pg" alt="Dublin"/>
SISSEJUHATUS
Võtan salalaekast mälestuse, mida ma juba mitu aastat ei ole meenutanud. Seda katab paks tolmukord. Puhun tugevasti ja tolm lendab üle toa laiali, sillerdades kardina vahelt piiluvas päikesevalguses. See mälestus on roheline ja lõhnab kui ristikhein.
See on mälestus minu Dublinist. Tänaseks on sellest juba üle seitsme aasta, kui ma esimest korda Iirimaale jõudsin. Enne lennuki maandumist kangastus mu silme ees pilt vihmasajus sebivatest tedretähnilistest punapeadest. Vihma sadas küll, aga ma ei märganud mitte ühtegi punapead. Olen ma ikka Iirimaal? Ja mis kummalist keelt siin räägitakse?
Need olid minu esimesed mõtted, kui ma kohvrirataste põrina saatel Iirimaa tänavatele astusin.
Sel hetkel ei osanud ma aimatagi, et juba järgmisel päeval olen Põhja-Iirimaalt ringiga Dublinis tagasi – elukohata, töökohata, rahata. Vaatamas kadedusega kõiki neid õnnelikke inimesi, kes kiirustasid mulle teadmata suunas – kes koju, kes trenni, kes niisama sõpradega kokku saama.
Iga väikseimgi sündmus, mis sellele päevale järgnes, iga inimene, keda sel maal kohtasin, sümboliseerib minule justkui doominokivi ses lõputult kirevas jadas. Oli hetki, mil mõni neist lõi ohtlikult kõikuma, oli hetki, mil kogu rivi pudenes koost, aga oma kangekaelses järjekindluses alustasin ma otsast ega jätnud enne, kui viimane neist uuesti kindlalt püsti sai. See võttis mul mitu aastat, kuid muster, mis sellest kujunes, sai üllatavalt huvitav. Veidi kaootiline küll, aga siiski mulle nii omane.
PÕHJA-IIRIMAAL 2004
PETTUMINE PORTRUSHIS
Mina ja Anna seisame Portrushi väikelinna perroonil ja vaatame lahkuvale rongile järele. See kaob rataste ragina saatel meie vaateväljast. Suur õhtu oma hämarusega on kohal. Kohal oleme meiegi.
Heidame pilgu paberile, millele on kirjutatud hotelli aadress. Kui hästi läheb, siis on meie tulevast tööandjat õigel ajal informeeritud ja ta ootab meid uksel, valmis lahkesti peavarju ja söögipoolist pakkuma. Seda viimast oleks hetkel hädasti vaja, sest kõht on pikast reisist väga tühi.
Linn tundub juba magavat. Mitte ühtegi hingelist, autodest rääkimata. Kell võib olla umbes üheksa õhtul. Seame sammud Main Streeti poole, meist paremale jääb õhtutuules kohisev Atlandi ookean.
Leiame hotelli kiiremini, kui arvasime. Avame kõheldes toretseva peaukse ja vaatame tühjas restoranis küsivalt ringi. Meile läheneb väikest kasvu, viiekümnendates eluaastates naisterahvas, kelle lühikestes juustes on juba salguti halli. Jääb mulje, et ta räägib ülehelikiirusega, ja esimese minuti jooksul ei erista ma tema jutust muud kui kahte sõna – Kristiina ja Anna. Needki inglispärase hääldusega. Kuna lause tonaalsus lõpu poole kõrgeneb, eeldan, et tegu on küsimusega. Noogutame märgiks, et need oleme tõesti meie.
Käsi surub kätt, õhus lendlevad viisakusavaldused. Tunnen end inglise keeles väljendades puisena ja taban oma lausetes kohutava aktsendi. Einoh, tore küll, niipaljukest siis aastatepikkustest inglise keele õpingutest.
„Te olete kindlasti pikast reisist väsinud?”
„Kas kõhud on ka väga tühjad?”
Väikese käbeda naise energiavool viib meid sujuvalt hotelli kööki. Vaevalt jõuame istet võtta, kui meie ette lauale ilmub suur taldrikutäis rasvaseid friikartuleid ja paneeritud kala – fish & chips. Törts ketšupit punase kaunistusena taldrikuserval.
Pole just see, mida ma ootasin, aga heakene küll. Esimesi kartuleid haugates tunnen kummalist hapukat maitset. Äädikas?
Sel ajal kui laseme külakostil hea maitsta, kädistab pisike võõrustaja lakkamatult, pillub juhtnööre homse esimese tööpäeva kohta ning lubab meile kohe ka uut elamist tutvustada. Enamik naise jutust jääb suurtest pingutustest hoolimata mulle arusaamatuks. Naha alla poeb väike ärevus – mis siis saab, kui kõik sellise aktsendiga räägivad ja ma oma tööga hakkama ei saa? Annat vargsi silmanurgast piieldes avastan kergendusega, et ma pole oma mures üksi. Tema kortsus kulm ja ülikeskendunud näoilme räägivad sama.
