suitsu, viina ja odava toidukraamiga.
Piirijärjekorra fotol on ka kindel võttenurk. See foto tehakse tülpinud inimestest, kes tulevad Venemaalt. Nad seisavad Eesti piiril järjekorras, tihti mitusada meetrit pikas. Fotot saab teha läbi piiri tähistava võrkaia, see lisab pildile asjakohast meeleolu. Lisaks on tegemist kohaga, kus tuulise ilmaga puhub eriti äge ja tolmune tuul, ja kui paistab päike, paistab see seal eriti eredalt ja tüütult.
Inimeste käes on rasked kotid. Piirijärjekorras ei ole üldjuhul rõõmsaid nägusid. Mina olen näinud neid vaid noortel ja esmakordsetel turistidel või siis neil, kes Venemaalt tulles järjekorras aja peale õlut või viina joovad. Euroopa Liidu piiril on ju selged normid, kui palju tohib alkoholi tuua. Ja kui on olemas sõbrad, kellega ülemäärast märjukest jagada, võib tuju kahe piirijärjekorra vahel üsna ülevaks muutuda.
See sild, mille ühes otsas on Venemaa föderatsiooni suurte ehitistega piiripunkt ja teises otsas Euroopa Liidu kökatsid, kannab oma ehitamise ajast, 1960. aastatest Sõpruse silla nime. Nimi viitab sellele, et sillal peaks olema ühendav jõud. Suur oli minu imestus, kui sain teada, et pea iga nõukogude aega mäletav narvakas teab rääkida pidevatest kaklustest sillal, kaklejateks narvakad ja ivangorodlased, nende ühiseks vaenlaseks nõukogude miilits. Linnarahvas räägib miilitsa mootorratastest, mis üle silla käsipuu heideti. Kaklusi ajendas Ivangorodi poolel asuv ühendlinna populaarseim ning asjakohase nimega tantsuplats Džungel.
Eesti maksu- ja tolliameti andmetel läbib Narvas iga päev piiripunkti 5000 Narva elanikku, seega pea iga kümnes narvakas. Olgu, see ei ole päriselt tõsi: kindlasti käib palju inimesi üle piiri mitu korda päevas. 2013. aastal on linna ametlik töötus 10 % ringis, keskmine palk jääb riigi keskmisest 200 või 250 euro võrra maha. Rääkimata sellest, et ametliku statistika järgi saavad paljud tööl käijatest miinimumpalka. Piirijärjekorras on inimesi, kes käivad omaenda igapäevase suitsu, toidu ja viina järel, ning ka neid, kellele see on elatusallikas. Sellest, kus raha tegelikult liigub, saab küll aimu Ivangorodi väljanägemise järgi. Odava euroremondiga on korda tehtud apteegid ja bensiinijaamad. Kui arst Narvas ravimi üle otsustab, siis ta küsibki, kas tahate seda osta Venemaal või tõepoolest Eestis. Narkootikumid ja muud ohtlikud teemad jätame kõrvale, neist ei tea ma midagi.
Üle piiri saab ametlikult tuua kaks pakki suitsu ja liitri viina. Toiduainete üle, mida tuuakse, saab otsustada vaid piinlikul viisil inimeste toidukottidesse piiludes. Hallikad makaronid, kuivsupid ja konservid on esimesel kohal. Just need on põhilised kaubaartiklid ka piirile lähemal asuvates toidupoodides. Mis viinasse puutub, siis olen piirijärjekorras kuulnud, kuidas üks soliidses eas härrasmees jõulude ja uue aasta vahel teisele räägib: „Täna toon viina Venemaalt, aga vana-aastaõhtuks ostan viina ikka Eestist, see on maitsvam.” Maitse maitseks, kuid rahaline kokkuhoid on Venemaalt ostes märkimisväärne, seda eelkõige teatud marki sigarettide puhul. Minu jaoks on see juba kõrgem pilotaaž. Suitsukaubandus on kasulik äri. Narvas teatakse rääkida naisest, kes teenis sigaretikaubandusega endale Türgi reisi. Ning sigarette tuuakse üle piiri kõikidel võimalikel viisidel, peidetuna erinevatesse kehaõnarustesse. Kõige lihtsam üleveo viis on sigaretivöö, mille saab ümber kere siduda. Muidugi tuleb sigaretid enne pakist välja võtta. Ivangorodi piiriäärsetes prügikastides ja nende ümber on seepärast hulgaliselt tühje sigaretipakke. Siis saab sigarette paigutada näiteks mootorratturijope seljaosa kangakihtide vahele või käistesse: seal peab ju tugevduseks ruumi olema. Viimasel ajal levib komme siduda sigaretid ümber kintsu. Korpulentsetele prouadele sobib see moodus päris hästi ning number 60 riiete alla mahub juba üht ja teist. Päris kummaline on vaadata piiri ületavaid naisterahvaid, kes taaruvad, jalad harkis.
Peale sigaretikaubanduse on tulus äri suurte, ratastega kottidega midagi üle piiri vedada. Öö jooksul, kui järjekorrad on väiksemad, käiakse kuuldavasti üle kolm kuni viis korda. Kotis olla erinevad detailid, näiteks käekottide metallkaunistused või lukud. Kuuldavasti pannakse kusagil Ivangorodi taga metsas kokku Gucci käekotte, mille firmanimega detailid toodetakse Eestis. Vene toll ei ütle selle kohta midagi. Kaup antakse pärast piirikontrolli üle. Koos kaubavedajatega käiakse Narvast nii vahel ka viina järel: ületad Venemaa föderatsiooni piiri, lähed piiriputkast ühest uksest välja ja pöörad teisest sisse. Möllid ennast Venemaalt välja, ostad kauplusest, mida Narvas kutsutakse duty free järgi djutik’uks, liitri viina ja kõmbid üle silla koju tagasi. Nii käis üks tuttav Narvast üle piiri viina järel kihlveo peale 22 minutiga.
