ja New Cairost Maadisse, Maadist Kirchbergi, Kirchbergist Tallinnasse. Kokku viis aastat, kuus kolimist, kolm riiki, kaks kontinenti; ühe, kahe ja kolme lapsega.
Kairosse saabumise esimesed päevad ja nädalad olid ehk ühed kõige raskemad: mind ei tervitanud uues kodus ei sugulusel, diplomaatilistel ega akadeemilistel sidemetel põhinev perekond. Olin sattunud urbaansesse robinsonaadi ja ühtlasi koletusse musta auku.
Saabumisele järgneval õhtul tutvusin baierlastest üleukse-naabrite perenaise Christianega. Tema varustas mind virna välismaalastele suunatud Egiptuse ajakirjadega, kust sain vähemasti maha kirjutada esmavajaliku– inglise ja/või saksa keelt kõnelevate arstide ja haiglate telefoninumbrid, ostukohad, välismaalastele suunatud tegevused jne. Ja must sasipundar minu peas hakkas tasapisi hargnema.
Lisaks vahendas Christiane mulle muuhulgas oma koristajanna, filipiini proua Lilly kontaktid. Koristaja kuulub Egiptuse kodudesse nagu televiisorgi ja külastab „objekti” vastavalt kokkuleppele korrast nädalas kuni igapäevaste visiitideni. Viimaseks oleks Egiptuses isegi põhjust, sest pindadelt pühitav hele tülikas kõrbe(liiva)tolm naaseb ilma spetsiaalspreid kasutamata mõne tunni möödudes.
Lilly vaatas meie valdused üle ja päris:
„Kuidas sa tahad maksta, korra või tunni eest?”
Kogenematu leivaemana arvasin, et kaua meie tühja korteri ülekäimine ikka aega võtab, ning leppisin 25naelase tunnihinna peale kokku.
Samal õhtul parkis meie maja ees takso ning sellest väljus otse Spinneyse hüpermarketist naasev Lilly, käes kaks suurt kilekotti tarviliku kodukeemiaga, mille ma kassatšeki alusel summas 92 naela neelatust varjates ilusti kinni tagusin. Selle raha eest võiks Saksamaal või Eestis juba kõik vajamineva ökokvaliteedis soetada.
Et mu lõputöö oli Trossingeni veel esitamata, tassisin ühest magamistoast leitud laualogu elutuppa ning tänu kaasavõetud raamatutele ja Prantsuse rahvusraamatukogu vanade originaaltrükiste eesrindlikule digitaliseeritusele sain selle kirjutamise muessinide hüüdude saatel Kairos lõpule viia. Ühtlasi olin oma toanurka kohandatud „büroos” töötades sunnitud märkama ka Lilly rõhutatult rahulikku askeldamist köögi, elutoa ja rõdu vahel, mida iseloomustas ükshaaval põrandalapile, ämbrile, puhastusvahendile ja kummikinnastele järeleminek kööki ning pikad telefonivestlused rõdu päikesepaistes. Lilly visiidid kumuleerusid kopsakateks koristusarveteks, sest vähem kui nelja tunniga ei õnnestunud tublil abilisel kunagi hakkama saada, mis oli temast muidugi majanduslikult väga tark tegu. Aga mitte pikas perspektiivis.
Vähemalt oli see olnud mulle majapidamise õppetunni eest: kuidas koristajale tuli maksta korra eest ning kuidas valmistada korter ette tema tulekuks– kaitseks lahtiste asjade heatahtliku „ära” koristamise vastu ainult koristajale teadaolevatesse sahtlitesse-kappidesse.
Tasapisi küpses meis arusaam, et hoolimata New Cairo korteri näilisest headusest– Christiani töökoha lähedus, avarad uued ruumid, katuseterrass ja puhas õhk ning lähedal asuva spordiklubi kasutusvõimalus– pole see koht meie jaoks. Arvamus kinnistus veelgi, kui asusin tööle rahvusvahelisse Montessori lasteaeda Kompass Kairo lõunaosas, Maadi linnajaos, ning kulutasin Sherifi taksoga tööle jõudmiseks veerandi oma palgast.
Vastu suve hakkasime maad kuulama Kairo akadeemikute ingliskeelse meililisti Cairo Scholars kaudu, kuni leidsime hollandlasest vanahärra Corneliuse, lühendatult Keesi, kes oli koptitarist abikaasa ja nelja täiskasvanuikka jõudnud lapsega tagasi Hollandisse kolimas ning soovis Kairo-kodu välja üürida.
Tahtsin, et enne Saksamaale suvevaheajale sõitu oleks selge, kuhu me sügisel naastes elama asume, ja kiirustasin korteriotsingutega ehk liiga. Oma rolli mängis ka häiriv tõsiasi, et Sherif kui tüüpiline egiptuse mees oli minusse kui valgesse naisesse peale mitut nädalat toredaid ühiseid tööle- ja tagasisõite paratamatult ära armunud ning tema tungiv soov hoida kätt sõitude ajal minu põlvel oli muutumas tugevamaks kui minu võitlusvaim. Sellesisulised sõnasõjad kaks korda päevas, viis päeva nädalas, nädal nädala järel, tekitasid kasvavat tülgastust. Ähvardasin hakata taga istuma, aga Sherif tulistas vastu ning ähvardas minu vedamise lõpetada. Hoolimata heast ja kindlast iganädalasest sissetulekust!
