sõitmata jätta juba sootuks võimatu. Nii ma siis põhimõtteliselt otsustasingi – kaasa võtta pole vaja midagi.
Mõni päev enne väljasõitu kohtasin tänaval üht tuttavat, kes oli kah äsja Kesk-Aasiast saabunud ja kes kinnitas samuti versiooni, et „midagi pole vaja kaasa võtta“. Ning et seal on soe ja tore. Teisest küljest hajutas tema jutt ka mu salajasi kartusi, et äkki on aasia kombed mõnedes erilistes küsimustes liiga karmid.
Näiteks selgus, et meie ühine tuttav Rein, keda kõik Mitšuriniks kutsusid, sest ta tõi oma hipikambale muudkui värskeid õunu (Siin autor ilmselt eksib. Hoopis tõenäolisemalt kutsuti Reinu Mitšuriniks seetõttu, et tema perekonnanimi oli lihtsalt kõlaliselt sarnane eelmainitud kuulsa sordiaretaja nimega – tlk), oli sattunud Taškendi turul jõlkudes miilitsa küüsi ja kupatatud hullumajja. Nüüd pidi tema ema kiiresti sinna kihutama, et võsuke koju tagasi tuua. Poissi iseseisvalt minema lasta arstid nähtavasti ei söandanud. Põhjuseks, miks ta kinni pandi, oli tema ebaadekvaatne krišnaiitlik outlook – kiilaks aetud pea, palvehelmed, kellukesed ja tänaval laulmine. Seda kõike pole raske endale ette kujutada.
Mitšurin oli nähtavasti otsustanud tõsta järsult oma reitingut äsja tekkinud krišnaiitide liikumises ning sõitnud muhameedlikusse Kesk-Aasiasse Swami Prabhupada misjoni vabatahtliku apostlina.
Oli näha, et saatus sellist asja ei soosinud. Vaatamata sellele, et ta hiljem saavutas sektis braahmani väärikuse ja isegi abiellus ühe esikrišnaiidiga, kes oli tuntud Moskva poetess, mingit tõelist valgustatust Krišna talle ei toonud. Kümmekonna aasta pärast ütles Mitšurin kõikidest oma tiitlitest lahti ning tõmbus tagasi tavalise eestlase elukorralduse juurde kuskil Kauge Lootuse saarel.
Ent kuna meie ei sõitnud Aasiasse mitte mingite tiitlite, vaid seikluste ja kanepilõhna peale, siis ei tasunud kuigi tõsiselt võtta riski, et kohalikud võivad meid sealsete kultuurinormide rikkumise pärast represseerida. Ja kus meiesugused oleksidki hätta jäänud!
Nii koitiski viimaks see suurepärane päikeseline suvepäev, mil istusin kerge südamega Tallinn–Moskva–Dušanbe rongi ning maagiline võluteekond võis alata.
Magical Mystery Tour
Tegelikult polnud see siiski reis päris täielikku teadmatusse. Kuu aega tagasi olid Tallinnast Dušanbesse sõitnud Väike-Edik ja Rodriguez. Ediku meedikust vennal oli seal keegi endine ülikoolikaaslane, samuti arst. Tema nimi oli Kolja ja me leppisime Edikuga kokku, et kontakteerume omavahel kuidagi tema kaudu. Ruum, millest rong Pamiiri paradiisi suunas läbi sõitis, oli täis kosmogoonilist sümbolismi ja täies vastavuses ismailiitide iidse loodusfilosoofia maagilise kliimaga.
Minu transkontinentaalne tuur algas Läänemere kaljuselt kaldalt, Atlandi vete viimasest sopist, kus kõrgub hiiglaslik kaljune mägi, suletud rüütlilinna Reveli-Tallinna ajaloolisest südamest. Maa-ala Soome lahe abajatest Valdai kõrgustikuni kujutab endast Baltimaadele tüüpilist maastikku – okaspuumets ja valged Liivi rannad. Edasi tuleb veelgi heledam, kuiv ja soe lehtpuumetsade vöönd, kus kasvavad vene kased, raamistatud lõpmatu sinaga. See klassikaline Šiškini-Turgenevi laadis maastik lõpeb Tambovi metsadega, mille tagant avanevad Volga-äärsed stepid – lõputu madala taimestikuga lagendik, mis läheb üle põuaseks Kasahstani uudismaaks.
Ainsad objektid, mis pooleteise päeva jooksul, mil rong Kasahstanist läbi sõidab, silma hakkavad, on hiigelsuured kalmistud. Arvukate mausoleumide kujud ja mõõtmed sunnivad uustulnukat esmapilgul pidama nähtut tõeliseks linnaks: elegantsete poolkuudega kuplid, hambulised müürid, võimsad kufi põimkirjade ning kivist turbanitega portaalid… Otsekui Muinas-Egiptuse surnute linnad kontinentaalse Euraasia unustatud lagendikel… Ja nagu Aafrikas – kaamelid! Esmakordselt väljaspool loomaaeda nägingi kaamelit just siin, Kasahstanis. Toona müüsid Araali mere äärsed kohalikud elanikud veel läbisõitvate rongide reisijaile värsket kala. Kummaline oli näha, kuidas öösel otsekui Hadese varjud ilmuvad poolkõrbest kalamehed oma erakordse loomusega.
