hädalise moega, kui juba ontlikud koduperenaised meile oma abikätt pakuvad. Või on siin taas tegu iirlaste abivalmidusega?
Küsime hoolitsetud välimusega naiselt, kuidas vajalikule tänavale jõuda. Naine võtab hetke järelemõtlemiseks ja ütleb siis:
„Ma arvan, et tean, kuhu te minna soovite. Istuge autosse, viin teid kohale, sest sinna ei ole just lihtne teed leida.”
Tundes kergendust, et oleme pääsenud väsitavast ekskursioonist, istume autosse. Sõidu ajal tunneb naine siirast huvi, kust me pärit oleme ja mida me Dublinis teeme. Valgustame teda veidi, laskumata ebavajalikesse detailidesse nagu elukoha puudumine, töökohast rääkimata. Eestlaslik eneseuhkus, mis muud.
Mõni minut hiljem olemegi õige maja ees, autost väljudes täname sõbralikku naisterahvast, kes sõidab edasi oma koju, pargib auto oma aeda ja avab oma võtmega koduukse. Milline privileeg! Milline õnn!
Kas see kahekordne punastest tellistest maja saab meie tulevikukoduks? Mõne hetke pärast selgub. Avame värava ja jääme majatrepile kannatamatult omanikku ootama. Meie tähelepanu köidab raskel eesuksel toretsev metallist koputi, mille imetlemine aitab kiiremini minuteid mööda saata. Tänav meie selja taga vaikib.
Lõpuks sõidab mürinaga kohale auto, millest väljub kiirustades tumedapäine õllekõhuga mees, juuksed teismelise kombel popilt geeliga püsti aetud.
„Vabandage, et hilinesin,” hüüab ta väravat avades eemalt. „Edasilükkamatud asjatoimetused tulid ootamatult vahele.”
„Sellest ei ole midagi, me ka alles jõudsime. Oleme vaid paar minutit oodanud.” Anna on nakatunud mehe energilisest kõnepruugist.
Surume viisakalt tervituseks kätt ja tutvustame end. Kahjuks ei jää mulle kunagi esimese korraga nimed meelde. Mark? Charles? Dave? Justkui mälust pühitud. Kutsugem teda lihtsuse huvides härra Majaomanikuks.
Erkpunane välisuks avaneb härra Majaomaniku võtmega justkui võluväel ja me saame elamisega uudishimulike mudilaste kombel tutvust teha.
„Mul on plaanis siia veel kaks inimest juurde võtta. Huvilisi on piisavalt ja ruumi samuti. Vaadake ringi ja kui tekib küsimusi, siis vastan meeleldi.”
Majja sisenedes tundub mulle, et viisakas oleks ka jalanõud ära võtta, aga kingapandla kallal kohmitsedes kuulen härra Majaomanikku ütlemas:
„Ärge nähke jalanõude äravõtmisega vaeva. Las need jääda jalga.”
Kuigi mulle ei meeldi tubades välisjalanõudega ringi käia, on peremehe soov seaduseks ja kuuletun. Kingad jäävad jalga.
Teeme tähtsad näod pähe ja hakkame elamist uurima: kaks korrust, kamin, tagahoov ja pehme vaibaga kaetud trepp ülemisele korrusele. Pärast ringkäiku tõdeme, et tegu on täiesti elamiskõlbliku majaga. Hinnalgi pole väga viga.
Hinnast rääkides… Kui palju meil seda rahakest veel alles ongi? Kümme eurot?
Tundub, et Anna mõtleb sama, sest järsku istub ta tugitooli käetoele ja ütleb närviliselt sõrmi mudides:
„Teie elamine on väga tore ja me tahaksime seda üürida, aga… Asi on selles, et meil ei ole hetkel ettemaksuks piisavalt raha.”
Võtan sõnajärje üle: „Tõtt-öelda ei ole meil üldse raha, mis me siin ikka keerutame. Meil ei ole elukohta, töökohta samuti mitte.”
Meie ootamatut ülestunnistust kuuldes kivistub härra Majaomaniku nägu ning värv kaob hetkeks põskedelt. Siis aga lööb puna palge tagasi, ning ta nägu ilmutab isegi veidi kaastunnet. Tundub, nagu oleks keegi nüüdsama tema südametunnistusele koputanud, küsides, milline oli härra Majaomaniku viimane heategu.
Pärast esimest šokki vastab ta: „See on nüüd küll paha lugu. Kohe väga paha lugu. Kuidas siis küll niimoodi? Andke mulle mõni minut järelemõtlemiseks. Asi on selles, et ma ei saa üksinda otsustada, kas lubada teil esialgu siia jääda või mitte. Pean oma partneriga telefonitsi nõu pidama.”
