mõningast arutelu ja kalkuleerimist peame tõdema, et London jääb vaid unistuseks. Rahavarud on ühe päevaga lootusetult kokku kuivanud. Olgem realistid – me läheme kas Dublinisse või üldse mitte kuhugi. Aga meil on ju töö! Meil on katus pea kohal! Meil on majatäis poolakaid, kellega me aja jooksul kindlasti suurteks sõpradeks saame. Milleks hakata püüdma sinilindu? Milleks sukelduda pea ees tundmatusse ja mängida oma õnnega?
„Jääb siis Dublin?” küsin oma värskelt voodikaaslaselt, kelle pilk sekundi murdosaks kahtlusevarjundit peegeldab, kuid kes siiski imekombel noogutab.
„See on siis otsustatud,” lausun päevale punkti pannes.
Juba minuti pärast poeme lillelise kattega voodisse ja uinume unenägudeta unne.
Ärkan vaikuse peale. Ma ei taipa, kus olen. Unesegasena viibin mõne hetke taas Tallinnas, oma pisikeses, kuid armsaks saanud ühiselamutoas. Kuulatan, kas trammid on hommikust sõitu juba alustanud. Ei ainsatki väljast kostvat heli. Küllap on liiga vara, mõtlen silmi avamata. Veel on aega näha mõni värviline unenägu, enne kui tuleb ärgata ja end kooliks valmis seada.
Reaalsus hiilib tasakesi lähemale ja kummardub üle mu unise näo. Millegipärast on õhk täna teise lõhnaga, kuidagi soolasem, merehõnguline. Avan valgusega harjumist vajavad silmad. Mu pilk otsib mummulist kardinat, mille vahelt päike hommikuti sisse piilub. Aga kardinad on hoopis teistsugused, üldse mitte mummulised. Nende kerge liikumine akna ees raputab mind ärkvele.
Ajan end järsu liigutusega istuli ja lükkan sassis juuksed näo eest ära. Minu kõrval magab võõras, tumedad lokid padja katteks. Ah, see on ju kõigest Anna, tabab mind õnneks kiire äratundmisrõõm.
„Anna!” raputan kaaskannatajat kergelt õlast. „Anna, ärka üles, me peame liikuma hakkama.”
Vaikselt avab ta silmad, viibib hetke oma Eesti-mälestustes ja jõuab siis minu juurde Portrushi.
Kell on pool kümme.
Kohvrid seina ääres ootevalmis, tuleb võtta kiire hommikusöök.
Vajutan ettevaatlikult ukselingi alla ja paotan krigiseva ukse. Maja on vaikne.
„Teised on vist juba tööl?” sosistan. Oleme majas üksinda ja see annab meile aega, et mõttega eelseisvast reisist rahulikult harjuda. Elutoa laual vedelevad eilsest õhtust jäänud tühjad veinipudelid ja punaste rantidega plasttopsid.
Teeme köögis mõned röstsaiad ning tassi kohvi.
„Mis kell meie esimene tööpäev algama pidi?” küsin kahe kohvilonksu vahepeal.
„Kell kaksteist oli kokku lepitud,” vastab Anna kuumale röstsaiale võid määrides. See sulab hetkega ja imbub saia sisse.
„Tead, mul on isegi veidi piinlik, et me niimoodi selgitusi andmata lahkume. Kui me hotelli ei ilmu, tuleb keegi kindlasti mõne aja pärast kontrollima, kas me pole äkki sisse maganud.”
„Aga jätaks lauale lahkumiskirja?” tuleb Annale mõte.
„Muidugi,” hakkan ma köögisahtlitest paberit ja pliiatsit otsima. Ulatan need Annale ja ta asub kiiruga kirjutama.
Viin tühjad kohvitassid kraanikaussi ja sinna need meist jäävad. Pesemiseks pole aega ega tahtmist.
Viimane pilk üle toa, mis selle ühe õhtuga ei jõudnud veel armsaks saada. Meist jääb lauale rebitud servaga paberileht, millelt võib lugeda:
Tänavale jõudes tunneme end justkui põgenikena ning vaatame ärevalt vasakule ja paremale. Teisel pool kitsast peatänavat toretseb hotell, mis oma stoilises rahus ei näi mõistvat, miks me ta üleöö hülgame. Kartes juba tuttavaks saanud nägusid akna peal piilumas näha, kiirendame sammu. Kohvrirattad põrisevad tänavakividel. Aina lähemale jõuab teadmatus tuleviku suhtes.
