võõrasse linna kolida. Emadele ei tohi selliseid piinu valmistada! Ja kes teaks paremini kui mina, millist muret ja vaeva on ema minuga kõik need 23 aastat näinud. Tuleb kiiresti midagi välja mõelda…
Lasen mõttes erinevad stsenaariumid läbi ja otsustan esialgu jääda kõige lollikindlama variandi juurde. Kodurahu huvides ja ema närvide säästmise nimel olen siiani Portrushi hotellis ettekandja.
Ema pole mul internetiajastuga kaasa tulnud, niisiis võtan õe vahendajaks.
Suhtleme põgusalt MSNis, proovin teha nii lühidalt kui võimalik, tuues ettekäändeks kohe algava töövahetuse. Tegelikkus on muidugi palju proosalisem – kardan end pikalt lobisedes lihtsalt sisse rääkida. Ja valetada ma ei oska.
Pärast vestlust võin end õnnitleda. Tundub, et kodused läksid õnge ja jäid uskuma, et olen siiani Portrushis, kus kõik on super, töö tasuv ja elamine viimase peal.
Südametunnistuspiinade allasurumiseks luban endale, et kohe, kui kindel töökoht leitud, tunnistan kodustele kõik puhtsüdamlikult üles. Seni aga proovin käia internetis nii vähe kui võimalik.
Järgnevad päevad mööduvad tööotsingu tähe all. Peale selle tuleb hakkama saada orienteerumisega Dublini kesklinnas ja selle ümbruses. Kaugemale igaks juhuks esialgu ei kipugi.
Vasakpoolne liiklus on minule esimestel nädalatel kõige suurem komistuskivi iirlaste mõistetamatu aktsendi kõrval. Kõik need bussid, mille uksed hoopis teisel pool avanevad, kõik need autoroolid, mis paremal pool asuvad – liiklus on ilma selletagi kaos. Olen mõttes tänulik, et mul endal veel juhilube ei ole, muidu läheksin vist hetkega hulluks. Õnneks on liiklejatele puust ja punaseks ette tehtud, kuhupoole vaadata, kui üle tee peab minema. Asfaldile maalitud juhised – look left, look right5 – aitavad hajameelsemad jalakäijad kindlasti hädast välja.
Kindluse huvides käime esimestel päevadel Annaga kõikjal koos nagu Siiami kaksikud. Istume bussi peale. Kui aknast hakkavad paistma hooned, mida me kunagi varem näinud ei ole, avastame, et asi on kahtlane. Kobime suvalises peatuses maha ega tea, kuhupoole minna. Ümbrus on täiesti võõras. Viimases hädas helistame Suurele Peetrile, õnneks on Dublinis iga nurga peal telefoniautomaadid. Rääkimise ajal tuleb pidevalt uusi sente masinasse sööta ja selleks ajaks, kui Suur Peeter meie asukohast enam-vähem aimu saab, on rahakott laenuks saadud müntidest tunduvalt kergem. Selgub, et oleme täiesti vales suunas sõitnud, meil tuleb teisele poole teed minna ja jääda vastassuunda sõitvat bussi ootama.
Üle tee minek on kesklinnas omamoodi katsumus. Kui jääme viksilt ja viisakalt punase tule taga seisma, avastame, et oleme vist küll ainsad, kes niimoodi käituvad. Ülejäänud rahvamass on juba ammu teisel pool teed, valgusfoorid on nendele küll täiesti üleliigsed. Enesestmõistetavalt tuleb teed ületada seal, kus sõidukid tunduvad enam-vähem ohutus kauguses olevat, ükskõik kas ülekäigurajal või autode vahel. Õnneks või kahjuks ei ole ükski kesklinna tänav laiem kui kaherealine, ja see põhjustab alatasa ummikuid. Liiklus seisab tänavatel pidevalt ja on täiesti tavaline, et kümneminutine bussisõit röövib poolteist tundi, kusjuures bussidel on eraldi sõidurajad. Sõiduautoga liiklejatest ma parem ei räägigi.
Liikluskaose tõttu otsustame Phibsborost kesklinna ja tagasi hoopistükkis jalgsi käia. See ei võta kauem kui veerand tundi ja pealegi hoiab ka raha kokku.
Prindime internetipunktis välja portsu CVsid ja hakkame tööd otsima. Tööotsing Dublinis – see on imelihtne! Piisab vaid paaritunnisest jalutuskäigust linnasüdames, sest kohtades, kus tööjõudu vaja, on kõik kuulutused ilusti ustele kleebitud. Staff wanted, apply within6 – sellist teksti näeb siin kõikvõimalike baaride, pubide, kaupluste ja poekeste ustel. Tuleb vaid sisse minna ja oma CV kellelegi enam-vähem usaldusväärsele üle anda. Kellelegi, kes ei näe välja selline, et ta pärast meie lahkumist CV õela naeru saatel lähimasse prügikorvi lennutab. Aga mida rohkem ma oma elulugusid laiali olen jaganud, seda skeptilisemaks muutun. Vaatan kahtlustavalt iga klienditeenindajat, enne kui oma CV tema kätte usaldan. Enamik neist on võõramaalased: poolakad, leedukad, lätlased, hiinlased ja kes kõik veel. Kõigil oma nägu ja oma tegu. Pesueht iirlased on siinmail vist täielik rariteet?