Mees jätab meid süütundega alumise korruse elutuppa ja läheb autosse. Anna istub liikumatult. Mina seisan ootusärevalt ukselävel ja toetan õlga vastu piita.
Möödub minut. Kaks. Igavik.
Miks tal küll nii kaua läheb? Piilume kardina vahelt hoovi ja näeme, et härra Majaomanik on laskunud elavasse vestlusesse. Käega žestikuleerides üritab ta telefoni teel midagi elutähtsat selgeks teha.
Kohe-kohe peaks selguma, kas meil on täna õhtul kuskil ööbida. Kohe selgub, kas maailmas on veel järel piisavalt halastust ja kaastunnet.
Kuuleme, kuidas aiavärav tasase käginaga avaneb ja hetk hiljem vaevukuuldavalt sulgub. Härra Majaomaniku rasked sammud lähenevad ja uks avaneb.
Tõehetk on saabunud.
„Mul on väga kahju…”
Kõik laused, mis algavad selle fraasiga, peaksid olema keelatud, sest need ei tõota kunagi head.
„…aga te ei saa siia elama jääda, kui teil ettemaksuks raha ei ole.”
Säh sulle! Oleksime seda ju pidanud teadma, mis meil küll arus oli? Seisame härra Majaomaniku ees rumala näoga nagu kaks naiivitari. Pettumust varjates korjame oma viimased uhkuseriismed kokku ja lahkume. Sest mida muud meil öelda olekski.
Et meil on ka kahju?
Jõuame bussipeatusesse ja istume ohates maha. Juba hakkab vaikselt hämarduma.
„Mis nüüd saab?” küsib Anna toonil, nagu oleks reaalsus teda valusasti näkku löönud. „Me peame oma kohvritele hostelisse järele minema… Mul on mõned ema kingitud kuldehted, äkki prooviks…”
„Mitte mingil juhul!” katkestan teda poolelt sõnalt. „Hoia oma ehted parem heaga alles. Nende eest saaksime parimal juhul veel ühe öö hostelis veeta, ja edasi? Ei, ei ja veel kord ei! Hakkame parem liikuma.”
Tõusen pingilt ja lähen bussiaegu uurima. Mis sest, et mul pole õrna aimugi, milline buss siit kesklinna tagasi viib või kummal pool teed me üldse ootama peame. Uurin ajatabelit teadja näoga, aga targemaks sellest muidugi ei saa.
Keeldun alla andmast. „Kõik läheb veel hästi,” kinnitan endale mõttes, kuni end uskuma jään.
Eemalt läheneb kollase-sinisekirju double-decker. Otsin taskust paraja koguse münte ja märkan pilku tõstes, et buss möödub peatumata.
„Misasja! Miks buss ei peatunud?” küsin Annale üllatunult otsa vaadates.
„Äkki ei olnudki siin peatust ette nähtud?” osutab Anna ja hakkab omakorda posti küljes olevat tabelit uurima. Me ei saa siinsest ühistranspordikorraldusest enam üldse sotti.
Mõne minuti pärast läheneb võõras. Kõnnaku järgi kergelt vindine noormees on arvatavasti samuti teel linna. Teeme näo, nagu elaksime siin juba aastaid, ja ei lase end temast häirida. Mõned minutid veel ja kurvi tagant hakkab paistma järgmine kahekordne.
Võõras sirutab käe, nagu viibiks ta New Yorgi tänavatel ja üritaks taksot peatada. Buss aeglustab käiku ja peatubki. Imelikud kombed siin, mõtlen endamisi, kukutades münte piletimasinasse.
Kas tõesti on bussi peatumiseks vaja käega märku anda?
Südalinna tagasi jõudes avastame, et oleme näljased nagu hundid. Pole ka midagi imestada, kui viimane söögikord oli kell seitse hommikul. Otsustame Sparist läbi astuda ja midagi hamba alla vaadata.
Poest lahkudes on meie saagiks kaks banaani ja pakk odavaid küpsiseid. Taskusse jääb üks kaheeurone münt.
Istume lähimale vabale pingile ja hakkame keha kinnitama.
„Tead, meil on veel kaks eurot alles, mis me sellega teeme?” küsin Annalt, ja sugugi mitte irooniliselt. Ma olen nimelt alati püüdnud elada vaimus, et kui raha on, tuleb seda ka kulutada.
„Mul