oma isaga. Sigaretti?
BOYER: Sa tead, et ma ei suitseta.
AUTOR: Õige, mäletan küll. Nii, minu teada hääletad vabariiklaste poolt.
BOYER: Pole tõsi! Olen registreeritud vabariiklasena perekondlikel põhjustel. Olen põhiliselt apoliitiline. Õigust öelda ei käi ma tihti valimas. Ma kas unustan või ei hooli eriti, kes võimule saab. Ma ei tea isegi poliitilistest erinevustest eriti midagi ja kõik kandidaadid paistavad mulle samasugustena.
AUTOR: Räägi mulle tüdrukust, kellega sa abiellud.
BOYER: Sally on imeline tüdruk – särav, kõneosav, armas.
AUTOR: Kas oled temaga kunagi maganud?
BOYER: Mis küsimus see on?
AUTOR: See on tähtis, kui ma tahan sind mõista, et ma teaksin su kogemusi ja vaateid ja nii edasi.
BOYER: Ma pole temaga kunagi maganud.
AUTOR: Kas oled kunagi ühegi tüdrukuga maganud?
BOYER: Mitte päris – kolledžis oli üks peaaegu juhtum.
AUTOR: Peaaegu juhtum?
BOYER: Jah, noh, peaaegu.
AUTOR: Räägi mulle sellest.
BOYER: Jäägu see meie vahele…
Selleks ajaks, kui oled oma tegelast põhjalikult küsitlenud, peab ta olema saanud kas kalliks sõbraks või vihatud vaenlaseks. Olles temaga nii lähedaseks saanud, peaksid end temaga töötades kindlalt tundma.
Valitsev kirg on tegelaskuju keskne motiveeriv jõud. See on tema kõikide sisemiste sundide ja ihade summa. Boyer Bennington Mitchelli valitsev kirg peab olema kuritegude lahendamine. Selle juured on ta perekonna ajaloos, ta võistlemises macho’st isaga, ta tahtmises tõestada oma snoobist emale, et too eksib, ta seesmises sunnis võita oma füüsilisi piiranguid oma vaimsete võimete täiustamise kaudu. Tal on ka tugev õiglustunne ja võimas soov oma tööd hästi teha. Mitte lihtsalt hästi – võiks öelda, et ta tahab olla kunstnik. Ja mitte lihtsalt kunstnik, vaid suurepärane kunstnik. Boyeri valitsev kirg on:
Lööb ta kõhklema, kui ta valikuid laidetakse? Mitte eriti. Kas altkäemaks, hirmutamine, raskused suudavad teda mõjutada? Mitte mingil juhul. Kui ta saab peksa ja teda tulistatakse, kas ta loobub? Ei, sest ta peab end tõestama; sügaval sisimas leiab ta jõudu edasi minna. Teda on võimalik pidurdada, kuid ta tuleb alati oma ülesande juurde tagasi. Ta lahendab autori poolt talle määratud juhtumi iga hinna eest. See meelekindlus teeb Boyeri tugevaks tegelaskujuks. Ta on hästi motiveeritud ja küllalt tugev, et jõuda kaugele, hoolimata lugematutest takistustest, mida autor talle teele seab. Tõepoolest vääriline peategelane dramaatilisele romaanile.
Dramaatilise romaani peategelane peab alati olema otsusekindel, hästi motiveeritud, tahtejõuline. Siin on mõned näited:
• Vanamees Hemingway «Vanamehes ja meres» pole kaheksakümmend neli päeva ainsatki kala püüdnud. Ta on häbistatud. Ta on vaesunud. Tema mehelikkust naeruvääristatakse. Ta peab suure kala iga hinna eest kätte saama.
• Michael Corleone Puzo «Ristiisas» on veel üks näide väärilisest protagonistist. Michaeli isa vaagub raskelt haavatuna hinge. Michaeli armastatud perekond on nurka aetud. Ta isa vaenlased on viinud perekonna hukatuse äärele. Michael Corleone riskib kõigega nende päästmiseks.
• Scrooge Dickensi «Jõululaulus» on negatiivse valitseva kirega protagonist. Ta on kirglik kitsipung, kahetsust mitte tundev, turtsakas, valmis kogu aeg oma kitsidust kaitsma. Ja ta kaitseb seda kõigi eest, rõõmu, õnne, isegi üleloomuliku eest. Kas see teeb temast väärilise protagonisti? Kindlasti.
• Kuidas on lood McMurphyga Kesey «Lendas üle käopesas»? Ta viib oma tahte igal juhul läbi. Ta keeldub Suurele Õele allumast. Ta kutsub end hullude ninameheks. Ta kas valitseb palatit või sureb seda teha püüdes.
• Kas mäletad Leamasi «Spioonis, kes pääses külma käest»? Ta läks Raudse Eesriide taha, teeseldes ülejooksmist, et püüda lõksu Ida-Saksamaa meisterspioon. Ta täidab oma kohust, hoolimata reetmisest, hoolimata illusioonide purunemisest, hoolimata kõigest, kuni tegevuse kõrgpunktini välja.
