seisma, et peale vähemalt kümneminutilist ootamist 20kilomeetrise tunnikiirusega edasi tuterdava 30 aasta vanuse musta rüsa üle rõõmustada.
Kaubandusvõrk meie lähikonnas oli täielikult välja arenenud. Maadi peatänavalt sai kõike puuviljadest kuldkaladeni ning nööpnõelast… noh, mitte just kaamelini, küll aga meie uue korteri seisukorda arvestades näiteks hädavajaliku WC-prill-lauani. Keemiakaupade kirevast sortimendist avastasime lisaks huvitava nimega õhuvärskendajale WC Rambo veel ühe kasuliku produkti nimega „Kills fast, kills long”11. Mõlema omaduse suhtes pidas aerosool ilusti sõna, mis oli eksistentsiaalse tähtsusega, võideldes meie korteris end aeg-ajalt ilmutavate sõrmepikkuste hiidprussakatega.
Peale kempsurambode ja aerosoolse surma õnnestus Maadi peatänavalt avastada veel üksjagu huvitavaid ärisid, nende seas ka muusikapoode.
Lootuses leida meie uude koju harjutamiseks üüriklaver, sattusin oma eksirännakutel väikesesse, tibatillukestest suveniiripoodidest täidetud „ostukeskusesse”, mille fassaadil teise korruse kohal rippus paljulubav silt Distingo Music Store. Just nagu tellitult valitses poekülastuspäeval kogu kvartalis elektrikatkestus, mistõttu tablade, vesipiipude, sallide, hõbeehete, intarsiakarpide ja muu turistinänniga palistatud laadungitest ja nende müüjatest mööda maja sisemusse, teisele korrusele viivale trepile pääsemine läks üle ootuste lihtsalt. Pudukaupmehed olid koos elektriga läinud ära ooterežiimi-le, lesisid tugitoolidel ennekuulmatu passiivsusega ning pah-visid suitsu.
Muusikapoe pidaja George suitsetab teise korruse poodide vahelise passaaži avatud rõdul, kui käe tema kaupluse ukselingile asetan.
„Vabandust, meil pole elektrit,” teatab ta mind märgates loiult ja puhub pahvaku sinist tossu diagonaalis üle õla.
„Ma ei soovigi elektrit, ma tahaksin klaverit üürida,” vastan lootusrikkalt.
George kargab toolilt kui herilasest nõelatud, cool’i olekut kaotamata, rammib poe kiiluva klaasukse lahti ning juhatab mu käeviipega hämarusest irduvate elektrikitarride, basside, süntide, statiivide ja muu kama stalagmiidikoopasse.
Ilma sissejuhatuseta tulistab ta prestissimo12 järgmise sõnarahe:
„Kuuüür on 350 naela ja kohaletoomine 300 naela esimene häälestamine on tasuta minimaalne üüriperiood on kuus kuud siin on minu kolleegi Magedi telefon klaverid on tema juures kodus leppige aeg kokku mina olen George siin on minu telefon kui midagi on siis helista.”
Ruigan rõõmust, sest downtown’i kõrilõikajad küsisid oma vanade pianiinode eest kolossaalse 650 naela kuus, mille peale polnud midagi muud öelda kui au revoir13. Paar päeva hiljem hääletan tänavalt valge takso ning kiman poe teise omaniku Magedi Mirage Citys asuvasse koju. Ilmselt on muusikariistade müük tasuv äri, sest Maged elab kortervillas, mille sadade ruutmeetrite suurust elutuba ehivad draperiid ja barokne mööbel, piltilus abikaasa ning kaks imearmsat lokkispäist jõnglast. Kolme klaveri vahel valiku teinud, kinnitame kaupa Nescafé lahustuva kohviga, mida minu kui kohvigurmaani õuduseks peetakse egiptlaste seas täieõiguslikuks kohvijoogiks. Aga see selleks. Nädalapäevad hiljem saabub „härra Rubinstein” meie elutuppa ning varjab oma pruunispoonise koguga ilusti ära seinalt peatselt allapudeneva krohvitüki.
Jätkuvates püüdlustes uut kodu kuidagigi soodsalt ja moodsalt hubasemaks muuta sattusin imearmsatele kohaliku käsitöö poekestele. Näiteks prantslastele kuuluv kauplus nimega Oum el Dounia, Emake Maa, on vaata et kuulus. Nende kahe filiaali kohta Maadis ja downtown’is, Tahriri platsi vahetus läheduses, leiab infot põhjalikematest Kairo linnajuhtidest, ning paraku peegeldub suur välismaalastest klientuur ka poe hinnatasemes. Midagi sarnast kujutas endast minu isiklik leid, egiptlase Tarek Cavalli Corner Gallery, mis asub Maadi El Horreya väljaku serval.
Mõlemal juhul on tegu Universaal Universumi poodidega sarnaneva hästi lõhnava ja hubase ostupaigaga, kust tahaks kõik asjad kohe koju kaasa vedada: linased, puuvillased ja siidisegused sallid, ristpistelised ja trükimustrilised padjakatted, ühevärvilised kaltsu- ja mustrilised villavaibad, puidust traditsiooniline käsitöömööbel, lõhnaküünlad, robustsest värvilisest klaasist puhutud esemed, käsitsi maalitud savinõud, käpik- ja muud kaltsunukud ja veel mustmiljon asja.
