jääb hetkeks mõttesse. Arvatavasti pole tal õrna aimugi, kus turistid öö veeta eelistavad, aga ta tahab olla abivalmis.
„Ma arvan, et Temple Baris ikka kohti leidub. Lähme vaatame.”
Võõras hakkab lahkesti teejuhiks ja juhatab meile teed. Vudime tema järel nagu kaks äraeksinud turisti. Meil on tegu, et tema kannul püsida ja kohvreid ühest jalgteest teise manööverdada. Kuigi enamiku ajast tuleb poisi jalataldu ja selga silmas pidada, saan ka linnale põgusa pilgu heita. Mind hämmastab, et linn on nii madal. Ei ühtegi pilvelõhkujat. Mida sa siis lootsid, küsin endamisi – New Yorki?
Meist vasakut kätt voolab jõgi, lõigates linna kaheks. Selle nime ma muidugi ei tea ja kirun end puuduliku koduse ettevalmistuse pärast. Ent veel eile polnud mul aimugi, et otsustame siia tulla.
Poiss jutustab vahetpidamata ja meie üritame viisakusest vastata. Aina rohkem süveneb kartus, et tegu ei pruugi olla usaldusväärse isikuga. Liigne sõbralikkus äratab kahtlust – või siis eestlaste paranoiat.
Tuleb välja, et Temple Bar ei olegi baar, nagu ma esialgu rumalast peast eeldasin. See on Dublini munakivitänavatega vanalinn, tihedalt meelelahutusasutusi täis – armas minevikuhõnguline linnaosa, mis meenutab Tallinna vanalinna.
Temple Bar hakkab elama öösel. Siin-seal on kosta kärarikkaid ja ilmselt alkoholi tarbinud inimesi, kes on end õhtuks lõdvaks lasknud ja tulnud linna ööelu nautima.
„Ei tea, kas siin magamisest ka midagi välja tuleb?” küsib Anna.
„Mina olen küll juba piisavalt väsinud, nii et linnakära mind ei segaks. Usu mind, me magame täna öösel nagu beebid. Kui me muidugi nii hilisel tunnil veel kuskilt öömaja leiame.”
Vaatame lootusrikkalt meie tänaõhtuse giidi otsa, kes järjekordsest hostelist välja tuleb. Kas ehk nüüd läks õnneks?
„Kahjuks on kõik kohad juba täis. Aga ärge muretsege, lageda taeva alla te ei jää.”
Poiss läheb järjekordse hosteli administraatori jutule. Mõne sekundi pärast avaneb uks ja ta viipab meile oma valge käega:
„Tulge edasi, siin on veel mõni vaba koht.”
Hingame kergendatult, aga see kergendus asendub ärevusega, kui administraatorineiu kategooriliselt keeldub Inglise naelu vastu võtmast.
„Vabandage, neiud, aga siin saab maksta ainult eurodes.”
Einoh, tore küll. Kust me need eurod siis peaksime keset ööd välja võluma? Kiire käik lähimasse valuutavahetuspunkti näitab, et Dublinis ei olegi need ööpäev läbi avatud. Mis nüüd saab?
Paneme käiku kogu oma veenmisoskuse ja lõpuks annab neiu järele. Maksame mõlemad 25 naela voodikoha eest ja saame toavõtmed. Üheks ööks, koos hommikusöögiga.
LÕPUKS DUBLINIS
POLE RAHA EGA TÖÖD
Minu kujutlus külluslikust toidulauast puruneb hommikul tuhandeks killuks. Hosteli köögis askeldab trobikond võõraid öömajalisi. Laual toretsevad hooletult avatud röstsaiakotid, alustassidele on kunstipärase ringina laotud võipakikesed ja ruudukujulised moosikarbid. Mõned munadki otsivad lauaserval balansseerides tasakaalu. No mis siis ikka – niikaua, kui laualt ei puudu tass kohvi, on minu hommik korda läinud.
Lahustuv kohv on siinmail vist ülipopulaarne, mõtlen Nescafe purki avades ja veekeetjat sisse lülitades. Röstsaiu meisterdades poetame mõne sõbralikuma kaaskannatajaga üksikuid lausekatkeid, kuid tundub, et hommik on viisakusavaldusteks veel liiga varajane, silmad jutukaaslase nägemiseks alles unesegused, juuksed sõbrasuhete loomiseks häbiväärselt segamini.