• Humbert Humbert, Nabokovi «Lolita» protagonist, on tõbras, kuid tal on üks tohutu kirg, mis hoiab teda raudses haardes. Ta peab saama Lolita armastuse või surema.
• Emma Bovary Flauberti «Madame Bovary’s» on lootusetult romantiline naine, kes on takerdunud provintsilinna, abielus igava maakonnaarstiga. Ta riskib armuloo nimel oma hea nimega. Niisugusest kirest kirjutatakse surematuid romaane.
Pole vaja kaua otsida, et kirjandusest veelgi näiteid leida.
Mõtle igale tegelaskujule, kes on sulle kunagi meeldinud, ja sa leiad tema sisemusest selge, tugeva juhtiva kire. Vaata Defoe Moll Flandersit ja ta järelejätmatut püüdlust jõuda heale järjele, Tolstoi Anna Kareninat ja ta armastust Vronski vastu, Melville’i Ahabi ja ta kirge tappa Moby Dicki. Uuri igat klassikalist dramaatilist romaani ja sa leiad kesksed tegelased põletavate kirgedega, mis valitsevad iga nende tegevust.
Isegi kui tegelast kontrollib põletav kirg, tegutseb ta paljude motiivide alusel. Võtame Boyer Mitchelli. Ta tahab olla oma surnud isast parem. Ta tahab ennast oma emale tõestada. Ta armastab õiglust. Talle meeldivad mõistatused. Teda köidab teaduslik lähenemine. Kõik need motiivid koos moodustavad ta valitseva kire, olla eradetektiivide Leonardo da Vinci. Ta antagonistidel on samamoodi palju motiive.
Stereotüüpsed on tegelased, kes tunduvad liiga tuttavana, näiteks kuldse südamega hoor, tugeva lõunaosariikide aktsendiga sadistlik šerif, väliselt karm, kuid sisimas leebe eradetektiiv. Televiisorit vaadates näed stereotüüpseid tegelasi peaaegu igas seriaalis.
Kui öelda, et tegelane on «John Wayne’i» tüüpi, siis tähendab see, et ta on John Wayne’i mängitud stereotüüpse ekraanikangelase moodi. Sama käib «Woody Alleni» tüübi kohta. Lugejad ja vaatajad armastavad tegelasi tüpiseerida. See on vältimatu. Sa ei pruugi seda ise teha, kuid lugejad teevad seda sinu eest. Kuid on tohutu vahe värskete tegelaskujude vahel, kes on äratuntavat tüüpi, ja stereotüüpsete tegelaste vahel.
Üks ajaloo esimesi romaane oli Defoe «Moll Flanders». Moll on vaimustav tegelane – kirglik, vapper, elu täis. Ta on anarhist, varas, hoor, kahemehepidaja, ta sooritab intsesti, kuid ta on endaga aus ja ta on nakkavalt heatujuline. Missugune tegelane ta on? Nimetagem teda «sümpaatseks sotsiopaadiks». Mõnisada aastat hiljem ilmub veel üks sümpaatne sotsiopaat. Ta on anarhist – kirglik, vapper, elu täis. Ta on varas ja valetaja ja nakkavalt heatujuline. Ta nimi on kreeklane Zorbas. Moll ja Zorbas on mõlemad sama «tüüpi», kuid nad pole stereotüüpsed. Põhjus?
Mõlemad on väga keerukad ja sügavad ja seepärast äärmiselt erinevad.
Tolstoi «Sõja ja rahu» Pierre on lihtsameelne, kes otsib elu mõtet, kahlates Napoleoni sõdade mudas. Ta on otsustusvõimetu ja kergesti mõjutatav; ta püüdleb mõistmise poole läbi segase filosoofilise spekulatsiooni. Sama käib ka Robert Stone’i Converse’i kohta «Dog Soldiers’is», kirjutatud sada aastat hiljem – selle erinevusega, et Converse’i taustaks on seitsmekümnendate Ameerika uimastikaubitsemine. Tegelased on sarnased, kuid pole identsed. Nad on sarnased, sest nii homo sapiens’i kui homo fictus’e puhul esinevad teatavad iseloomujooned sageli koos.
Kui leiad vaikse jutuga intellektuaali, ütleme näiteks keskaegsete moralitee-näitemängude asjatundja, pole ta tõenäoliselt ahne ärimees ega fantastiline piljardimängija. Me eeldame, et kenad väikesed tüdrukud ei huvitu fašismist. Lahked vanaemad, kellele meeldib õmmelda ja küpsiseid teha, tõenäoliselt ei valmista keldrites pomme. Lugejate ootused tegelaste kohta põhinevad just sellistel eeldustel ja neid edasiandvatel autoripoolsetel vihjetel. Kui näed musta kaabuga püstolimeest vesternis ekraanile ilmumas, ütled endale: «Ah, paha tegelane.»