ühel neist tekkis idee! Vististi Väikesel Peetril.
„Noh, mis te räägite seal nii kaua?” küsin kärsitult, sest mulle ei meeldi teps mitte, kui ma jutust aru ei saa. Mõttes luban endale juba homsest hakata inglise keele kõrval ka vene keelt õppima, sest nagu näha, gümnaasiumis õpitust elus toimetulekuks ei piisa.
Suur Peeter vastab: „Väike Peeter võib ju proovida oma ema tagant mõne paari kuu vanuse arve näpata, aga avaldus seal korteris elamise kohta tuleb teil paraku ise valmis kirjutada. Ja allkirja võltsida. Ja loota, et see ka läbi läheb.”
„Ja aadress tuleb teil selgeks õppida, seda küsitakse kohe kindlasti.”
Uhh…
Üks väike number, ja nii palju tähelepanu! Raskesti kättesaadav veel pealegi.
„Hea küll, proovime, mis meil kaotada on. Peale eneseväärikuse, kui asi peaks ebaõnnestuma.”
Täis entusiasmi ja enesekindlust, et varsti on meil peale kõige muu ka pee-pee-ess-number, jääme Väikest Peetrit ja tema ema elektriarvet ootama.
Lesin voodil, küünarnukk pehmesse tekki vajunud, ja tegelen kalligraafiaga. Kui allkirja võltsimist kirjakunstiks saab nimetada. Nimetagem seda milleks tahes, aga minu tähelepanu on sajaprotsendiliselt allkirjade vorpimisele keskendunud. Püüdlikult, nagu kunagi dinosauruste aegu, kui ma esimeses klassis kirjutama õppisin, üritan usutavalt ja enam-vähem loetavalt kopeerida Väikese Peetri ema allkirja. Kui originaal ka silme ees oleks, siis oleks tegu puhta fotorealismiga. Aga paraku originaaleksemplari kuskil laokil ei olnud ja nii jääb mul üle oma kunstianne käiku lasta ja veidi eksperimenteerida.
Pärast viit paberilehte hakkab kogu eksperiment juba ilmet võtma. Allkiri lausa lendab paberile, jooned ei ole enam katkendlikud ja läbinähtavalt võltsid. Päris sujuvad teised.
Avaldus on meil juba ammu valmis kirjutatud. Igaks juhuks kahes eksemplaris, sest räägitakse, et esimene vasikas pidavat tihti aia taha minema.
Kiiresti-kiiresti veel mõned näpuharjutused, ja Anna tõmbab mustandipaberi osava liigutusega mu käe alt ning välgukiirusel ilmub selle asemele avaldus.
Säuhh! Ja tehtud.
Ma ei hakka töötulemuse hindamisele aega raiskama ja visandan kiirelt ka teisele avaldusele Väikese Peetri ema nime. Valmis.
Võtan mõlemad eksemplarid kätte ja vaatan neid esialgu kaugelt, justkui pensionär, kes üritab ilma prillideta lugeda südamerohu retsepti. Kissitan veidi silmigi, et tervikut paremini hoomata. Seejärel takseerin mõlemat järgemööda, silmadest vaid mõne sentimeetri kauguselt. Ahaa!
See avaldus siin ei lähe kohe mitte, pean tõdema. Sellel allkirjal on k-tähe juures jõnks sees, mis võib kohusetundlikuma ametniku valvsaks muuta. Kortsutan paberi ära ilma Anna arvamust küsimata. Ma lihtsalt ei kannata kriitikat.
Aga see teine – see on ju päris usutav. Allkiri on paberile pandud selgelt, voolavalt ja loetavalt. Ütleks, et isegi meisterlikult.
Oma töö üle uhke, ütlen:
„Nii, selle me võtamegi. See on täiuslik avaldus ja palju ei puudu, et hakkan isegi uskuma, et ma Väikese Peetri ema juures elan.”
„Pole paha jah,” tunnistab Annagi ja küsib:
„Aga miks see aadress küll nii raske peab olema? Kohe kuidagi ei taha meelde jääda.”
Löön mustandikaustiku plaksuga kinni ja ütlen:
„Meil on selle selgeksõppimiseks terve õhtu. Ja usu mind, kui sa öösel sonima peaksid, siis on see ka ainus aadress su huultel. Pane oma vaim valmis, sest homme läheme pee-peeessi jahile!”