Tänasest oleme värskete telefonikaartide omanikud. Lesime kõhuli voodis ja kordame mõttes uusi numbreid, et need meelde jääksid. Minu oma on äärmiselt lihtne, aga mul pole numbrite mäletamisega kunagi probleeme tekkinud. Matemaatika, vastupidi, on olnud minu alatine peavalu ja jääb selleks ka edaspidi. Aga telefoninumbrid, see pole mingi kõrgem matemaatika – ei ruutjuuri, ei tangenseid, vaid kümme numbrit tihedalt üksteise kõrval reas, vaatad korra peale, ja mällu nad sööbivadki.
Võtan oma CV ja hakkan sinna uut kontaktnumbrit kirja panema, kui Suur Peeter koputab, ukse vahelt sisse piilub ja tunneb huvi, kuidas meie päev möödus. Kas raha on ikka piisavalt? Kas kõhud on täis? Vahetame telefoninumbreidki, kui ta järsku ütleb:
„Ega telefoninumbrist Dublinis ellujäämiseks piisa. Vaja on veel ühte numbrit.”
Välgukiirusel jooksevad mu mõtteist läbi numbrikombinatsioonid: isikukood, jalanumber, vööümbermõõt, endise peika number, võin isegi oma kaalunumbri avaldada, kui vaja – ütle ainult, millist numbrit neist!
„Mida sa silmas pead? Mis numbrist sa räägid?” küsin pärast mõtete tormijooksu.
„PPS-numbrist,” vastab ta, peas selline nägu, nagu temale oleks see number juba sündides kaasa antud.
„Mis pee-pee-ess…” küsime Annaga kooris.
Jälle see nägu, mis näib ütlevat, et meil on kodutöö puha tegemata. Juba ta valgustabki meid meie rumaluses:
„PPS-numbrit on Iirimaal kindlasti vaja, ilma selleta ei võeta teid töölegi, veel vähem võite pangakaardist unistada. See number meenutab meie isikukoodi, on igaühel unikaalne ja selle kaudu käib kogu maksundus ja muu säärane. Ilma selle numbrita olete kui illegaalid.”
Pean tunnistama, et ei saa mõhkugi aru, mis numbrist jutt käib, aga see tundub olevat siinmail olulisem kui nii mõnigi muu number. Mõelda vaid, ilma selleta ei saa palkagi! Vähemalt sellist, millest korralikule kodanikule kohaselt ka kõik vajalikud maksud maha võetakse.
„Mis siis nüüd saab?” küsin käsi laiutades.
„Kuidas me selle pee-pee-essi siis endale saame?” küsib Anna.
„Las ma nüüd mõtlen, mis selleks täpselt vaja oligi,” vastab Suur Peeter ja jääb kulmu kortsutades ning jalalt jalale tammudes mõttesse. „Minu meelest oli…”
Sisse astub Väike Peeter ja hakkab Suure Peetriga midagi kiires vene keeles rääkima. Ega ma sellest jutust suurt midagi jaga ja üritan Anna näost vastuseid välja lugeda. Tema ju saab aru nii eesti kui ka vene keelest.
„Selleks nõutakse esiteks passi ja teiseks oli vähemalt sel ajal, kui meie seda taotlesime, vaja veel ka kommunaalmaksete arvet või mingit muud taotleja nimele adresseeritud majapidamisarvet – elektri, kaabeltelevisiooni, interneti või muu sellise,” seletab Suur Peeter elavalt.
„Aga meil ei ole ju sissekirjutustki, kust kohast me selle omanimelise arve veel välja peaksime võluma?” taipan kohe, nutikas nagu ma olen. Anna on sama nutikas ja noogutab kaasa.
„Noo,” venitab Väike Peeter. „Minu meelest kõlbas ka maja- või korteriomaniku arve ja tema avaldus selle kohta, et taotleja tõepoolest antud aadressil elab. Kas polnud nii?”
Suur Peeter noogutab ja kinnitab Väikese Peetri sõnu.
Jälle jooksevad mu mõtted maratoni. Majaomanik… arve… nõusolek. Kust pagana kohast neid küll saada, eriti veel seda viimast! Siit majast kindlasti mitte, omanik isegi ei tea, et me siin elame, muidu paneks ta meile raudselt üürikohustuse peale. Mis sest, et ruumi on ja jääb ülegi. Kutsumata külalised ei ole kunagi eriti meeltmööda, kui nad ennast millegagi kompenseerida