on perekonnalood Narvaga seotud. Aga üldiselt oleme täiesti tavalised eesti inimesed, kes on teinud ühe otsuse, millele on järgnenud teised. Ja me ei ole siin vangis, meie allveelaevalt saab ka ära minna, aga see külalislahke allveelaev jääb armsaks ilmselt küll kogu eluks.
PEALINN ON TALLINN, PRESIDENT ON PUTIN
Vene sõpradega maailma asju arutades sain ühel hetkel aru, et ma ei saa mitte millestki aru. Küsimusele, kes on president ja kus on pealinn, sain ilmsüütu näoga vastuseks, et pealinn on muidugi Tallinn ja president on Putin. Seega kodumaa on Eesti, aga isamaa Venemaa?
„Venemaast tean ma rohkem, see huvitab mind, Eesti huvitab mind vähem.” Nii mõtleb tänapäeval enamik narvakaid.
Eestis elavad venelased ei ole ühte moodi. Kunagi jõudsime ühes arutelus järeldusele, et Tallinnas elavad Euroopa venelased, mujal Eestis Eesti venelased ja Narvas Venemaa venelased. Oma osa mängib siin piiri lähedus, kasin suhtlemine eestlaste ja Euroopaga, vähene keeleoskus ja meedia.
Vene huvi ei vähene. Narvas on äsja loodud uus bänd Narva War ja mõnevõrra üllatuslikult on nende hitiks laul „Moskva ja moskvalased”. See valutab südant sipelgatena sebivate moskvalaste, võimu korrumpeerumise ja opositsiooni mõttetuse pärast. Refrään kõlab nii: „No otšen grustno mne i kak to stranno: no nikak ne možem mõ bez batjuški tsarja.” Eesti keelde tõlgituna on refräänisõnade mõte, et on kurb ja imelik, et me – rõhutan: meie – ei saa ilma isakese tsaari ehk härra Putinita.
Kui tartlane võrdleb oma linna teise linnaga, siis tavaliselt Tallinnaga. Aga narvakas võrdleb oma kodulinna Peterburiga. Ning see ei ole nii ainult vanema põlvkonna puhul. Noored, kes on elanud Peterburis, ütlevad, et armastavad Peterburi, aga igatsesid seal elades Narva järele. Venemaal ei ole lihtne elada, Narva on kodu. Kui küsida, mis siis Peterburis halvasti on, on igaühel oma lugu varuks, küll kokkupuutest ametnikega, küll altkäemaksust. Samas on Narva iseloomustus vähelubav. Mul on hingel ühe noore naise sõnad – Narvas on mogilnaja tišina ehk hauavaikus.
Samas ei ole põhjust arvata, et Narva inimene tunneb Venemaad. Kaubareisidki viivad põhiliselt Ivangorodi, eesti keeles Jaanilinna, äärmisel juhul Kingisseppa3, mis on juba kõva sõna. Info Venemaa kohta tuleb televiisorist ja internetist. Kui eestlasele on püha ajaleht, siis venelasele televiisor. Telekanalid, mida Narvas vaadatakse, on muidugi Pervõi Baltiiski Kanal ja Rossija RTR. Internetiportaalidest kuulub Narvas tõemonopol venekeelsele Delfile, inimesed teavad kommentaare peast, nende järgi sätitakse oma elu. Kui Narvas on soov edasi anda mõnda uudist, on see kõige odavam panna siinsesse kohalikku internetiportaali seti.ee. Siis saavad selle uudise teada ka vanaemad ja vanaisad.
Oma pealinna ja presidendiga ei ole Narva ei Eesti ega Venemaa. Inglise teadlasele David Smithile kuulub mõttekäik, et inimesed, kes tulevad Venemaalt, ei tule Eestisse, vaid tulevad Narva. Ning Narvast minnakse omakorda juba Eestisse, sinna Tallinna poole. Kui millegagi Narvat võrrelda, siis Nõukogude Liiduga. Narvas on mitu sellist kohta, kus võiks lihtsasti filmida mängufilmi nõukogude ajast: tänav, majad, hallus, autod, masendunud inimesed. Mina ei tihanud seda kaua aega välja öelda. Eelmisel aastal olid meil külas minuealised Peterburi teadlased, kes nõukogude elu hästi mäletavad. Nad olid Narvas olnud vaid kaks päeva ja tulid küsima: „Ütle, mis sellest linnast saab? See ei ole Venemaa, see ei ole Eesti, see on Nõukogude Liit!” Samasuguse mõttekäiguga esines üks minu Jakuutia kolleeg, kes oli linnas olnud kaks tundi, näinud linna välisilmet ja püüdnud siin lõunastada.
Selline meeleolu ei ole tegelikult üllatav. Narva linna elanikest ei ole pooled sündinud tänapäevase Eesti territooriumil ning on siia tulnud pärast sõda, põhiliselt seoses suur-ehitustega. Mõnel nendest või nende vanematel on kriminaalne minevik. Just selliseid inimesi saadeti suurlinnadest, näiteks Leningradist kaugemale kui 100 kilomeetrit. Ütlemine, et Narva asub 101. kilomeetril, on linnas hästi tuntud. Ilmselt liikusid tookord, aastakümneid tagasi kodudest ära peamiselt inimesed, kellel polnud juured tugevasti maas kinni või kes pidid lahkuma. Seetõttu pole üllatus, et paljude jaoks on Narva endiselt Nõukogude Liidus, paljude narvakate helgel noorusmaal, millest ühel pool on praegune Venemaa ja teisel Eesti. Kahe maa vahel on kitsas ja ebakindel.
