Ainus, mis mind murelikuks tegi, oli lause, mis konstateeris fakti, et lubatud ülemiseks vanusepiiriks on 25 aastat. Tegin kiire arvutuse: olen 24aastane, järelikult on viimane aeg!
Hakkasin kohe tegutsema. Helistasin agentuuri, käisin Tallinnas tööintervjuul ja sain soodsa vastuse enne, kui mõte kodumaa muld jalgadelt raputada mulle üldse teadvusse oli jõudnud. Agentuurist helistati ja öeldi, et üks Las Vegases elav pere on minust huvitatud. Ärasõidu kuupäevaks määrati 19. jaanuar 1999. Suutsin telefonis vaid kokutada. Kuigi ma pole kunagi olnud suu peale kukkunud, ahmisin õhku nagu kala kuival. Osake minust kahtles ikka veel, et selline seiklus võiks mu elus üldse teoks saada. Mõtteid, mis toona peast läbi lendasid, on raske kirjeldada. Ühel hetkel tabas mind kabuhirm, et järgmisel hetkel asenduda tõelise juubeldamisega. Lapselik kartus tundmatuse ees vaheldus rõõmsa ärevusega. Oleksin tahtnud nutta ja naerda korraga. Soovisin, et keegi mind raputaks ja üles ärataks.
Seda kõike oli minusugusele tavalisele maatüdrukule ilmselgelt liiga palju. Kahtlesin oma väärtuses. Kartsin, et ega mu unistused ei saa ju ometi täide minna. Lisaks tõi süütunne – tõdemus, et jätan oma pere ja sõbrad terveks aastaks maha – külma higi otsaette. Tümitasin end mõttes – miks ma küll ometi paigal ei püsi ega ole rahul sellega, mis juba olemas? Miks ma vajan kogu aeg midagi uut?
Nüüd ma muidugi tean, et kõik need tundmused olid mulle õppetunniks. Tänu läbielatud hingepiinadele kasvatan praegu oma tütart selles vaimus, et ta mitte mingil juhul ei tunneks end süüdi oma unistuste või saavutuste pärast. Seda tüüpi süütunne on barbaarne ja pärsib võimalust õnnelikuks saada. Küllap olin niisuguse alalhoidliku mõtteviisi pärinud lapsepõlvest.
Viimaks jätsin hüvasti perekonna, sõprade ja klientidega. Lubasin, et hiljemalt aasta pärast olen jälle tagasi. Eriti raske oli hüvasti jätta kalliks saanud flamenkotundidega. Meil oli tantsutreenerist ja trennikaaslastest kujunenud vahva sõpruskond – kartsin, et jään aasta jooksul teistest maha ega suuda tagasi tulles enam vana rühmaga koos tantsida. Olin flamenkot tõeliselt armastama hakanud, vajasin seda väljundit nagu õhku. Andsin lubaduse, et püüan Las Vegases oma õpinguid jätkata… kui vaid igapäevaelu seda lubab.
TUUL TIIBADES
19. jaanuari hommikul olid mind lennujaamas saatmas elukaaslane Riho ja parim sõbranna Merje. Pisarsilmi hüvasti jättes kordasin neile üha: „Aasta läheb ruttu. Enne kui arugi saate, olen tagasi…”
Lennukis istudes lugesin kümneid kordi läbi kirja, mille oli Las Vegase pere mulle saatnud. Kirjas räägiti, kui väga kogu perekond mind ootab ja kui ärevil nad mu peatse saabumise pärast on. Ümbrikus oli kaasas foto lastest, keda ma hooldama pidin hakkama. Tüdruk ja poiss olid riietatud printsessiks ja kuningaks, nad olid imearmsad ja ma värisesin mõttest, kui põnev ja emotsionaalselt ülevoolav tuleb meie esimene kohtumine.
Ärevus ei lasknud mul kahekümnetunnise lennureisi jooksul (ümberistumistega Helsingis ja Amsterdamis) kordagi magama jääda. Ahmisin endasse reisisaginat, naeratasin vist terve tee, poetades vahelduseks ka mõne pisara, kui juhtusin mõtlema neile, kes minust maha jäid. Helsingis kohtasin paari oma saatusekaaslast, kes olid samuti New Yorgi lennukile minemas. Üks neist oli Viljandi tüdruk Ivika, teine neiu oli pärit Rovaniemist. Tema lõbustas meid sellega, et näitas pilte jõuluvana kontorist ja rääkis, kuidas polaarjoonel elatakse.
Ma polnud veel kunagi üle ookeani lennanud, kõik tundus huvitav. Üritasin reisijate ja stjuardessidega juttu teha, et proovida, kas saan oma väikse inglise keele pagasiga hakkama. Hollandlased rääkisid aeglast ja mõnusat inglise keelt neile omase aktsendiga – mulle jättis see mulje, et oh, pole häda midagi, ma saan kõigest aru.
Oli jaanuar. New Yorgis, kus me pidime läbi tegema neljapäevase kursuse, polnud mitte ainult külm, vaid lõikavalt külm. Tuul puhus halastamatult. Õigupoolest mäletan maandumist New Yorgi lennuväljale ja saabumist hotelli üsna uduselt, sest olin kohutavalt väsinud. Selgelt on meeles ainult see, et õhuloss, mille olin endale mõttes Ameerikast maalinud, pudenes põrmuks kohe, kui olin kohale jõudnud.
