Kuidas kirjutada neetult head romaani. James N. Frey

vastuseks, mida kirjanik võib lugejalt oodata, kaastunne.

      Kui Humbert Humberti kirg nümfeti vastu poleks tekitanud sisemist konflikti, siis lugeja jälestaks teda.

      Vanamees tundis kalale väga kaasa ja kahetses tema tapmist. Kui ta poleks seda teinud, oleks kogu lugu vaid heietus, vaevalt lugemist väärt.

      Leamas Raudse Eesriide taga jõuab mõistmisele, et tema valitsuse mahhinatsioonid on just sama halvad kui kommunistide omadki. Ta sisemine konflikt on nii suur, et ta lahendab selle surma minnes.

      Ilma Madame Bovary sisemise konfliktita poleks Flauberti romaan rohkem lugemist väärt kui suvaline Harlequini kirjastuse armastusromaan. Keda huvitab, et koduperenaisel on kõrvalehüpe?

      Michael Corleone on südametunnistusega mees, kuid ta armastab oma perekonda ja tunneb kohustust neile hädaaegadel abiks olla. Kui piinatud on tema hing!

      Kui su tegelastel pole sisemisi konflikte, muutub su töö melodraamaks. Seesmine konflikt kinnitab, et tegelased on keerukad, et midagi neile olulist on ohus.

      Ütleme, et kavatsed kirjutada lugu mehest, kes tahab abielluda. Ta käib peale; naine keeldub. Läheb aega, kuid viimaks naine nõustub. See on loo tuum. Nõudmine (naisekspalumine) ja vastuseis muudavad selle dramaatiliseks, kuid see pole nii dramaatiline, nagu olla võiks. See olukord kaldub melodraama poole, sest peategelastel pole seesmisi konflikte. Nii et hakkad pingsalt ideid otsima, kuidas oma tegelastesse seesmisi konflikte tekitada. Sa küsid endalt, mis siis, kui mees on zen-budist ja võtab oma usku tõsiselt, kuid naine pole seda ja mehe vanemad ning ta budistlik kogukond on abielu vastu? Nüüd on mehel seesmine konflikt, milles ta peab oma perekonna soovide vastu talitama. Naine armastab meest, kuid tal on seesmine konflikt, sest ta peab mehe ja tolle perekonna vahele tulema. Siis oleks sul materjali tõeliselt dramaatilise romaani jaoks.

      Seesmine konflikt ei pea muidugi tekkima ainult usulistel põhjustel. See võib tekkida igasugustel põhjustel: kultuurilistel, rassilistel või klassilistel erinevustel, etnilise tagapõhja tõttu, ahvatluste, seksuaalsete soovide või fantaasiate tõttu, kohusetunde, patriotismi, lojaalsuse unustamise tõttu, laiskuse tõttu – ükskõik mille tõttu, mis tegelase jaoks oluline on.

      Kui õel koletis ähvardab mehe perekonda ja mees koletise tapab, ei tunne ta kahetsust, süütunde hoogusid, kahtlusi ega rahutust. Kui Godzilla Tokyot lammutab, on lubatud Godzillat tappa.

      Siin pole mingeid moraalseid valikuid; tegelased kas põgenevad või võitlevad. Mõlemad on vastuvõetavad moraalsed valikud.

      Kedagi ei hüüta argpüksiks, kui ta Godzilla eest ära jookseb. Võitlus Godzilla vastu võiks olla hea süžee pühapäevalehe koomiksi jaoks, kuid see ei sobi dramaatiliseks romaaniks. Puudub sisemine konflikt.

      Et tekitada seesmist konflikti, ei pea vastasjõud olema suured ega probleemid elulise tähtsusega. Need peavad vaid loo tegelaste jaoks olulised olema. Üks võib end piinata kümnesendise varastamise pärast, samas kui teine varastab miljoni ega kaota silmatäitki und. Rohkem on seesmist draamat loos mehest, kes varastab kümnesendise, kui vargus tähendab ta jaoks aususe, au ja eneseaustuse kaotust, kui lugu miljoni dollari vargast, kes on ükskõikne oma tegevuse moraalsete tagajärgede suhtes.

      Su tegelaskuju seesmiste konfliktide ära kasutamine on keeruline. Kui su peategelane kutsutakse sõtta, tee ta selle suhtes vastumeelseks väga mõjuval põhjusel. Ta võiks olla patsifist; ta võiks olla argpüks; ta võiks olla oma kodumaa välispoliitika vastu. Kui su peategelane peab armuma iiri katoliiklasesse, tee temast inglise protestant. Kui tahad inimese patriotismi proovile panna, tee patriotism tema jaoks oluliseks. Seda kutsutakse «oma kangelase läbitorkamiseks dilemma sarvedega».