjad harjased, kuid kõik need erinesid täielikult senituntud maiste organismide omadest. Tõenäoliselt oli olevusel rohkem kui viis meelt, nii et tema elukombeid ei saanud ühegi analoogia abil ette kujutada. Lake arvas, et see elukas pidi olema oma ürgses keskkonnas erakordselt kõrge tundlikkusega ja keeruliste funktsioonidega toime tulev eluvorm, umbes nagu tänapäevased sipelgad ja mesilased. See paljunes sarnaselt eostaimedele, eriti osjadele ja sõnajalgadele, sest tema tiibade otstes paiknesid spoorikapslid, mis on ilmselt arenenud välja tallustest või protallustest.
Aga selles staadiumis oleks olnud rumalus anda sellele mingit nime. See nägi välja nagu sümmeetriline kiirloom, kuid oli selgelt midagi enamat. Osaliselt oli tegu taimse organismiga, aga kolm neljandikku põhiorganitest olid loomse iseloomuga. Sümmeetriline kehaehitus ja mitmed muud tunnused viitasid selgelt, et tegemist peab olema mereloomaga, kuid selle hilisemate kohastumiste kohta keskkonnaga oli raske teha mingisuguseidki oletusi. Eelkõige viisid tiivad pidevalt mõtted lendamisvõimele. Kuidas sai see olevus läbi käia niivõrd keerulise evolutsiooni ajal, mil Maa oli veel noor, ja jätta jälgi arhaikumist pärinevasse kivisse, oli sedavõrd kujuteldamatu, et tuletas Lake´ile meelde ürgseid müüte Ürgmuistsetest, kes imbusid meie planeedile kaugetelt tähtedelt ja lõid siin eksituse tõttu või naljapärast elu, samuti pööraseid lugusid kosmilistest Väljapoolt saabunud mäeolevustest, millest oli kõnelenud üks Miskatonici ülikooli inglise keele teaduskonnas töötav folklorist.
Loomulikult kaalus Lake võimalust, et kambriumieelsest ajast pärit jäljed oli jätnud leitud isendi vähemarenenud eellane, kuid lükkas selle teooria kohe kõrvale, kui mõtles vanemate fossiilide arenenud struktuurile. Pigem ilmutasid just hilisemast ajast pärit isendid mandumise jooni kui kõrgemat arengutaset. Pseudojalgade mõõtmed olid vähenenud ja kogu morfoloogia näis olevat lihtsustunud ja rohmakamaks muutunud. Peale selle ilmnes äsja uuritud närvisüsteemis ja organites, kuigi need olid keerulise ehitusega, viiteid regressile. Atrofeerunud ja jäänukorganid olid üllataval moel ülekaalus. Kokkuvõttes võisime öelda, et olime väga vähe teada saanud ja Lake langes taas mütoloogiasse, kust võttis olevusele esialgse nime – ristides oma leiud Ürgvanadeks.
Kella poole kolme ajal öösel, olles otsustanud töö selleks korraks lõpetada, kattis ta lahatud isendi presendiga, läks laboratooriumtelgist välja ja uuris terveid eksemplare värske huviga. Lakkamatu polaarpäike oli muutnud nende kudesid veidi pehmemaks, nii et kahe või kolme isendi peade tipmised otsad ja torujätked ilmutasid lahtirullumise märke, aga Lake ei uskunud, et alla kaheksatteistkümmet miinuskraadi jäävat välistemperatuuri arvestades eksisteeriks kiire lagunemise oht. Sellegipoolest lükkas ta lahkamata isendid rohkem kokku ja heitis neile peale vaba telgi, et kaitsta neid otsese päikesekiirguse eest. See pidi vähendama ka lõhna võimalikku kandumist koerteni, kelle vaenulik hoiak oli muutunud probleemiks isegi nii suure vahemaa korral – hoolimata üha kõrgemale kerkivatest lumemüüridest, mida mehed kiirustades koerte aediku ümber ehitasid. Ta pidi telgi paigalhoidmiseks asetama selle otstele rasked lumeplokid, sest tõusmas oli lumetorm ja titaanlike mägede poolt oli oodata mõningaid tõeliselt rajusid tormi-iile. Meie esialgsed kartused ootamatute antarktiliste tuulte suhtes hakkasid tõeks saama ja Atwoodi juhtimisel võeti tarvitusele ettevaatusabinõud telkide, uue koerteaediku ning lennukite ümbritsemiseks kaitsvate lumevallidega mägedepoolsest küljest. Need viimased kaitsetõkked, mis olid vabadel hetkedel kokku kuhjatud kõvadest lumekamakatest, polnud kindlasti nii kõrged, kui oleks pidanud, ja lõpuks käsutas Lake kõik mehed muude tööde juurest ära ning pani nad lumevalle ehitama.
Kell oli neli läbi, kui Lake valmistus sideseansse lõpetama ja soovitas ka meil puhata, sest tema rühm pidi magama heitma kohe, kui kaitsevallid veel natuke kõrgemaks saavad. Ta lobises läbi eetri sõbralikult Pabodie´ga ja kiitis veel kord neid tõesti suurepäraseid puurmasinaid, mis olid aidanud tal teha tähtsa avastuse. Ka Atwood saatis tervitusi ja kiidusõnu. Ma soovisin Lake´ile soojalt õnne, mööndes, et tal oli olnud õigus läändesõidu suhtes, ja me kõik leppisime kokku, et võtame ühendust kell kümme hommikul. Vahetult enne magama heitmist saatsin ma «Arkhamile» viimase sõnumi, kus palusin esitada möödunud päeva uudiseid laiale maailmale veidi pehmemates toonides, sest kõigi detailide avalikustamine tundus olevat liiga radikaalne ja võis põhjustada hilisema tõenduseta rohkesti kahtlusi.
III
Ma usun, et keegi meist ei maganud sel hommikul väga sügavalt või rahulikult, sest nii Lake´i avastusest põhjustatud erutus kui ka pöörasemaks muutuvad tormihood ei soodustanud seda. Torm oli väga raju isegi seal, kus meie asusime, nii et me mõtlesime tahtmatult sellele, kui palju hullem pidi olukord olema Lake´i laagris, otse nende hiiglaslike läbiuurimata mägede all, mis neid marutuuli sünnitasid ja lauskmaale saatsid. McTighe oli kella kümne ajal üleval ja üritas – nagu kokku lepitud – Lake´iga ühendust saada, aga mingisugused lääne poole jäävad tormi tekitatud elektromagnetilised häired näisid sidet takistavat. Me saime siiski kätte «Arkhami» ja Douglas rääkis mulle, et ka tema oli püüdnud Lake´iga asjatult ühendust võtta. Tuulisest ilmast ta ei teadnud, sest McMurdo lahe kaldal oli hoolimata meie juures möllavast tormist väga vaikne.
Läbi terve päeva istusime ärevalt vastuvõtja juures ja üritasime iga natukese aja järel Lake´iga ühendust võtta, kuid alati vähimagi tulemuseta. Keskpäeva paiku ründasid meid läänest marulised tuulehood ja me hakkasime kartma