Muidugi räägitakse Narvas veel igasugusest kontrabandist, mis ei pea toimuma ilmtingimata jalgsi. Igaüks teab rääkida lugusid sellest, kuidas kaup tuleb üle piiri tuua kotis, mille saab enne piiripunkti alla, jõeäärsele kõnniteele visata. Keegi korjab siis kauba üles. Tänapäeval on sillavõre küll nii tihe, et sealt midagi suurt läbi ei mahu. Räägitakse, et inimesi saab üle silla transportida külmkapis. Palju liigub lugusid jõe alt läbi veetud bensiini- ja piiritusetorudest. Nimetatakse erinevaid kohti, kus need jõe alt läbi läinud. Lisaks öeldakse, et sellised torud olla ka veehoidla juures. Igasuguseid ujumislugusid teatakse jutustada, see tundub olevat piirikaubanduse uus suund. Tänavu aprilliski püüdis mees jõge vesihõljukil 36 kasti sigarettidega ületada. Muidugi peaks siinkohal pikalt kirjutama bensiinikaubandusest, mille otsene tulem on see, et Narvas maksab taksosõit linna piires kaks eurot. Seejuures peab ettevaatlik olema, sest kui takso vahepeal peatub, et keegi saaks varem maha minna, siis võetakse raha peatuste järgi. Narvas on oma äriloogika.
Kõige fantastilisem lugu, mida olen kuulnud, on Kreenholmi Georgi tehasest, kus oli üheksakümnendatel, kui aktiivselt relvade ja väärismetalliga äritseti, katapult, mille abil sai kaupa üle piiri lennutada. Inimese fantaasial ei ole piire. Täiesti unustamatu on ka lugu sellest, kuidas ühe mehe suvila saunast leiti kraan, kust tuli viina. See tähendab, et viinatoru jõudis Venemaalt otse koju.
Vaieldamatult on piiriületajate hulgas ka neid, kes käivad Ivangorodis tööl. Sealses Lõuna-Korea autotehases töötab väidetavalt kuni 300 inimest Narvast. Ning muidugi on piirijärjekorras ka sellised vahelduse otsijad nagu mina.
Tegelikult on Venemaa ja Ivangorodi lähedus üks Narvas elamise suuri plusse. Ivangorodis on EMT levi ja vaadake, kui uhkelt kõlab lause „Oh, ma olen korraks Venemaal!”. Tartus ja Tallinnas teeb ikka kadedaks küll. Selle hüve nautimiseks peab olema mitmekordne Venemaa viisa, mis üheks aastaks maksab 130 eurot, ühekordse viisa hind on 64 eurot. Ivangorodi minemise üks põhjus on seal asuv Narva parim restoran Vitjaz, mis kannab Vene vägilase nime. Heal juhul – kui meie pool piiril järjekorda ei ole – jõuab Peetri platsilt restoranilaua taha poole tunniga. Minu rekord on 33 minutit. Kui üle piiri käia tihti, tekib teatav vilumus ja arusaamine, millal on soodne minna (õige aeg on kohe pärast tööpäeva lõppu) ja millal on soodne tulla (siis, kui Ivangorodis poed juba kinni ja viinamüük lõppenud, muidugi Vene aja järgi. Meie aja järgi on see talvel kaks tundi ja suvel üks tund varem).
Vitjaz on eraldi vaatamisväärsus, köök on häbematult hea, kõigile toitudele on pärast valmimist lisatud veel üks supilusikatäis sulavõid. Selles mõttes on Narva restoranid alla käinud, kümme aastat tagasi oli ka siin täpselt nii. Kui lugeja peaks Vitjazi sattuma, siis kindlasti tasub tellida Neptuni-nimelist kohakalapraadi, millel munakaste. Kel kauem kannatust, siis kell 23 lülitatakse restoranis sisse valguskerad ning algab kaheksakümnendate disko. See on nii igal õhtul, ka tööpäeviti. Tantsimisest hoiduda on keeruline, noorus tuleb meelde. Ka tantsuseltsilised on vaatamist väärt: vanuses 18 kuni 65, alates veokijuhtidest ja kohalikest kirju elusaatusega prouadest kuni Narva peaarhitekti ja muuseumidirektorini. Kohalik personal võtab Vitjazis meid vastu kui oma kalleid külalisi.
Vitjazi kõrval tuleb Ivangorodis kindlasti käia toiduputkades ja – poodides. Siingi tuleb täpselt süsteemi teada. Ivangorodi ühte kindlasse putkasse tuuakse neljapäeviti kommi „Tšernosliv v šokolade”. Kommi sees on terve must ploom ja selle sees omakorda kas pähkel või mandel. Kõige paremad on lilla paberiga kommid, kuhu on peale kirjutatud „Tšernosliv Mihhailovitš”. See komm on koogi asemel ja ei unune. Musta ploomi kommi söövad ka kõik need, kes kommi kunagi ei söö. Peale selle