leiab nurgatorne ning seinakaunistusi ja Puškini tänaval koguni ühe uksele paigutatud 17. sajandi barokkportaali. Mõne maja trepikodade varikatused toetuvad uhketele sammastele. Peagi mindi muidugi üle kaunistusteta elumajade ehitamisele.
Ajal, kui seda kaasaegset ilu rajati, seisid vanalinna majad veel püsti. Räägitakse, et raekoja lähedal asunud Jaani kirikus oli pärast sõda veel orelgi mängukorras. Kaasaegsed mäletavad, et müürid seisid püsti pea kogu kõrguses, isegi osa aknaid olid terved. 1950. aastate keskelt mäletatakse lugusid, kuidas vanalinna öösel tankidega kokku lükati. Kas need nüüd tankid olid, see on iseküsimus, vahest ikka buldooserid.
1950ndate lõpul ehitusstiil muutus ja ruumikad ning kõrgete lagedega Stalini-aegsed majad asendusid Nõukogude Liidu tolleaegse juhi Nikita Hruštšovi järgi nimetatud hruštšovkadega. Narvas on selles stiilis elumajad üldjuhul tellistest ja nelja- või viiekorruselised ning esindavad, nagu kõik Eesti hruštšovkad, tüüpprojekti 1-317. Hruštšovkasid jõuti kuuekümnendate aastate esimesel poolel ehitada pea igasse linna otsa. Väidetavalt majutati Nõukogude Liidus neisse imepisikeste köökide ja vannitubadega korteritesse suurem osa elanikkonnast. Nii sai hruštšovkast ka Narva tänapäevase arhitektuuri sümbol. Üks eripära Narva majadel siiski oli. Enam kui mujal on köögiakna kitsamal klaasiosal eraldi luuk, mille kaudu sai kööki õhutada. Kohalikud nimetavad seda fortotška’ks.
Veetorn, üheksakorruseline praegugi elamiseks kasutatav maja koos veepaagiga sümboliseerib uue ehitusaja algust pärast kuuekümnendaid. Veepaaki ennast kunagi kasutusele ei võetudki ning räägitakse, et kui sellesse püüti vesi lasta, hakkas maja kergelt kõikuma. Narva ehituskvaliteedi puhul pole see ime.
Edasi nihkus ehitustanner Tallinna maanteele ja Rakvere tänavale, hakati rajama üheksakorruselisi Hiina müüre ja tornelamuid. Ka linnaelu tuiksoon liikus nendele tänavatele.
Esialgu ei saanud ma aru, kuidas sai nii paljudel mu kolleegidel olla aadressiks Rakvere tänav või Tallinna maantee: nii paljud ei saa ju elada samal tänaval! Aga selgus, et saavad küll. Veel tol ajal, üle kümne aasta tagasi oli Narvas üsna tavapärane, et koos elas kolm põlvkonda: vanaema, tütar, tema mees ja nende kaks last, näiteks kolmetoalises korteris. Ent suured pered hakkasid just siis laiali kolima, ikka nendelesamadele tänavatele, sest uusi maju ei ehitatud. Kuna linn jääb aina tühjemaks ja tühjemaks, siis praegu mahuvad kõik nõukogudeaegsetesse majadesse ära.
Kinnisvaraarendajate sõnul ei saa Narva uusi elumaju ehitada, kuna korteri sissemakse raha tuuakse küll kilekotiga, aga inimestel ei ole legaalset sissetulekut, et saada pangalaenu. Paar elumaja on siiski ehitatud, vanalinna prestiižsele alale. Üks neist matkib barokki, on väikeste akende ja viilkatusega. Elada on selles majas kole ebamugav. Tean oma üürilise-kogemusest, et selles majas läheb kasutusse päris mitu täiendavat valgustit ning pikapeale harjub ära, et oma voodile lähenedes tuleb pea painutada paremale ja hommikul voodist väljudes vasemale. Muidu lööd pea vastu kaldseina lihtsalt ära või siis lööd pea läbi lae, mis on veel hirmutavam.
Teise Narva uusiludusse omale korterit vaadates avastasin, et ilmselt lükkaksid mu külalised esimesel õhtul ümber kahe korteri vahelise seina ning astuksid kaitserinnatiseta Prantsuse aknast lihtsalt tühjusesse. Ärge saage valesti aru: mu sõbrad on täiesti korralikud inimesed, küsimus on ehituskvaliteedis ja elementaarses ohutuses. Aga kõige murelikumaks muutusin ma iseenda pärast, kui avastasin, et korteri välisuks avaneb nii, et kui ka kõrvalkorteri uks samal ajal avatakse, jääksin välisuste vahele lõksu. Kõrvalkorteris elas kohalik poliitik – kõik tähtsad inimesed elavad selles majas –, kellele ma millegipärast üldse ei meeldi. See korter jäi toona ostmata.
