pühendatud kõigile, kellest siin juttu tuleb…
PATUNE PEIBUTIS
Kui ma 1999. aasta jaanuaris Las Vegasesse sattusin, polnud mul vähimatki soovi siia pikemaks jääda, rääkimata Ameerikasse elama asumisest.
Mu ainuke soov oli inglise keel selgemaks saada, reisida, elamusi koguda ja aasta möödudes korraliku inimese kombel koju tagasi tulla. Kui keegi oleks tollal ennustanud, et ma jäängi Ameerikasse või koguni abiellun ameeriklasega, oleksin ma ta pikalt mõtlemata välja naernud. Ka Ameerika mehi kujutasin endale ette stereotüüpselt. Arvasin, et nad kõik on lahked, väga valgete hammastega ja pisut ülekaalulised olevused, kes naeravad kõva häälega ega oska kodus naelagi seina lüüa.
Seda, mis plaanid saatusel minuga olid, ei võinud ma oma kõige metsikumateski unistustes ette näha. Olin kindel, et tulevik on mu enda kontrolli all! Ambitsioonika, seiklushimulise ja äärmiselt püsimatu inimesena poleks ma aga kunagi tohtinud arvata, et tean täpselt, missugune elu mind ees ootab. Täna, neliteist aastat hiljem neid memuaare kirjutades on mul saatuse keerdkäikude vastu tekkinud sügav aukartus ja respekt.
Las Vegas! Paljudele manab ainuüksi selle sõnapaari kuulmine näole ilme, nagu oleks tegemist millegi salapärase ja natuke ebasündsaga. Eks ta mingil määral nii ehk ongi. See on linn, mis võtab iga 60 sekundi järel vastu uue lennukitäie inimesi, kes tulevad siia lõbutsema ja oma raha mänguautomaatidesse toppima. Kui selle peale mõelda, tundub Vegas esmapilgul tõesti ebaloomuliku, isegi halenaljaka nähtusena. Ja kui jälgida taevast alla sadanud inimmassi kõrvalpilguga, jääb mulje, nagu oleks suurem osa neist tulnud siia oma viimset päeva tähistama – just täna tuleb ära teha kõik patud, juua ära kogu maailma alkohol ja käituda loomalike instinktide ajel, nagu polekski homset.
Las Vegast kutsutakse pattude linnaks (sin city) ja kaotatud palkade linnaks (sõnamäng: Las Vegas = Lost Wages). Ühepäevaliblikana uhkeldab Vegas loosungiga „Mis Vegases juhtub, see siia ka jääb” (what happens in Vegas stays in Vegas). Keset kõrbe asuv linn ajab suu ammuli isegi ühendriiklastel endil, saati siis veel mujalt maailmast saabunud turistidel ja seiklusotsijatel.
Kui lennukiga ida poolt üle Kaljumäestiku tulema hakata, ei lähe kuigi kaua aega, kui maastik muutub müstiliselt pastelseks ning värvid hakkavad pruuni-, oranži- ja roosaseguselt vahelduma. Rohelus, silmaga nähtav fauna kaob kui vits vette ning mäed ilmuvad januste ja mahajäetutena silmapiirile. Päike näib oma halastamatu kiirgusega justkui maapinnale lähemale nihkuvat. Elukohaks tundub see paik küll kõlbmatu olevat.
Ja siis – nagu imede ime! – ilmub eikusagilt vaatevälja kausikujuline oaas, miljonite tulede org, mis peidab endas küll lühikest, aga siiski lummavat ajalugu ja vahvaid inimesi. Pilt, mis lennukiaknast avaneb, paneb südamed põksuma, adrenaliini veres vohama ja suured ootused-lootused tärkama.
Las Vegas, mille ajalugu ulatub vaid saja aasta taha (asutatud 1905. aastal), ei jää mitmepalgelisuse ja seal kordasaadetud patutegude poolest alla oma mitmesaja-aastastele suguvendadele.
Mulle meeldib ütlus: seal, kus on su hambahari, on su kodu. Minu hambahari on Las Vegases olnud nüüdseks juba palju kauem, kui oleksin eales osanud arvata. See kummaline asum, mida saan nüüd juba kodulinnaks nimetada, on mind sügavalt mõjutanud, vorminud ja voolinud, tugevdanud ja nõrgestanud, vihkama pannud ja armastama õpetanud. See on paik, kus ma pidin aja jooksul kohanema minu jaoks väga veidrate igapäevaoludega, mitut värvi naha- ja hääletooniga.
Eesti konservatiivsest maaelu keskkonnast tulnud noore inimesena pidin kujundama endas avatud salliva meele nii inimeste kui kõiksugu elunähtuste kohta. Kõigi muude sotsiaalsete oskuste seas pidin ära õppima ka ausa näoga valetamise. Ikka selleks, et ellu jääda üliarenenud moodsas keskkonnas, kus kehtivad endiselt džungliseadused. On puhas õnn, et ma olin juba enne Vegasesse saabumist pisut kooliharidust saanud, reisinud ja tööd teinud, sallivust ja teistega arvestamist õppinud. Nõuka ajast tuttavad loosungid „Mir” ja „Družbanarodov”1 sobitusid Las Vegase õhustikku suurepäraselt, kuigi sootuks teises ideoloogilises kontekstis.
