Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel. Saale Fischer

laual vaasis suur sületäis punaseid roose. Ning kui me 2012. aasta kevadel oma Maadi-kodu maamunalt kaotamisega tegelesime, võttis Nadja tänulikult kaasa kõik, mis meie kohvrisse enam ei mahtunud, ent millel minu meelest veel mingi väärtus oli. Peale selle võttis Nadja tänulikult kaasa ka kõik selle, millel minu meelest enam mingit väärtust ei olnud– nagu äratrööbatud sohvakatted näiteks– ja mis tegelikult juba prügikottidesse oli pakitud. Lisaks sai Nadja minult peale lõpparve kaasa ingliskeelse soovituskirja ja head soovid edaspidiseks ning mina Nadjalt mälestuseks kaks kohvikruusi ning seinale riputatava, vaaraopildiga väikese mistravaiba, mis oma koleduses peaaegu et juba lahe oli. Lahkuminek toimus pisarajões.

      Heakorra eest meie igipühapäevaselt vaikses kõrvaltänavas nimega 12B hoolitses noorepoolne Youssef, muu hulgas soostus ta 130naelase kuutasu eest kasima kaks korda nädalas meie plaaditud hoovi ning kastma väheseid aias leiduvaid lilli.

      Youssefi päev algas juba aovalges, võib-olla koos esimese palvelekutsega. Tema esimene töö oli lapi ja/või voolikuga käia üle kõik majade ees parkivad autod, mis nii nagu kõik horison-taalsed pinnad ses kõrberiigis kattusid öö seisutundide jooksul tugevalt valge kõrbetolmuga. Igal hommikul. Kõik autod. Kurioossel kombel ei kohta selles räpases linnas räpaste restoranide, räpaste arstipraksiste, kaupluste ja kõige muu puhul ühtegi räpast sõiduautot, nood on ikka värskelt pestud-poleeritud.

      Kui töölesõitjate autod pühitud, tõi Youssif kojujääjatele Sawirise väljakul asuvast ajalehekioskist värsked päevalehed. Youssifi tööpäev jätkus majasid ümbritseva haljastuse kastmisega, mis tuli kindlasti ära teha enne keskpäevast kuumust, kui päike kastmisvee minutitega aurustada ähvardanuks. Kasta tuli iga päev, muidu oleks ilus roheline muru, roosalt õilmitsevad bugenvillead ja muu kaunis kiirelt hävinud. Pärastlõunati oli Youssif ametis riisumise või kõplamise või hoovide puhastamisega.

      Youssifiga kokku lepitud kaks hoovipesu nädalas taandus aegamisi asjade isevoolu teed minnes korraks nädalas, mis oli meile veel Youssifi niikuinii arutut töökoormust ja armetut olukorda arvestades täiesti vastuvõetav, ja me ei öelnud talle midagi. See oli viga. Mõne kuu pärast oli Youssifit aias voolikutega askeldamas näha nii umbes kord kümne päeva kohta. Aasta pärast käis Youssif meie hoovis ainult lamamistoolis päevitamas. Et aia kahhelplaadid ei paistnud tihke tolmukorra alt enam väljagi, sai muidugi juba viisakalt Youssifile ühte-teist öeldudki, aga muutust see endaga kaasa ei toonud. Kuidas töö, nõnda palk ehk ühel heal päeval jättis Christian Youssifile lihtsalt kuupalga maksmata.