Kui oleme ööbimiskohast ohutus kauguses, ütlen:
„Me ei saa lahkuda ilma Atlandi ookeanile pilku heitmata.”
„Muidugi ei saa,” nõustub Anna ning me läheme vaateplatvormile ookeani imetlema. Päev on kena ja päikesepaisteline, isegi tuul halastab meie lahti ununenud juustele ega aja neid sassi.
Siinsamas, mõned meetrid allpool on ääretu ookean, mis paneb meid tundma väikese ja tähtsusetuna. Sillerdav veepind on taevakarva sinine, kerge lainetus paitab randa jõudes liivast maapinda. Meie selja taha jääb puhas ja värvikirev väikelinnake, justkui pildiraamatust.
„Me oleme vist aru kaotanud, et niimoodi üleöö lahkume,” lausub Anna ohates.
Vastan: „Siin on siiski natuke liiga rahulik ja usu mind, ajapikku selgub, et kõik tunnevad kõiki, käivad ühtedes ja samades pubides ning poemüüjad teavad meid nägu- ja nimepidi. Omamoodi ekstreemnegi, nii et võime siia tagasi tulla, kui oleme juba pensionil.”
Veel viimane kiire pilk ümbrusele. Fotoaparaati mul kahjuks ei ole, aga salvestan linnakese mällu, et saaksin seda alati, kui tahtmine tuleb, uuesti imetleda.
DUBLIN, SIIT ME TULEME!
Teekond Portrushist Belfasti kulgeb uniselt. Väljas hõõgub kuum hilissuvine päike ja kütab bussi harjumatult kuumaks.
Aknast välja vaadates üllatun, kui sarnased on Iirimaa ja Eesti loodus. Lauge maastik, rohelised aasad, näe – isegi lambad taamal rohtu näksimas! „Linnaloodus” on arvatavasti hoopis teistsugune kui Eestis. Elame, näeme.
Maastikku silmitsedes rahunen, kõik tundub nii ilus ja stressivaba. Selline vanaemale maale küllamineku tunne. Sulgen silmad ja jään sõidu lõpuni kuhugi une ja reaalsuse vahepeale.
Belfasti ei suuda ma suhtuda teisiti kui eelarvamusega, ükskõik kui palju ma ka ei pinguta. Silme ette kerkivad pildid lõhkevatest autopommidest, rahutustest linnasüdames, kaklustest ja verest. Ma ei saa neid pilte oma kujutlustest välja.
Kohale jõudes hingan kergendatult, sest vähemalt esmapilgul ei näi kuskil rahutusi olevat. Minu kuuldeulatuses ei plahvata ükski pomm, jumal tänatud. Tundub päris korralik ja rahulik linn.
Igaks juhuks ei hakka me Belfasti ja siinsete elanikega lähemat sõprust looma ning kiirustame Dublini bussiaegu kontrollima.
Pool tunnikest ootamist, ja järjekordne bussireis võib alata. Dublin – siit me tuleme!
Dublinisse jõudes on juba pime. Ümberringi helgivad miljonid tulukesed, kutsuvalt ja koduselt. Kell on pool üksteist. Hoolimata sellest, et rahvusvaheliselt üldtunnustatud reeglite järgi algab poole tunni pärast öörahu, ei näi linn siiski magavat. Kui, siis on vaid kergelt unine. Oma mitmekümnekilost pagasit järele vedades ütlen:
„Oleks me seda teadnud, et täna jälle ringiga Dublinis tagasi oleme, poleks me pidanud aega ega raha raiskamagi. Oleksime ju võinud kohe siia jääda.”
„Oleks on paha poiss,” vastab Anna ja vaatab selja taha, sest järsku tundub, et meid jälitatakse.
Tunne osutub õigeks, meie järel kiirendab sammu üks võõras, kelles me bussi kaasreisija ära tunneme.
„Tervist, tüdrukud,” ütleb ta meile kahtlaselt sõbralikult, mis mind äärmiselt skeptiliseks muudab. Kindlasti on tal mingi tagamõte. Sest normaalsed inimesed ei jookse keskööl võõraste tüdrukute sabas, vaid lähevad kõige sirgemat teed pidi koju.
„Kuhu minek?” küsib ta aktsendiga, aga see kahjuks ei reeda, mis maalasega tegu. Ka välimuse järgi ei oska midagi