Kasahhi stepid muutuvad aegamööda Turkmeenia mustaks liivaks – Karakumiks. Kui rong sinna jõudis, võttis võimust hirmus palavus. Kõik meie platskaardivaguni aknad olid suletud ja päike kõrvetas läbi klaasi halastamatult. Veepaak oli tühjaks joodud. Kellelgi oli kaasas mitu kasti elusate küülikutega. Kuumuse ja janu tõttu viskasid loomad vedru välja, kõhud olid neil miskipärast punnis. Keegi ütles, et peremees olevat neid vale söödaga toitnud. Pärast juhtumit küülikutega langes üks reisija hüsteeriasse. Nähes ilmselt punnis kõhtudes halba märki, hakkas ta suletud aknaid puruks lööma. Teised asusid talle appi. Kohe, kui klaasid olid eest ära, tungis vagunisse lämmatavalt palav kõrbetolmu keeris, kuna õhk väljaspool vagunit osutus märksa kuumemaks kui sees. Lõppkokkuvõttes oli veelgi halvem, kuid see-eest visati kärvanud küülikud vagunist välja. Kõik olid palavusest oimetud, kuid tasapisi siiski toibusid. Kannatada oli jäänud veel vaid üks öö. Tõotatud maa lähenes.
Hommikul ärgates nägin oma üllatuseks akna taga Kesk-Aasia külaelu: lugematuid savitarasid, hoovides haljendamas köögivili, puude kõrgeid võrasid, laiuvaid põlde, põllumajandustehnikat, kõblastega dehkaane, tübeteikad peas, siidkleitides tütarlapsi… See kõik oli pööraselt põnev. Ma kujutasin endale ette, et sõidan juba Buhhaara emiraadi pinnal. Dušanbeni oli jäänud veel umbes tund aega sõita. Ootamatult ilmusid akna taha mäed, siis veel ja veel. Sisenesime Hissari aheliku orgu. Nii maastik kui ka kohalike elanike väljanägemine muutusid järsult. Ilmusid pikkade habemetega babaid, peas turbanid ja seljas tikitud halatid – tšapanid, mis olid vöötatud kirevates mustrites rättidega. Tütarlapsed kandsid laiu kottpükse. Ühesõnaga, rahvas nägi välja võrreldamatult värvikirevam ja originaalsem kui eelmistes läbitud piirkondades. Imestusega avastasin, et järjekordne babai, kes mu pilgu alla sattus, kõndis juba mööda Dušanbe raudteejaama perrooni. Mis siis ikka, tere tulemast!
Dušanbe – kaifide linn
Esimesed, keda ma perroonil maha astudes nägin, olid Edik ja Rodriguez, kes rippusid kõrvalteel seisva rongi viimase vaguni küljes, mis kohe ka liikuma hakkas. „Edik!“ karjusin sõbrale. Mind märgati ja näidati žestidega, et jookseksin kiiremini. Sel silmapilgul võttis rong paigalt.
„Vova, me sõidame Krimmi! See on Kolja! Siin on suurepärane! Sõida meile pärast Krimmi järele!“
Ediku viimased sõnad summutas lahkuva ekspressi „Dušanbe – Lasuursinine rannik“ vedurivile. „No te, poisid, alles panete!“ mõtlesin, kuid hüüda ma seda enam Edikule ja Rodriguezele ei jõudnud.
Kolja osutus täitsa toredaks noormeheks. Temaga koos oli veel paar samasugust selli. Üks neist, Saša, hüüdnimega Vares, pani mulle ette peatuda mõnda aega tema pool. Mis siis ikka, why not?1 Varese poole minek võttis kümmekond minutit. Tema maja hoovis oli väike varjualune, kus hakkas silma pirakas sufa – nii kutsutakse siin vaipadega kaetud madalat puidust lavatsit, kus kohalikud tavatsevad teed juua.
Ei jõudnud me aga korralikult tuttavakski saada, kui lagedale ilmus veel üks noormees, keegi Jurtšik. Jurtšik oli kohalik armeenlane, mustad prillid ees ja seljas keigarlik piisoninahast jakk, ilmekalt avantüristliku väljanägemisega. Jurtšik tegi ettepaneku kõigepealt suitsetada värsket šalat (kanep – tlk), mille ta oli äsja kuskilt Denaust kaasa toonud.
„Noh, Vovtšik, tõmbame kõigepealt paar pläru ja siis lähme linna peale,“ pöördus Vares minu poole.
Kolja toppis paberossi täis ja läks lahti. Kasjakk (kanepiga topitud pabeross – tlk) käis veel ringi, kui mul tekkis tungiv vajadus tualetti minna. Esimene probleem tekkis hetkel, mil kavatsesin end potilt üles ajada. Selgus, et see vajas lausa erilist vaimset keskendumist. Sest sedasi upakil olekus keeldus aju äkki ootamatult andmast lihaskonnale edasi käsku keha korralikult püsti ajada. Selle tagajärjel kõikusin poti kohal tükk aega, aju aga lahendas samal ajal palavikuliselt mingeid muid probleeme, millel tegelikkusega vähimatki pistmist polnud.
Tegin vähemalt kümmekond katset, püüdes suunata oma tegevust järjepideva teadvustamise suunal, kuni selle täieliku füüsilise teostumiseni. Kuid mõte, mis oli otsekui ära tehtud, vajus pidevalt kõrvalistesse