Seega, kui otsite Narvas korterit, siis vaadake pigem stalinovkade poole. Seejuures ei ole põhjust arvata, et Narvas on korterid odavad, hind on samas klassis kui Tallinnas, ja stalinovkakorterit on Narvas keeruline leida: oodatakse paremaid müügiaegu. Kui teil siiski veab, saate naabriks rahuliku memme ning boonusena puhta koridori-botaanikaaia ja täieliku vaikuse. Maja ees või vahetus läheduses on pink, kus naabrimemmed saavad teie isiklikku elu arutada. Minu eelmise üürikorteri memmed võtsid end poole aastaga kokku ja küsisid – et me arutasime siin, kus te töötate, kas haiglas? Pidin valmistama pettumuse, et olen haridusvaldkonnast. Nii ei saanud naabrimemm minu juurde tulla oma põlvevaluga, aga tegi seda eestikeelse reklaamiga, mis andis teada, et tegemist on mobiiltelefoni kaardiga, millega saab tasuta kõneminuteid. Tõlkimisega sain hakkama, aga mida selle kaardiga võiks teha, ei suutnudki ma memmele ära seletada, ning see ei olnud keeleprobleem. Paari päeva pärast tuli sama memm naabertrepikoja proua kirjaga. See oli politseist ja rääkis proua poja pättustest.
Veel üks pilt Narvast jääb mul küllap elu lõpuni silmade ette. Minu praeguses kodus on mu naabriteks vanaonu ja vanatädi. Kui proua läheb õue, puistab härra tema jalgade ette soola. Trepp on tõesti libe ja viltu vajunud. Vaat see on alles armastus!
Mujalt Eestist tulijale tundub imelik veel üks asi, millest ei saa pikka aega aru, mis see nimelt on. Ent ükskord avastate selle: Narvas on imevähe eramaju, linna laiali paisatult vaid paar tänavat! Kusjuures selliseid tüüpilisi jõukal järjel vene inimeste eramuid, mille ehitamine on alanud kõrgest tarast ja uhkest sepistatud väravast, on eriti vähe. Tavalised on kuuekümnendate tüüpprojekti järgi ehitatud mansardkorrusega puidust või telliskivist üsna tagasihoidlikud majad.
Kaks linnale omast nähtust on veel Narvas tundmata. Esiteks on siin tänini suhteliselt vähe autosid ja Narva ei tunne ummikuid. Kui Peetri ring on autosid täis, siis võib kindel olla, et kell on viis ja linnavalitsuse ametnikud lähevad koju. Teiseks: kui tulete Narva külla, siis ärge otsige parkimisautomaate, neid ei ole. Narvas on parkimine tasuta. Vähemalt veel aastal 2013.
Ja ühest asjast ei saa te veel aru. Eestlane keeldub hamburgeriputkat ja bensiinijaama linnasüdameks tunnistamast. Just seal, Astri kaubanduskeskuse juures on paljude narvakate jaoks linnasüda.
Kui Pärnu kolleegid külla tulid, läksid nad Peetri platsile linnavalitsusse ja imestasid, et tulime raekotta, siia kõrvale pidi ju kolledž ehitatama, aga kus see on? Narvas nimelt ei asu linnavalitsus raekojas Raekoja platsil, vaid viiekümnendatel aastatel ehitatud uusehitises Peetri platsil.
Samas võiks linnasüda olla nii nagu Tartus just seal, kus on raekoda, ülikool ja kaubamaja. Kaubamaja ei ole Narvas üldse, raekoda ja kolledž asuvad aga Peetri platsi poolt vaadates teisel pool piiriületus- ja tollipunkti. Järelikult see ei sobi. Ei sobi ka Peetri plats, kus on linnavalitsus ja – volikogu, justkui ülekantud tähenduses raekoda. Plats on alalõpmata ülekoormatud piirijärjekorras seisvate busside või autodega, mis kedagi piirilt ootavad. See on linna esimene parkimisplats, mitte keskväljak.
Kui küsida, kas midagi saaks Narvas linnaehituses paremaks muuta, siis tuleks Peetri platsi lähedalt, linnuse juurest rajada üle piiriehitiste rippsild ajaloolisse vanalinna. Küll sellelt sillalt saaks igasugust salakaupa alla loopida neile, kes piiri ületavad! Muidugi saab ka selle küsimuse lahendada, kui rajada hoopis klaastunnel. Nii oleks ühendatud Peetri plats ja ajalooline linnasüda. Ent selline muudatus on Narvale kindlalt liiga uuenduslik.
Kunagi ütles üks hea tuttav, et Narva on tupiklinn, Narva kak tupik. Ja seda tunnet on tundnud kõik Narva äsja elama asunud inimesed, kes on püüdnud leida vanalinna poolt teed Peetri platsile. Valgustatud teerada viib tollikompleksi kõrvalt bastionile ning loogiline, et sealt saaks siis kuidagi alla, ametlikule peaväljakule. Ent ei saa, jalgrada lõpeb järsult. Seisad bastioniserval ja mõtled: „Kuidas ma siia sain, miks ma siin olen?” See on nii tobe tunne, et alles aastatepikkuse tutvuse järel suudavad uued narvakad üksteisele selle emotsiooni usaldada.
NARVA OHTLIKKUS
„Kas Narvas on ohtlik?” See on üks esimesi küsimusi, mida Eesti külalised Narva tulles küsivad.
Hiljuti tuli meile tööasjus külla Eestis väga tuntud inimene, kes võttis autost kaasa oma kohvri. Ma olin mõnevõrra üllatunud, nähes kõrget