Hotell New Yorker asus Manhattanil, kuid oli väga räpane ning kubises eri värvi inimestest, kes rääkisid valjult, peaaegu karjudes. Lärm, mis kõikjal valitses, ehmatas mind. Tundsin, nagu oleks mind visatud elusalt suurde väljapääsuta sipelgapesasse.
Elasin läbi kultuurišoki, millest olin kuulnud küll palju räägitavat, kuid mille puhul ma ei uskunud, et see mulle, palju reisinud inimesele, võib osaks saada. Jah, New York osutus hoopis teist sorti elukaks kui linn, mida olin telerist näinud ja endale ette kujutanud. Esimesed päevad Uuel Mandril keerasid mu maailmatunnetuse sõna otseses mõttes pea peale.
Lisaks ehmusin kohalikku kõnepruuki kuuldes. Keel, mida ümberringi räägiti, ei meenutanud millegagi seda, mida olin Euroopas või teel siia lennukis kuulnud. Ma ei saanud peaaegu ühestki sõnast aru.
Hotellituppa sisenedes taipasin, et meid on topitud imepisikesse tuppa neljakesi elama. Nägin ainult kahte voodit ja mitte ühtegi kohta põrandal, kuhu oma kohvreid toetada. Tegin platsi jalaga lagedaks, panin kohvrid suvaliselt üksteise otsa ja ootasin vaikselt oma korda, et duši alla pääseda.
Esimesel ööl jagasin voodit paksu hispaania tüdrukuga, kes valjusti norskas ja kiivalt tekki enda peale tõmbas. Ka tekke oli kummaski voodis üks. Magamisest ei tulnud midagi välja: esiteks ärevus ja adrenaliin, mis ei lasknud uinuda, teiseks seitsmetunnine ajavahe ja kolmandaks norskav voodinaaber. Tervitasin hommiku saabumist kergendustundega, sest tahtsin sellest vastikult lämbest toast kiiresti välja saada.
Kui tänavale jõudsin, hakkas vapustusi kaela sadama kui oavarrest. Teel restorani üritasin möödujaile mitte jalgu jääda. Müra, sagin ja Manhattani kõrghooned nullisid täiesti mu orienteerumisvõime. Küllap oleksin ära eksinud, kui üks mu toakaaslastest poleks mind varrukatpidi endaga kaasa tirinud, sellal kui ma ise püüdsin, pea kuklas, pilvelõhkujate tippe pilguga tabada.
Erilise selgusega mäletan hetke, kui suure veoauto tagumine ratas lõikas parempööret sooritades tänavanurga maha, sõites peaaegu üle mu varvaste. Sundisin end väevõimuga keskenduma, et mitte peata kanana surma saada või linnadžunglis kaotsi minna. Jätsin meelde iga tänavanurga ja – nime, et suudaksin kaaslastest kogemata maha jäädes tagasi hotelli minna. Millegipärast tundsin vajadust käekotti kõvemini kaenlasse vajutada – kõikjalt piidlevad ja põrnitsevad mustad silmad heidutasid mind.
Olnuks tõepoolest vahva, kui keegi oleks mind mu esimese restoranikülastuse ajal varjatud kaameraga filminud. Jäin, suu ammuli, jõllitama hiiglaslikke portsjoneid, mida laudadele kiire hooga paisati. Olin nii pahviks löödud, et söögiisu kadus sootuks. Toakaaslased tellisid burgereid ja mina tegin sama, sest ma poleks osanud midagi muud tellida. Burger jäi küll minust puutumata – ma ei osanud lihtsalt ette kujutada, kuidas too määratu suur moodustis peaks suhu mahtuma. Piinlik oli katsetama ka hakata, niisiis asusin vähendama friikartulite kuhilat.
Kuigi ma pean inimeste jõllitamist äärmiselt inetuks kombeks, piidlesin andunult kõrvalistujaid. Ma ei suutnud ära imestada, kui osavalt nad oma kolmekorruselisi burgereid lõualuude vahele suskasid. Vägev vaatepilt, mis sundis mind hotellituppa jõudes salaja peegli ees katsetama, kui laiali suudan mina oma suu tahtepingutuse abil ajada.
Kui kõht täis sai, oli ikka veel sama täis mu taldrik. Hinge hakkas hiilima süütunne söögi äraviskamise pärast. Hellitasin endamisi lootust, et ehk mõni köögitööline võtab kartuliportsu pere jaoks koju kaasa. Ma ei teadnud siis veel, et sama hästi võiksin ise lasta järelejäänud söögi endale kaasa pakkida.
Tagasi hotelli jõudnud, eskorditi meid väiksesse umbsesse konverentsisaali, mis oli servast servani täis päevinäinud koolipinke. Kõik sada kuusteist kohalesaabunud lapsehoidjahakatist suruti metall-laudade taha, nii et tundsime end kui silgud tünnis. Esimese koolipäeva tunne tuli tagasi – kui ehk välja arvata see, et sõbraliku armsa õpetaja asemel