Kui esimesele paarile siin veedetud aastale tagasi mõtlen, tunnen külmavärinaid üle selja jooksmas. Teisalt pole karastusprotsess veel sugugi lõppenud. Oma esimestest triibulistest Las Vegase linnas tahangi teile kõigepealt rääkida.
AVON LADYST AU PAIR’IKS
Selleks, et te mu Ameerikas viibimise algusaastatest paremini aru saaksite, pean kõigepealt andma oma minevikust väikse ülevaate.
Kasvasin üles Räpinas. Suviti rabasin põllutööd teha, talvel õppisin kohalikus koolis. Kuigi mu pere oli arvestanud tavapärase stsenaariumiga – tütar lõpetab kooli, hakkab tööle, abiellub, saab lapsed –, pigistas mu sees juba ammu aimus, et korralikku kaheksast viieni töölkäijat minust ei tule. Miskipärast tundus see mõte mulle ebaloomulik.
Küllap on õigus neil, kes usuvad, et mõtted mõjutavad elukäiku. Vahest kujundasin minagi alateadlikult maast madalast oma tulevikku?
Peale keskkooli lõpetamist 1992. aastal elasin Tartus. Paljud mäletavad mind kui mööda linna ringi lehvivat Avon Ladyt. 1996. aastal lõpetasin Tartu meditsiinikooli, aga juba kolm aastat varem olin hakanud tegelema Avoni käsimüügiga. Mul oli kindel soov oma vanemate rahakoti pealt ära saada.
Muidugi ei osanud ma ette näha, et Avon selist sisse-tulekut võimaldab! Lootsin kosmeetikatarvete müügiga endale natuke taskuraha teenida. Käsimüügisüsteem oli Eestis veel uus ja kuna ma olin avatud olemise ja ladusa jutuga ning nägin ka hea välja, lendasid naised nagu liblikad minu pakutud kauba peale kohale. Naljakas – ma olin tõeline naistemagnet!
Tulnud kaks aastat järjest Eesti edukaimaks Avon Ladyks, oli mu sissetulek tolle aja kohta kolossaalne. Ostsin endale auto, soetasin pangalaenuga korteri ja reisisin, kui vähegi sain. Käisin läbi Tartu koorekihiga. Töötasin haiglas vaid poole kohaga, lihtsalt moe pärast, et meditsiinidiplom raisku ei läheks. Laristaja ma polnud, pigem kokkuhoidlik. Investeerisin natuke, tulevikule mõeldes, ja reisisin ringi, kuid väljas söömas ma ei käinud ning kalleid riideid ei ostnud.
Tagantjärele targalt: ma ei osanudki restorani minna – lihtsalt ei tulnud selle peale. Maatüdrukuna ei mäleta ma, et oleksime perega kunagi lihtsalt lõbu pärast väljas einestamas käinud (Räpinas polnud muidugi restoranigi, kuhu minna), kui välja arvata harvad Petseri-sõidud, kui ema meile bussijaama sööklas rasvapirukaid ostis. Minu arusaama järgi olid restoranid eliitklassi lõbu, miski, mis ei kuulunud minusuguse maatüdruku elustiili juurde. Ka riietele ei raatsinud ma raisata. Mul oli harjumuseks saanud teha sisseoste kasutatud asjade poodides. Vähenõudlikkus ja kokkuhoidlikkus olid kasvatusega minusse kodeeritud.
Olles enda meelest edu tipul ja ka ühe lühikese prooviabielu läbi teinud, tundsin, et puudu on ainult üks oluline asi – hea inglise keele oskus. Nõukogude Liidu raudseina langemise järel sai minusugune reisihull sellest tungivast tarvidusest üha rohkem ja rohkem aru. Samuti mõistsin, et lühikest aega siinseal reisimas käia on tore küll, aga inglise keelt niimoodi korralikult selgeks ei saa.
Nii hakkaski mind kummitama mõte, et peaksin mõneks ajaks mujale tööle minema. Käin aastakese ära ja tulen tagasi… mis see ikka teeb. Ega töö ole jänes, et eest ära jookseb. Mõnikord küll mõtlesin, et vahest olen poolemeelne, et tahan kõik saavutatu nõndaviisi mõtlematult sinnapaika jätta ja tundmatusse sukelduda. Kuid siis tundsin hinges jälle kriipivat rännukihku – ei, pean siiski minema.
Asi muutus tõsiseks, sest äramineku-sundmõtted vaevasid mind juba õhtust hommikuni.
Ühel heal päeval, kui olin teel oma järjekordsete klientide, armsate õpetajate juurde Tartu 8. keskkoolis (praegune Tartu Forseliuse gümnaasium – toim), möödusin Avoni tootekotte seljas tarides teadetetahvlist. Nägin silmanurgast tähendusrikast tähekombinatsiooni – U, S ja A. Nõksatasin poole sammu pealt seisma. Raskete kottide tõttu pidin peaaegu ümber kukkuma. Selle vältimiseks lasin kottidel maha prantsatada ning naelutasin pilgu tahvlil rippuvale paberilehele.
„Sõida aastaks USAsse