nägin poissi vatikõrvadega mütsis oma voodikeses lamavat, ise palavikust õhetades.
„Teen talle kuuma piima ja panen mett sisse,” mõtlesin.
Cindi rõhutas, et Alek on väga-väga-väga haige! Imestasin endamisi, miks ta laseb haigel lapsel palja peaga olla. Lennujaama pikkades koridorides oli tugev tuuletõmme. Lastelt läks perenaise jutt abikaasa peale. Tuli välja, et tema militaarlenduri-arstina töötav mees ei tule koju enne kolme nädalat. „Ega ma teagi, kus ta praegu viibib,” seletas Cindi, „seda hoitakse saladuses – meie enda, eriüksuse sõjaväelase pere turvalisuse huvides.” Avaldasin arvamust, et ta on ikka väga vapper naine, et suudab sellise elustiiliga kohaneda. Mõistsin täiesti, miks niisugusesse peresse on au pair’i vaja.
Koju jõudes oli Cindi tuntavalt pinges. „Küllap on ta mures oma haige lapse pärast, kelle ta minu tõttu nii hilja õhtul pidi lennujaama tarima,” mõtlesin. Tüdrukuke, kes oli sõidu ajal samuti magama jäänud, tuli voodisse tassida. Tundsin end pisut süüdlaslikult. Noogutasin mõistvalt ja ootasin maja sissekäigu ees, kuni lapsed olid tuppa magama viidud.
Kuigi oli pime, ainult üks väike lamp põles, piilusin uudishimulikult ringi ja imestasin, et maja oli üleni valgeks värvitud. „Hmm, haigla hõngusest sa ei pääse,” muigasin mõttes oma saatuse üle. Kuid maja oli valge ka seest: seinad olid valged, mööbel oli valge ja nagu hiljem selgus, olid isegi laste mänguasjad lumivalged. Jõudsin otsusele, et hubane see maja küll ei ole, ning hellitasin lootust, et minu tuba on ehk värvirõõmsam.
Aga mindki ootasid valged seinad ja valge täiskattega põrandavaip. Õnneks olid kummut ja voodi puidukarva jäetud. Tuba oli väike, enam-vähem otsast otsani voodit täis. Aga noh, kitsaste oludega olin ma ju harjunud. Mis mulle väga meeldis – ja mis mulle siiani ameeriklaste elamistes meeldib –, oli walk-in closet7, kuhu kõik riided kenasti ära mahtusid. Minu lubivalge vannituba oli lastetoaga ukse kaudu ühendatud. Kui kuulsin, et vanematel on oma pesuruum, tundsin, et mul on mõnusalt privaatne olemine.
Meelehärmi tekitas ainult voodi, mis krägises ja krigises, nagu tavaliselt iidvanades majapidamistes juhtub. Seda poleks ma küll oodanud. Siin steriilses ja valges Ameerika kodus – vana krigisev voodi! Kuid mis teha, keerasin end kõva lärmi saatel külili ning julgemata enam sentimeetritki liigutada, magasin varajaste hommikutundideni välja.
Mind äratas mürtsuga lahtilendav uks ja kaks kilkavat imearmsat last, Mikinzi ja Alek, kes kohe mu voodisse hüppasid. Alek, see, keda teadsin hirmus haige olevat, näis terve ja rõõmus kui purikas. Särgiväel ning palja pepuga, istus ta mulle kaksiratsi rinna peale, ise midagi ägedalt seletades. Järgmisena peeretas ta valjult, mis mind täielikult une hõlmast välja kiskus. Puhkesin naerma – need lapsed on ikka igavesti armsad!
Siis saabus tõtates ema, kes kukkus ette-taha vabandama, et lapsed niimoodi hoiatamata minu tuppa olid lennanud: „Nad tahtsid sind nii väga näha!” Korrutasin üle kilkamise ja voodikrigina häält tõstes: „It’s okay, it’s okay.”8 Olin seesugusest hommikutervitusest üdini liigutatud. Pisut veider tundus ainult, kuidas Alek oli üleöö terveks jõudnud saada.
Tõusin, panin riidesse ja tulin silmi kissitades toast välja. Uudistasin valget maja päevavalguses. Akendest paistis ere päike. Tõdesin, et mitte ainult öine, vaid ka päevane valgus on Las Vegases teistmoodi kui Eestis – see on silmipimestavam ja valusam. Valgusvihud olid nii eredad, et tolm nendes sätendas vastu. Oli tunne, nagu kõnniksin unenäos. „Võib-olla polegi see päriselt, kohe käib klõps ja kõik muutub ümberringi jälle halliks,” mõtlesin. Hiljem sain teada, et ega Las Vegase ilm kuigipalju üllatusi ei too, päike sirab taevas 360 päeva aastas. Neid päevi, mil päike ei paista, loetakse erilisteks.
