Minu Narva. Kahe maailma vahel. Katri Raik

ja toeka varrega. Üldse on lill Narvas roos ja üldiselt punane roos. Lihtsaid lilli nagu kevadisi lumikellukesi või nartsisse ei ole siin kerge saada. Ja hiigelpikki roose peab kinkima ikka mitu korraga, tükki viis vähemalt. Veel erilisem on Narva lillekimpude traditsioon, ehkki tõele au andes on see muutumas. Narvas kingitakse lilli tihedas, krabisevas pakendis, meie nimetame seda lillede preservatiiviks. Seejuures tuleb näiteks roosinupud ükshaaval krepp-paberisse pakkida ja iga varre ümber veel lehv siduda. Ja kui sära jääb väheks, võib lilled veel hõbeda- või kullatolmuga üle piserdada. Need lilled ei ole enam elus, aga kuidas sädelevad!

      Veel on Narvas üks igapäevane asi, millega on keeruline harjuda. Oletame, et laua taga istub kolm eesti meest ja üks naine. Ning laua juurde saabub üks vene mees. Arusaadavalt annab ta kätt kõigile meestele, tuttavamatele patsutab teise käega õlalegi. Laua taga istuvast naisest vaatab ta üldjuhul läbi. Kui see naine teadmatusest käega väga vehkima hakkab, siis suudlevad soliidsemad härrasmehed ta kätt. Üks võimalus on veel: suudlus vasakule põsele, paremale põsele ja vasakule põsele, nii nagu õigeusu komme ette näeb. Seejuures ei puuduta huuled muidugi põske. Aga nii teevad juba tõesti paremad tuttavad. Üks on täiesti selge: käsi jääb surumata.

      Olen sisenenud ametiruumi ja pakkunud ruumis olnud kolmest mehest esimesele kätt selle surumiseks. Seda ei võetud vastu. Vaatasin siis ise oma kätt ja lage ning püüdsin kohmetult juttu alustada. Kui ma olen Narvast väljas, kodu-Eestis, siis olen käe surumises Narva kogemuste tõttu ettevaatlik. Võin paista ebaviisakaski. Muide, nüüd suruvad ka kõik eesti mehed Narvas kätt ja mitte ainult vene meestega, vaid ka omavahel.