Narva riigis elab venekeelne rahvas narvitjane. Narva venelased ise kinnitavad, et nad on muutunud, vahest rahulikumaks, vahest rohkem eestlaste moodi. Vene noored lõhuvad meie stereotüüpe eestlastest ja venelastest. Näiteks kinnitavad meie üliõpilased, et eestlased on julgemad ja vähem konservatiivsed, suhtlevad vabalt ja käivad julgemalt riides. Üks mu hea sõber ütleb, et kinnised narvakad on kinnisemad kui eestlased ise. Neil ei ole Venemaal enam lihtne: „Ja tam ne doma, i zdes – v gostjah” ehk „Seal ei ole ma kodus ja siin olen ma külas”. Nende jaoks on identiteediks Narva ja piir ning vene keel ja vene hing. Narvakas valutab südant oma linna renomee pärast Tallinnas. Talle tundub, et Eesti riigile on Narva ainult piiripunkt. Ja nii arenebki edasi mentaliteet: jätke meid ja meie linn rahule, me ei puutu ka teid, eestlasi, meid ei huvitagi teie elu.
Eesti ja Euroopa sotsiaalteadlaste arutelu, kas kohalikke venelasi nimetada Eesti venelasteks või hoopis Balti venelasteks või hoopis venekeelseteks eestlasteks, jätab neid sügavalt külmaks. Kui inimesed midagi enda kohta ütlevad, nimetavad nad end pooleurooplasteks. Mind on edasi aidanud Lennart Meri mõttekäik, et siinsed venelased ei ole meie õnnetus, vaid meie võimalus, ning mina kutsun oma kaaslinlasi meie venelasteks. Ma teen samamoodi nagu nemad, sest nemad on Narvas veendunud, et mina olen nende eestlane.
Narvakad armastavad oma linna, aga kellel on vähegi võimalik, need lähevad ära. Narva 56 000 elanikust on 16 000 pensionärid ja neil ei ole enam tõesti kuhugi minna. Viimase kahekümne aasta jooksul on linna elanikkond vähenenud pea 20 000 inimese võrra, seega keskmiselt tuhande inimese võrra aastas. Selgem on öelda, et iga päev pakib Narvas oma kohvri kolm inimest. Ja enamasti minnakse, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Ma tean kahte noort narvakat, kes on riigi teenistuses valitsusasutustes. Üks neist ütleb ükskõik kellele, et Narva ei ole mõtet minna, sinna ei taha keegi. Kahjuks otsustab ta enda järgi kõigi teiste üle. Teine kinnitab, et ta oma vanematel Narvas külas ei käi, seal on nii õudne. Vanemad käivad siis külas temal ühes teises Eesti linnas. Et inimestel tekiks ühe linna vastu sellised tunded, peavad neil olema mustad mälestused. Kahju!
Rahvastikuteadlased ütlevad, et linn jääb 20 000 inimese võrra väiksemaks: pensionärid surevad ju ära ja kahanev sündimus seda ei kompenseeri. Päikesekiirt tunneli lõpus ei paista. Linna arenguks uusi ja ilusaid ideid ei ole. Mina usun siiski imesse ja Eesti riigi kainesse mõistusesse, mis oma idapiiri tühjaks ei jäta. Inimesed vajavad kindlust, lootust ja tööd – ja seda, et keegi nendega arvestaks.
Kogu seda Narva hingesegadust iseloomustab minu arvates väga hästi üks jõe ääres pealt kuuldud lugu. Kaks poissi püüavad kala, üks Ivangorodi poolel, seega Venemaal ja teine Narva jõe vasemal kaldal, Eesti poolel. Üks hüüab teisele „Tõ tam, estonets!” ehk „Sina seal, eestlane!”. Ja teine vastab „A tõ tam, sam russkii!” ehk „Aga vot sina seal, ise venelane!”. Keelt ja hinge ei saa keelata ega käskida.
POLIITIKA NARVA MOODI
Narva poliitikas oli pikka aega kaks võimalust: olla keskerakonnas või olla vaenlane.
2013. aasta valimistel õnnestus sotsiaaldemokraatidel koguda Narvas ligikaudu kolmandik häältest, mis muudab nad piirilinnas tugevaks opositsioonijõuks. Keskerakond küll säilitas Narva volikogus enamuse, kuid see ei ole enam nii ülekaalukas kui seni. Aeg näitab, mis edasi saab.
Kohalik keskerakonna juht kirjutas mõned suved tagasi maakonna ajalehes, et Narval ei ole mingit opositsiooni vaja, sest Narval on juba Andres Toode, Tanel Mazur ja Katri Raik. Ma vaatasin lehe esikaant, seal ei olnud kirjas, et tegemist on 1. aprilli väljaandega.
Keskerakond oli Narvas ilmselt õigel ajal kohal, kui oma tegevuse lõpetas kommunistlik partei. Linna ladvik oli harjunud parteisse