Tareki käest ostsin esimese ropsuga ühe suure kärtspunase kaltsuvaiba söögituppa, ühe kitsama roosa kaltsuvaiba Greta voodi ette ja teise kollase vannitoa ukse ette, lisaks 2,5meetrise tugevast elevandiluukarva puuvillasest kangatüki, mis mulle järgmiseks päevaks laudlinaks palistati. Kogu lugu läks maksma 160 naela ehk umbes 20 eurot.
Soodsale sisseostule järgneval hommikul silmitsesin hommikusöögilauast meie ebamäärast rohekat värvi pimestavalt inetut sohvat ning tugitoole ja niipea kui kofeiin toimet avaldas, avanesid mu silmad teist korda. Kõndisin uuesti Tareki juurde ja palusin veel neli 2,5meetrist tükki seda elevandiluukarva puuvillast kangast palistada. Ning haarasin jooksult kaasa veel ühe türkiissinise 20naelase kaltsuvaiba vanni ette panemiseks. Leppisime kokku, et pärastlõunaks on nad õmblustööga valmis. Ja olidki katted koledale sohvale ja tugitoolidele olemas.
Kella kahe ajal pärastlõunal, kui palistustööle järele saabusin, istus Tarek semudega oma stammpositsioonil, poeesise palmi all pingil, ja puhus juttu. Mind nähes viipas ta tervituseks. Kiilusime end järjekordsest halvasti avanevast, tuulekellaga varustatud uksest sisse ning hetk hiljem oli kuulda, kuidas Tareki abiline tagatoas kangast käristama asus. Ei mingit paanikat! Karoliina sai ette mangomahla ja minule saabus ilusas savist kohvitassis Pepsi. Istusime maha ja puhusime juttu. Sain teada, et Tareki vanaisa oli itaallane, mis seletas ka tema ebatavalise perekonnanime Cavalli, ta olevat õppinud disaini Kairos ning Itaalias, rääkis itaalia keeltki. Ilus tütar on tal, pildid rippusid seinal. Si, si. Impulssostuna tuli sellest korrast koju kaasa punutud põhjaga puidust laste-kiiktool, hind 80 naela. Ehk 10 eurot.
Jutu lõppedes kraamisin käekotist lagedale oma järgmise mure. Meie elutoa lamp oli sama „silmipimestav” kui sohvagi: laes hoidis seda kolm lehmaketti, millele järgnes massiivsest puidust kolmainsus, mille iga haru otsas rippus tulbikujuline klaaskuppel. Ühe neist klaastulpidest olingi lahti kruvinud, sest Tarekil paistsid riiulist ilusad koredast linasest sirmid, aga ma ei suutnud kuidagi distantsilt kindlaks teha, kas need ka meie puidust kolmainsuse otsa tehniliselt passiksid. Tarek lahendas probleemi ainuvõimalikult– andis ühe oma ilusatest sinistest kuplitest mulle koju proovimiseks kaasa, poetüdruku poolt miskipärast lehvidega kingituseks pakitult. Paar tundi hiljem lonkisin jälle Tareki juurde ja andsin sinise sirmi tagasi. Pidi kahjuks ikkagi midagi muud välja mõtlema. Loodan, et Tarekil läheb hästi ja tema poeke on peale revolutsioonilisi turbulentse ikka veel elus (ametlik aadress: 9 Street 151, off Horreya Square, Abu Dhabi pangakontori kõrval).
Peale kildhaaval kokku tassitud savijalgadel kodutunde saabus meie kui korralike Egiptuse residentide koju Nadja-nimeline õnnistus. Kuskil nois punastes telliskivikvartalites elutseva keskealise naise ilusa suure kodu olevat tema narkomaanist ja alkohoolikust poeg tükk tüki haaval maha prassinud– ning pärast Aleksandria suunas haihtunud. Kus poeg täpselt olla võiks, ei teadnud Nadja juba pikemat aega.
Kord nädalas tegi Nadja meie elamise tipp-topp korda. Ajapikku hakkas tema töö kvaliteet, nagu egiptlaste puhul ikka, langema. Egiptlastest töötajad ootavad, nagu kinnitasid meie kogenumad sõbrad-tuttavad, töökohustuste ja kokkulepete meeldetuletamist. Niisiis võtsin Nadja korra kvartalis käe kõrvale, talutasin teda korteris ringi ning näitasin näpuga: „Nadja, lauzamahdi, hena we hena we hena. Shukran.”14 Ja ta ei pannud mulle seda üldsegi pahaks, vaid näis juhtnööre tõepoolest ootavat. Nadja kurbadesse silmadesse vaadates küsisin talt kord, kas ta ei tahaks minult ka triikimist üle võtta. Ja nii jäigi. Koristamise eest sai Nadja 75 naela kord ning triikimine tõi tema taskusse veel lisaraha. Et Nadja oli kirjaoskamatu, avastasin juhuslikult,