on dresseeritud ülimalt aupaklikuks ja netiks ning nende inglise keele tase võimaldab meil omavahel muhedalt vestelda. Peretütar heldib blondi Gretat nähes muidugi ehtegiptlaslikult juuksejuurteni. Poeglapse vaimustus on tagasihoidlikum, kuigi üldiselt sulavad ka Egiptuse cool’id noored mehed väikesi lapsi nähes häbenematult kui lumememmed kevadpäikeses.
Madam Nagla kodus jätkuvad minu Egiptuse-ajarännakud. Sohvad, tugitoolid, kapikesed, lauakesed, nipsasjakesed, lambid, vaasid ja postamendid aimavad püüdlikult järele barokkstiili, mis näib eriti vanema põlvkonna palavalt armastatud sisustusviis olevat. Et esemed on tagasihoidlikes toonides, kvaliteetse materjali ja teostusega (ja ilmselgelt soetatud kokku hoidmata), mõjub ansambel isegi terviklikult ja omamoodi hubasena. Pahatihti põrutavad egiptlased oma barokseid kodusid sisustades aga üle igasuguse mõõdukuse, et mitte öelda hea maitse piiri, ning tulemus võiks sama hästi passida homodiskoteeki kui luksusbordelli. Otsige internetist üles mõni kohalik kinnisvaraportaal, vaadake ja imestage! Pole juhuslik, et just Egiptuses elamise ajal avastasin enda jaoks Skandinaavia lakoonilised interjöörid ning veetsin vaimu tasakaalustamiseks õhtuid internetis Arne Jacobseni toole või Louis Poulseni lampe imetledes.
Rääkides ajarännakutest tahaksin korraks peatuda ka Kairo ajaloolises südalinnas ehk downtown’is. Tahriri platsi vahetus ümbruses märkab tähelepanelik vaataja pilku maisest saginast kõrgusse tõstes historistlikus-euroopalikus stiilis rajatud kortermajasid. Nende pompoossed fassaadid, korterite ulmelised suurused, tubade jaotus, parkettpõrandad räägivad veel ühest kadunud, 20. sajandi algupoolde jäänud kuldsest ajastust, Kairo belle époque’ist. Sellest, kui linna tänavaid pesti igal hommikul seebiveega, naised käisid ka väljaspool kodu katmata peadega ja tänaval vurasid harvad autod.
Ühes nendest, „Jakubijani majas”, rullub lahti Alaa al-Aswani tuntud romaan ning romaani ainetel vändatud film (inglise k „Yacoubian Building”). Pompoossete korterite „rikaste ja ilusate” maailmaga paralleelselt avaneb maja katuse pesu-kuurides elava vaese rahva argipäev– omamoodi kvintessents urbaansest Egiptusest. Praegu on kõik need Jakubijani majad seest ja väljast sama räämas kui ülejäänud linn, aga oma kunagise sarmi on nad säilitanud, kui kukkuvad krohvitükid olematuks mõelda. Egiptuse kõrgklassi asemel, kes on kolinud ära värske õhuga Kairo ja Aleksandria eeslinnadesse, jagavad tühje üürikortereid Euroopa ja Ameerika tudengid.
Jah, aga niimoodi me siis tookord tutvusime madam Nagla ja tema väikese perekonnaga, juues teed ja süües tulimagusaid kohalikke maiustusi. Kohates järgnevatel aastatel ka palju teisi egiptlasi, näis mulle, et nende ühiseks südameasjaks on (välis)külalise ülihea kohtlemine ning lootus, et võõras lahkub nende kodumaalt võimalikult heade muljetega. Kui tuli aeg madam Naglaga hüvasti jätta, jäid meid saatma hiljem Egiptuses mitu korda kuuldud sõnad:
„Tulge ükskõik millal meile jälle külla. Ükskõik millal! Ja öelge, kui teil midagi peaks vaja olema. Ükskõik mida!”
Ent jätkakem jalavarjudega. Oleme jõudnud tippu: kallid nahast taldadega disainerikingad, ostetud Pariisist, Londonist või New Yorgist. Amet: kütusemagnaat, rahvusvahelise firma juht, välismaalane (rahvusvahelise firma Egiptuse-haru juht, diplomaat), Mubaraki-aegse funktsionääri lähedane sugulane.
Ausalt öelda puudub mul päris täpne ettekujutus naftadollarite ja/või Mubaraki-aegse kliki kaudu ametipostil rikastunud egiptlaste igapäevaelust. Räägitakse, et kõige rikkama kihi moodustab Egiptuses moslemite asemel hoopis kopti kristlastest kogukond eesotsas perekond Sawirisega, kellele kuulub telekommunikatsioonifirma Orascom. Mine võta kinni.
Hirmrikkad egiptlased on oma elamised kolinud Kairot ümbritsevasse kõrbe ehitatud tohututesse compound’idesse, mis on justkui omamoodi igavesti kestvas pühapäevases pärastlõunarahus tukkuvad, müüriga ümbritsetud linnriigid. Kogu Kairo ringtee on täis hiiglaslikke reklaamplakateid, millel õnnelik ühe kuni kahe lapsega perekond naeratab äratehtult taamal paistva välibasseiniga villa ees. Mirage City, La Rêve (prantsuse k unistus), Kuues Oktoober ja paljud teised urbanoaasid meelitavad ingliskeelsete tekstidega elama seisusekohaselt kõrge müüri taga, eemal „teise Egiptuse” profaansest tülinast. Õnnelikud pereemad nendel reklaamidel, muuseas, on miskipärast alati katmata peaga. Nagu ka õnnelikud naised kinga-, määrdejuustu- või välismaa ülikoolide reklaamides.