Võltsitud dokument koos Väikese Peetri ema elektriarvega ilusasti mapi vahel, seame Annaga sammud lähimasse social welfare’i7 kontorisse, mis nagu kõik muudki asutused on kenasti kesklinnas. Mööduvatele linnaelanikele tundume kindlasti enesekindlana, aga tegelikult poeb naha vahele väike hirm. Meil ei ole ju õrna aimugi, kas siinsed sotsiaalasutuste tädid on sama kurjad kui Eestis ja kui tõsiselt nad oma töökohustusi võtavad. Hingame kontori ukse taga mõned korrad rahustuseks sisse ja välja, kinnitades endale, et tegelikult polegi see ju teab mis kuritegu. Meil lihtsalt ei jää muud üle, aga PPS-number vajab hädasti taotlemist.
Hea oli, et me ei hakanud kodus meikimisele ja muudele asjatoimetustele ülemäära aega kulutama, sest tuleb välja, et siinsed uksed suletakse juba kell neli. Kell on hetkel pool kaks. Huvitav, kuidas küll tööl käivad inimesed oma asjad aetud saavad?
Võtame ooteruumis järjekorranumbrid ja istume oma korda ootama. Ruum on paksult inimesi täis, uksest lisanduvale rahvale teeb turvamees juba vaikselt vihjeid, et kell neli uksed suletakse. Möödub tund, poolteist… Iirlaste klienditeenindus on küll maailma aeglaseim. Veel viimased neli numbrit enne meid, aga need ei taha kohe kuidagi edasi liikuda. Kella neljani jääb kõigest paarkümmend minutit. Kui kell kukub, ei teenindata siin majas enam ühtegi hingelist ja kedagi ei huvita, et number olemas ja tundide kaupa oodatud. Meil siiski veab ja pääseme napilt ukse taha saatmisest. Leti taga teenindav iiri noormees, kelle rinnasildilt võib lugeda Sean, ei ole üldse hirmuäratav. Aeglane ei ole ta ka, aga selle põhjus võib muidugi olla ka kohe-kohe lõppevas tööpäevas. See meid arvatavasti päästabki, kõik vajalikud dokumendid saavad täidetud vähem kui viie minutiga, Sean lööb vajalikesse paberinurkadesse rasvased templid ja võtab allkirjad. Aadressi meilt suuliselt isegi ei küsita.
Naeratades ütleb ta, et dokumendid PPS-numbriga saadetakse positiivse vastuse korral meie elukoha aadressile.
See tähendab siis Väikese Peetri ema aadressile.
TÖÖVAHENDUSBÜROOS
Järgmised kümme päeva ei istu me kodus lakke vahtides. Tööotsingule tuleb nüüdsest veelgi suuremat rõhku panna. Mina tahan igal juhul töötada klienditeenindajana, sest muidu läheb siinse keele selgekssaamiseks kindlasti aastaid.
Ma juba ootan seda klikki, kui avastan, et saan aru kõigest, mida mulle räägitakse. Ja klienditeenindajana jõuab see hetk kindlasti tunduvalt rutem kohale kui näiteks võileibade valmistajana kuskil vabrikus, kus igaüks kaheksa tundi omaette nohisedes saiu pakib või tomativiile võileiva vahele laob.
Koidabki päev, kui otsustame Annaga minna internetist leitud töövahendusbüroosse. Erinevalt sellest firmast, mis Eestis meile Iirimaal töökoha leidmise eest viis tuhat krooni vaheltkasu võttis, on siinne büroo täiesti tasuta.
Meile avab ukse umbes kolmekümne viie aastane Keerulise Iiri Nimega naisterahvas. Esiteks laseb ta meil ära täita mitmeleheküljelise ankeedi, et jõuda selgusele, mis töö meile üldse võiks sobida. Mina rõhun küsimustele vastates neile vähestele klienditeenindustöödele, mida ülikooli kõrvalt sai tehtud, lootuses, et sel juhul pääsen vabrikutööst või koristajakohast. Keerulise Iiri Nimega naisterahvas viskab vilunult silmad üle täidetud paberite ja seletab seejärel oma lakitud küüsi arvutiklaviatuuril klõbistades pikalt-laialt millestki poolenisti arusaamatust. Siiski kõlab tema jutust mitu korda läbi kaks sõna: petrol station8. Ei pea olema geenius taipamaks, et meile pakutakse töökohta bensiinijaama teenindajana. Tuleb välja, et lähinädalatel avatakse lõunapoolses linnaosas uus tankla ning sealsesse poodi on hädasti vaja vähemalt viitteist klienditeenindajat. Mulle tundub pakkumine piisavalt ahvatlev ning annan kohe oma nõusoleku. Anna lubab veel järele mõelda, sest talle on siit-sealt tehtud paar ettekandjapakkumist.
Keerulise Iiri Nimega naine kirjutab ankeedilt minu telefoninumbri ja lubab lähipäevadel ühendust võtta, et täpsustada töökoha koordinaate ning minu kohtumist sealse ülemusega.
ANNA ABIELLUB
„Ma