Keesi korter asus ühes vähestest Kairo hallidest keskklassi kortermajadest, jäi jalutuskäigu kaugusele lasteaiast ning meie tulevase kodu tänavanurga taga oli nunnaklooster, mis mulle kui endisele organistile samuti vähetähtis polnud. Peale selle olid korteris vähemasti magamistubades kahhelplaatide asemel laudpõrandad, alumiiniumraamidega lükandakende asemel vanad korralikud puitraamid ning korteri juurde kuulus korrusmaja ümbritseva, küll plaadistatud, aga siiski aia ainukasutusõigus, mis mind esialgu väga võlus. Et esimese korruse korter oli tegelikult kottpime, köök tibatilluke ja ära trööbatud, vannituba lausa eemaletõukav ning kõrvalmajas mošee, ei torganud mulle esialgses, taksosõitudest pääsemist tõotavas eufoorias silmagi.
Sügisel kolisimegi värskelt ülevärvitud korterisse sisse. Enne kolimiskastide lahtipakkimist hakkasime uuesti lahtiste silmadega, tähelepanelikumalt oma uues residentsis ringi vaatama ning selgus, et asjad peavad veel oma aega ootama jääma. Korteri elutoas olev ainuke kliimaseade ei töötanud, paksult ülevõõbatud aknaraamid ei sulgunud ning võidunud puidust köögikapiustele oli ilma eelneva lihvimise ja puhastamiseta kantud lihtsalt uus kiht lakki, köögi üldmulje seetõttu ikkagi räpane ja mis kõige hullem– teha polnud midagi. Suvel värskelt remonditud korteris tuli ette võtta ka põhjalik suurpuhastus, millest ainuüksi köögi peale läks terve päev. Kollased rasvaplekid köögiseina kahhelplaatidel ulatusid laeni ning gaasipliidi pragudesse kogunenud pruunja olluse rookimisele läks täpselt kolm tundi. Mustava praeahju jätsin vaimse tervise huvides esialgu avamata.
Tassisime ka riidekappidesse jäetud ja suvega ärakopitanud voodilinad-tekid aias asuvasse kuurialusesse ning olime kolmekümnekraadises oktoobrikuumuses terve päeva kestnud rassimisest kolimispäeva õhtuks läbimärjad, blaseerunud ja meeleheitel. Õhtu miinusmärgiga tipphetkeks olid Greta magamapanemisel öeldud sõnad: emme, ma tahan koju. Jah, laps, ma tahaks samuti koju, kus oleksid ainult minu asjad, minu sõbrad, minu elu. Kui ma vaid teaks, kus see on.
Kui lapsed magama said, sättisime end Christianiga aeda istuma, korkisime lahti viletsa Omar Khayyami punase veini, vahtisime öhe, rääkisime juttu ning… tõmbasime kahe peale ära terve paki sigarette. Christianist oli Kairos peale aastatepikkust pausi uuesti pühapäevasuitsetaja saanud, minu kui mittesuitsetaja jaoks olid masenduse peletamiseks tarbitud kuus sigaretti aga ilmne liialdus. Järgmine päev oli õnneks laupäev, nii et hääle kaotanuna ning tugeva iiveldustundega rõõmustasin võimaluse üle hommikupoolik voodis veeta.
Vaatamata meie esialgsele šokile värskete Maadi elanikena avanes argipäev vähem dramaatilisena, kui avaõhtu näitas, ning minust ei saanud ka edaspidi isegi mitte pühapäevasuitsetajat. Kohe peale kolimist saabusid meile külla minu Trossingeni-koolivend ja nimekaim, tšellist Gerd Fischer koos abikaasaga, ning vahetult enne nende naasmist Saksamaale lendas Erfurdist omakorda kohale Christiani koolivend Bauhausi ülikooli päevilt, filmitegija André Neumann. Niisugune suurepärane konstellatsioon viis mõtted loomulikult suuremat sorti soolaleivapeole, mis aias leiduva logiseva pingpongilaua tõttu sai teoks pealkirja all „Potato & Ping-Pong”. Kõik arvukad teadaolevad egiptuse, saksa, brasiilia, eesti, hollandi ja minu poolt enam mitte registreeritud päritolu külalised saabusid oma kodukandile iseloomuliku kartuliroaga, nii et aeda kaetud laud nägi õhtu edenedes oma maaubinateemalises külluslikkuses ja versatiilsuses välja lausa sensatsiooniline.
Ning esimese nädala kokkuvõte uues kodus: nädala aja jooksul ei olnud kordagi vesi ära; nädala aja jooksul ei olnud kordagi elekter ära, USB-modemi asemel oli kiire traadita püsiühendus ja me ei pidanud Christianiga teineteise järel internetijärjekorras ootama; katuseterrassi asemel oli korteri ümber plaadistatud aed, mis ei pakkunud esteetilist naudingut, aga ma ei pidanud enam muretsema teoreetilise võimaluse pärast, et lapsed õues (loe: rõdul) mängides 6. korruselt alla kukuvad; ma sain lasteaiatööle minna jalgsi, organistitööle jalgsi või metrooga ja säästsin seetõttu veerandi