Piilusin valgete plastkardinaribade vahelt õue. Võttis aega, et silmad harjuksid – nii eredat valgust polnud ma tõepoolest enam ammu näinud. Vahest viimati mõnel Vahemere-reisil. Mõtlesin tagauksest välja vaadates, et kindlasti tuleb ilus päev, kui me võime laste ja nende emaga üksteist paremini tundma õppida, räägime üksteisele lugusid ja naerame koos. Võib-olla läheme isegi välja midagi põnevat vaatama…
KODUNE DIKTAATOR
Mu lootus selle pere liikmeks saada oli suur ja siiras. Perenaine aga sadas mulle kaela määruste, reeglite ja hoiatustega.
Märkasin õues väligrilli ja basseiniga väikest tagaaeda ning unistasin, kuidas me õhtuti sõbralikult koos liha grillima ja basseini ääres veini jooma hakkame. Nii, nagu olin näinud Ameerika filmides. Cindi märkas, et vaatan basseini poole, ning alustas minuga mu esimese Las Vegase hommiku esimest jutuajamist.
Resoluutselt teatas ta, et ma võin seal basseinis ujuda, aga mitte alasti, nende majas ujutakse ujumisriietega. Ta hääletoon oli konkreetne ja külm. Noogutasin nõusolevalt. „Näe, kui otsekohene – kohe asja juurde!” imestasin omaette. Loomulikult oli hea pere kombeid kiiresti tundma õppida. Ometi tundus veider, et ta mind alastiujumises kahtlustas.
Seejärel kuulsin, et eelmisel au pair’il olevat sõbrad Euroopast külas käinud ning nad läinud paljalt ujuma. See olevat olnud väga ebameeldiv. Meeski olnud toona kodus ja oi jumal, mis skandaal sellest olevat tulnud! Üha uuesti ja uuesti sama juttu korrutades rõhutas Cindi, et Ameerikasse niisugused vabameelsed Euroopa kombed ei sobi.
Cindi toon oli üleolev, ta ei palunud, vaid dikteeris, kuidas ma pean käituma. Selle asemel, et minu ujumiskommete kohta küsida või uurida, kuidas mulle tema kehtestatud reeglid meeldivad, põrutas ta otsesõnu: nii ei või teha! Sõnad voolasid ta suust nagu automaadist. Loomulikult polnud trikooga ujumine mulle mingi probleem – ma polnud seda teistmoodi plaaninudki –, kuid mind pani imestama, et kuigi mu esmakordsest toast väljumisest polnud möödas veel viit minutitki, tundsin end juba rünnaku all olevat.
Ma ei osanud midagi öelda, ainult noogutasin, manades näole midagi naeratusetaolist ja üritades talle otsa vaadata. See aga ei tahtnud kuidagi õnnestuda, sest mu vestluskaaslase pilk hüples kaootiliselt ringi. Katsusin oma peas Cindi kaitseks vabandusi otsida – olen juba kord selline, et soovin igas inimeses eelkõige positiivset leida. Proovisin end lohutada, et ju võtab tal võõrastega kohanemine aega, ju olid tal eelmise au pair’iga lihtsalt nii halvad kogemused ning ju muretseb ta oma laste heaolu pärast. Lubasin mõttes, et katsun olla Cindile hea ja sõnakuulelik abiline ning püüan teha kõike nii, nagu ta tahab; et ma talle ikka meeldiksin. Lootsin, et suudan kogu maailma au pair’ide nime oma isikliku innukusega puhtaks pesta. Olin kindel, et aja jooksul veenan teda selles, et ta ei pea iga endastmõistetavat asja mulle nii pikalt seletama.
„Vait olla ja edasi teenida!” – nõukogude ajal olin sellist suhtumist korduvalt kogenud. Kuid see siin ei saanud ju ometi nii hull olla, Ameerikas valitseb demokraatia ja võrdõiguslikkus! Püüdsin end veenda, et küllap on see alguse asi ja et minust saab kõigi aegade parim au pair, keda hiljem teistele eeskujuks tuuakse.
Otsustasin minna natukeseks tagasi oma tuppa, et ootamatust laksust toibuda, kuid Cindi kamandas mu laua äärde istuma. Ta teatas, et ma saan puhata täna ja homme, aga esmaspäevast hakkan tööle. Ja et nüüd kohe läheme koos lastega McDonald’sisse sööma, kuid enne seda peame veel tõsiselt rääkima. Nende sõnade juures pani ta mu ette paberipataka ja kamandas: „Loe, me peame kõik need punktid läbi arutama. Siin on sinu reeglid ja meie nõudmised.”
Umbes poolteise tunni ägeda dešifreerimise järel olin kolmeleheküljelisest reeglistikust viimaks aru saanud. Seal oli kirjas, et ma pean kõigist oma tegemistest ette kandma ja et ma ei tohi narkootikume ja alkoholi tarvitada. Nimekiri läks selleni välja, et määratud oli isegi aeg, mitu tundi pean enne tööpäeva algust magama.
Mõned reeglid olid lausa rasvaselt trükitud ja alla kriipsutatud. Üks neist paistis eriti silma: mul lubati arvutit kasutada piiratud aja, ainult e-kirjade saatmiseks. Internetis surfata oli rangelt keelatud! Selle klausli juures peatus perenaine pikemalt.