Naudin kuuma kohvi aeglaste rüübetega ja otsustan kõhu korralikult täis süüa. Igaks juhuks. Mida iirlased hommikuks söövad? Kahtlen sügavalt, kas asi vaid röstsaia ja moosiga piirdub. Kuskilt meenuvad jutud peekonist ja omletist…
Peame end hostelist välja registreerima enne keskpäeva. Üks on selge – järgmist ööd me oma finantsseisu arvestades siin majas enam veeta ei saa.
Palume administraatorineiul kohvritel õhtuni silm peal hoida. Meie suureks üllatuseks ta nõustubki, ehkki võiks arvata, et pärast eilset vahejuhtumit Inglise naeltega ei soovi ta endale rohkem lisakohustusi. Tuleb tõdeda, et iirlased on üks äärmiselt sõbralik ja vastutulelik rahvas.
Lahkume majast, kaks kätt taskus. Milline kergendus on sel viisil tänaval kõndida. Korraks tekib tunne, et me juba elamegi siin, et meil on koht, kuhu minna, kui vaid tuju tuleb.
„Mis siis nüüd?” küsin Annalt. „Paremale või vasakule?”
„Lähima ajalehekioskini,” kõlab konkreetne vastus. „Missioon number üks – leida elukoht.”
Mõeldud-tehtud. Suundume vasakule, jõest eemale. Paarisaja meetri kaugusel märkamegi müügikohta.
„Huvitav, milline neist see Dublini kohalik leht võiks olla?” küsin silmi üle lõputute lehehunnikute lastes. The Irish Times, Irish Independent, Evening Herald…
„Evening Herald! Just see, mida me otsime.” See on Dublini kohalik päevaleht, üks euro tükk.
Ulatame vanaldasele müüjatädile eurose mündi ning sammume, leht näpu vahel, lähima trepini. Istume hommikupäikesest soojaks köetud astmetele, pööramata tähelepanu ümbrusele ja linnaelanikele. Selleks ei ole meil hetkel lihtsalt aega, missioon vajab täitmist.
Lööme lehe kuulutuste juurest lahti ja asume sobiva elukoha jahile. Rubriik „Apartments/Houses to Let”1 kihab pakkumistest. Seame üüri ülempiiriks ühe voodikoha eest sada eurot nädalas, mis tundub igati mõistlik ja ümmargune number, kui seda kroonidesse mitte arvestada. Paraku aga muunduvad mõttes kõik eurod justkui võluväel Eesti kroonideks. Huvitav, kui kaua läheb, et see rumal komme lõpuks kaob?
Uskumatu, et alles võtsime ajalehe kätte, aga juba ongi meil kokku lepitud kohtumine tulevase üürileandjaga. Tunni aja pärast, kui täpne olla.
Nüüd läheb meil kiireks. Kihku-kähku tuleb leida buss, mis meid õigeks ajaks sihtkohta toimetaks. Rebime kuulutuse hooletult ajalehest välja, sest aadress on meile hääldamatu. Meie sihiks saab Glasnevin, postiindeksiga Dublin 9. Võtab veidi aega, et O’Connell Streetile tihedalt pikitud bussipeatuste hulgast õige leida. Aga leiame selle siiski.
Double-decker’isse2 sisenedes surub Anna ajalehest välja rebitud kuulutuse juhile nina alla ja küsib sellel olevat aadressi püüdlikult hääldades, kas juhil on kavatsus ka sealt mööda sõita. Vanamehel pole õrna aimugi ja kuigi ta kohendab korduvalt oma prille, mis tema liiga laugjalt ninalt alla kipuvad vajuma, on selge, et täna on tema elu esimene kord sellest tänavast kuulda. Mõistetav, arvestades kõiki neid miljoneid tänavaid, millest Dublin tihedalt läbi on põimunud. Jah, tundub, et juht pole teps mitte Google Mapsi3 inimversioon. Aga Glasnevinisse sõidab ta küll.
Pärast paarikümneminutilist sõitu otsustab juht, et oleme enam-vähem õiges piirkonnas, ja teatab, et võime maha minna. Meid jäetakse keset võõrast linnaosa, tänav tundub lausa kilomeetritepikkune. Sirget teed ääristavad ühe- ja kahekordsed piinlikult hoolitsetud ridaelamud, anonüümsuse eest kannavad hoolt neid ümbritsevad aiad.
Vaatame ringi, et teha selgeks, mis tänaval meid hüljati. Meile ei jää silma mitte ühtegi tänavasilti.
„Kuskil peab ju ometi kirjas olema, mis tänav see on!” Anna hakkab vaikselt kannatust kaotama.
Ohkan sügavalt.
„Tundub, et iirlastel on kummaline komme tänavaid vaid nonde alguses ja lõpus märgistada. Nii et hakkame kõndima, ega me enne targemaks saa.”
Jõuame