Müüriga ümbritsetud linna pääseb ainult tõkkepuu ja valvuritega väravatest. Kui „residendid” saavad linnavahtide sõbraliku käeviipe saatel peatumata edasi, peavad külalised sissepääsemiseks teatama vastuvõtva villa numbri ja peremehe nime. Uksed ei avane siin niisama ei bakšiši ehk altkäemaksu ega mitte isegi valge nahavärvi peale.
Vahiputkas peab valvet kolmepealine meeskond. Sisenemistseremoonia algab inglise keelt kõneleva peamehega, kellele tuleb teatada, kuhu viib saabuja tee. Öeldes villa numbri, sügab esimene mees kukalt ja vaatab abiotsivalt oma assistendi poole. Kaks pead on ikka kaks pead ja ühise vaimse pingutuse tulemusel meenub neile, et villa number 101 asub teed mööda vasakule, viies tee paremale sisse ja kõige lõppu. Nüüd väljub ekipaaži liige number kolm, kes on spetsialiseerunud tõkkepuu manuaalsele tõstmisele horisontaalsest lähteasendist vertikaalsesse ja tagasi. Ja nii ei lähe poolt päevagi, kui kolme mehe õlitatud koostöö tulemusel pääsevad imestusest sõnatud külalised teisele poole ihaldatud müüri. Kas seda ikka teate, kuidas Hiinas kolm meest maad ühe labidaga kaevavad…? Olgu, olgu, jätame vahele.
Seespool avaneb maapealne paradiis: hästi asfalteeritud siledad tänavad kõnniteede, tuttuute prügikonteinerite ja küllusliku haljastusega, mille elushoidmiseks kulub halastamatu kõrbepäikese all päevas järvetäite viisi Niiluse vett ja teadmata arv elusate kastmisvoolikuhoidjate töötunde. Vee säästmise vajalikkus ei paista kõrberiigis veel kohale jõudnud olevat. Loomulikult ei paista kusagilt mingit vedelevat prügi. Tänavate äärde jäävad nummerdatud villad, ümbritsetuna mangopuude ja tsitruselistega täidetud privaataedadest.
Ei puudu ka avalikud haljasalad, muruväljakud kunstlikult loodud kupliliste pinnavormidega ja lopsakate õitsvate põõsastega, mis tekitavad lummava tunde sattumisest korraga nii „Teletupsude” aasadele kui Jehoova tunnistajate paradiisi-klantspilti. Tavaliselt on compound’is ka oma spordiklubi tenniseväljakute, jõusaalide, välibasseinide ja kohvikutega, mis teatud juhtudel on tasu eest avatud ka mitte-residentidele. Meie perel õnnestus osutuda äravalituks tänu Christiani töökohale, mis tagas meile Elüüsiumi väljade ja basseinide külastamise Arabella-nimelises compound’is.
Üks vapustavamaid Kairos kohatud elamisi avas meile oma uksed Karoliina klassiõe sünnipäeval. Ringjalt ümber suure soojendatava välibasseini ja hiiglasliku muruväljaku paiknev kompleks koosnes umbes Kadrioru lossi suurusest peamajast, millele sekundeeris teisel pool basseini ja muruväljakut veidi väiksem, keskmise Eesti pere elumaja mõõtu „aiamaja”. Viimase külge oli ehitatud üks veel väiksem, ütle-me supelmaja koos varjualuse välibaari ja serveerimislettidega. Seal toimus seitsmeaastaseks saava lapse sünnipäevapeo toitlustamine(!)– kelnerid sibasid maitsvate kohalike roogadega, baarmen ulatas lastele soovitud mahlasid ja emadele cappuccino’sid. Kui ma seda grandioosset elamist ja ettevõtmist nähes ahhetades käsi kokku lõin, tunnistas peremees häbelikult, et muidugi piisaks nende kolmeliikmelisele perele elamiseks ka ainult näiteks aiamajast. Aga– noblesse oblige.
Interjööris armastavad noorema põlvkonna rahakad egiptlased panustada kaubamaja-modernismile, nii et nende elamised näevad välja kui mööblikaupluste kataloogipildid, iseenesest ju ilusad ja mugavad, aga minu maitse järgi isikupärata. Kohalikes vanakraamikauplustes nägin aardeid põlevi silmi jahtimas küll ainult valgenahalisi uudistajaid, ja samas on valik ju omal nahal koloniaalajastu läbi elanud maal arusaadavalt tõeliselt põnev. Kord enne jõule jäin ühes sellises tolmunud antiigipoes silmitsema eebenipuust jalutuskeppi oma abikaasale, kuid, kuulnud poemehelt hinda, kadus mul isu isegi kaubelda. Kes otsib Egiptusest midagi originaalset koju kaasaviimiseks, hinna üle kauplemist ei pelga ja eelarve kannatab– soovitan väga.
PRÜGIEESLIST IHUTAKSOJUHINI
Egiptuses saab edukalt hakkama ka kingataldu kulutamata: pealinnas Kairos on poole