Kõhud täis, juhatab naine meid teisele poole teed. Äsjasele arhitektuuripärlile kontrastiks on meile avanev vaade ühiselamu tüüpi hoonele rahutukstegev. Kuskil peetakse vist pidu?
Keegi kõõlub aknast peadpidi välja ja teeb suitsu. Kätepaarid lehvivad ja karjutakse tervitusi. Tähendab, nad juba teavad, kes me oleme?
Kohvrid tuppa, põgus pilk üle hämara toa, ja elutoas me olemegi.
Appi, kui palju rahvast! Kõik noored, kõik välismaalased…
Enda ümber laiuvat peademerd vaadates taipan, et oleme alates praegusest hetkest ametlikult majanaabrid ja töökaaslased.
Lauale ilmuvad plasttopsid, need täituvad kiiresti odava punase veiniga. Veini kõrvale räägib igaüks oma eluloo. Suuremalt jaolt on tegu Poolast pärit saatusekaaslastega, kes kõik on tulnud siia Iirimaa põhjapoolseimasse tippu õnne otsima.
Kuulame neid tähelepanelikult, aga vein teeb kiiresti uniseks ja selleks ajaks, kui jutujärg meieni jõuab, jaksame anda vaid põgusa ülevaate – et enne tänast hommikut me Annaga isegi ei tundnud teineteist, et sattusime Eesti töövahendusagentuuri kaudu täiesti juhuslikult koos ühe lennu peale ja ühte sihtkohta. Mina võtsin aja maha, et end enne viimast ülikooliaastat veidi laadida – minust peaks kõigi eelduste kohaselt saama moekunstnik. Anna ei ole veel päris kindel, mis temast saab, tema tuli siia eelkõige iseennast leidma.
Vabandame haigutust maha surudes end reisiväsimusega ja läheme oma tuppa, et sealse elamisega enne magamajäämist tutvust teha. Tulles ei antud meile selleks ju vähimatki võimalust. Loodetavasti ei olnud majaelanike kiires veinipudelite avamises mingit tagamõtet.
Vajun selili suurde ragisevasse voodisse, mis üle poole toast enda alla võtab, ja lasen jalad üle voodiääre rippu. Ei viitsi saapaidki ära võtta, niivõrd väsinud olen. Jään räämas lage ainiti vahtima.
Anna askeldab toas ringi, tõstab asju kohvrist põrandale ja põrandalt tolmusesse riidekappi, mille uks ei taha kuidagi lahti seista.
„Siin ei ole isegi peeglit!” hüüatan meeleheitel, karvavõrdki hoolimata teispool papist seina magavatest poolakatest. „Mismoodi saab elada ilma korraliku peeglita, ütle mulle?”
„Aga on ju peegel, näe,” rahustab Anna ja lükkab kapiukse lahti.
„See ka mõni peegel,” ütlen ma põlastusväärset ruudukest ripsmete vahelt silmitsedes. „Ja see laud! Üks jalg seisab veel ainult ausõna peal püsti ja sahtlid ei käi korralikult kinni ega lahti!”
„Nojah, ega see sisustus siin just kiita ei ole,” tõdeb Anna oma riidenatukest lapates. „Tead, mis ma arvan?” küsib ta.
„Tean küll, ma arvan ise sedasama. Need kuradi poolakad on enne meie sissekolimist kõik vähegi töökorras mööbli oma tubadesse laiali tassinud. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb, nagu öeldakse.”
Põrnitsen lage edasi.
„Kuule,” ütlen ma mõne aja pärast.
„No räägi.”
„Kui sa mõtled, et ma tahangi nüüd sinu voodikaaslaseks hakata, siis eksid.” Anna vaatab mind, seejärel lillelise kattega kaheinimesevoodit, ja puhkeb naerma. Tema naer nakatab mindki.
Mõne aja pärast hüppan voodist välja ja suundun otsusekindlalt seina ääres nukrutseva kohvri juurde. Avan suure ragina saatel tõmbluku ja sukeldun korralikult kokku volditud riidekuhilasse.
„Mis sul hakkas?” küsib Anna imestades.
Leian oma musta käekoti, käekotist rahakoti ja rahakotist raha. Mõned Inglise naelad ja üksikud eurod. Kokku umbes sada ühikut, kui kurssi mitte arvestada.
„Kui palju sul raha järel on?” vastan küsimusele küsimusega.
„Hmm, midagi vist ikka on, aga mitte eriti palju. Mis siis?”
„Parem hakka uuesti kohvrit pakkima, sest me lahkume,” olen resoluutne.
„Mis