sõjavägi (kelle põhiseaduslik ülesanne oli kaitsta Kemal Atatürgi sisse viidud ilmalikku riiki) oli selle sulgenud. Oodata neilt ilmaliku maailmavaate toetamist ongi ehk palju tahetud.
TEEME ÄRA!
Mis asja, lähed türklaste paska koristama? Las koristavad ise! Eestis on vaja koristada! kärgib tuttav Facebookis. Ent minu „Teeme ära!” toimub siiski Istanbulis.
Nagu Skype teeb eestlasi eriliselt uhkeks, tunnen mina suurt uhkust ka selle üle, et koristusaktsioon „Teeme ära!” on haaret laiendanud ja maailmas jõudsalt levinud. Ökoloogilise mõtlemise eksport koos korraldusliku kogemusega – see võiks olla minu meelest Eesti Samsung. Või Apple, kui soovite.
Nii et olin väga rõõmus, kui kõikvõimas Facebook tõi Istanbulis minuni üleskutse „Hadı yapalım!”6. Koristaks vahelduseks Istanbuli? Minu jaoks ei tunne praht ja jäätmed riigipiiri. Inimkond on piirid ise väja mõelnud, aga prahi ja saastamise eest vastutame sellest hoolimata ühiselt. Mis Eesti praht? Mis India prügi? Mis Türgi jäätmed? Maakera on ju üks.
Aigi, kellega kohtusin esimest korda juba kepikõnniüritusel Bosporuse sillal, on see ilus inimene, kes on alates esimesest koristusaktsioonist üritust Türgis vedanud. Ta on siin elanud juba aastaid ning leidnud vabatahtliku töös oma kutsumuse, kuigi on hariduselt hoopis kriminoloog. Palka ta oma töö eest ei saa, kuid see-eest saab võrdlemisi palju reisida ja kindlasti väga hea kohalike olude kooli.
Vähe sellest, ta aitab minulgi seda kooli saada. Tahan kohe alguses, kuigi mu türgi keel on veel õige kehvake, ka ise korralduses kaasa lüüa. Igast võrgustikust kasvab midagi uut välja, selles olen ma ammu veendunud! Aigi lisabki mind kõikidesse listidesse ning üritan end infotulvast läbi närida.
Lähen ka paarile korralduskoosolekule kohale. Ühes istub terve laudkond kohalikke noori, silmad säramas. Mind pannakse teiste vahele, võetakse väga soojalt vastu. Räägin tutvustusringis, kuidas ma Eestis „Teeme ära!” korraldusega seotud olen olnud, kuidas mu tööandja EMT mitu aastat seda üritust toetas ja kuidas ma korraldasin nii, et terve bussitäis kolleege Tapa taga rämpsu autodesse kühveldas. Jutustan ergutuseks ka loo, et „Teeme ära!” käigus ei saa mitte ainult koristada, vaid võib ka oma armastuse leida, viidates paaridele, kes on Eestis talgutel üksteist leidnud.
Eriti viimast võetakse vastu aplausiga. Seejärel hakatakse arutama teemasid, kes mida organiseerima peaks. Kõik on teotahet täis. Näidatakse mingeid slaide, aga mida edasi, seda enam saan aru, et kõik on sõnades õige hakkajad, aga kui otsitakse inimest konkreetse ülesande täitmiseks (näiteks ülikoolides teavitust tegema), siis vaatavad kõik lakke või laua alla või näpivad telefoni.
Koosolek läheb laiali nii, et on palju räägitud, mida oleks vaja teha, kuid pole kedagi, kes neid asju läbi viima hakkaks ja nende osas vastutuse võtaks. Kuulen, kuidas Aigi ohkab. Tavaline koosolek! Kõik jutustavad, aga tema teeb.
Ei saa öelda, et „Teeme ära!” korraldamine Istanbulis liiga lihtsalt sujuks, sest peale süsteemse tegutsematuse on türklastel ka teistsugune korra- ja ilumeel ning teadlikkus prügist ja selle käitlemisest ei ole eriti kõrge. Miks ma räägin ilumeelest? No näiteks pole keskmisel türklasel esteetilist probleemi, kui tema aia taga on prügikuhi. Vastupidi: kui midagi on sinna juba visatud, viskab ta ka oma prügi samasse hunnikusse. Prügi sortimist ei ole. Väidetavalt käib sortimine prügi lõppjaamas ning sellest toodetakse soojust, kuid kas see ka täpselt nii on, ma ei tea. Kahtlustan, et enamik prügi põletatakse lihtsalt ära. Seda kinnitab ka üks kohalik, kellel Istanbuli prügimajandus samuti südamel.
Sama kohalik jutustab, et elas lapsena Bosporuse-äärses Bebeki elurajoonis, millest praegu on saanud üks Istanbuli kallimaid piirkondi. Tol ajal oli tavaline, et isegi väga rikkad inimesed käisid õhtuti oma olmeprügi Bosporusse sokutamas, et prügimehe pealt kokku hoida. Tundub, et see mentaliteet ei ole paarikümne aasta jooksul palju muutunud. Autoakendest lendavad välja pakendid, pudelid ja paberid, pakkepaber lendab tänavale, igal pool vedelevad konid. Maakonnad ja linnad ja omavalitsused tegelevad pidevalt koristamisega, selles sfääris töötab väga suur hulk inimesi.
Kas see on võimalus „sotsiaalsete töödega” tööpuuduse taset madalana hoida? Võib-olla. Aga kas poleks kasulikum anda neile hoopis tootlikumat tööd ja kasvatada ümber prügi loopijad?
Inimesed ei ole harjunud taaskasutama ja pakendeid sortima. Mina, veendunud keskkonnakaitsja ja pakendiringluse fänn, ei suuda üldse harjuda, et pudelid ja paber tuleb visata muu olmeprügiga ühte konteinerisse. Kogun ja kogun kappidesse pudeleid ja pakendeid lootuses avastada ühel päeval koht, kus saan laduda ühte auku klaasi, teise plasti ja kolmandasse paberi. Mu soovunelm täitub, kui avastan all Bosporuse rannatee ääres värvilise konteineri, kuhu sektsioonide kaupa asju sisse visata. Valmistume Tõnuga terve nädalavahetuse, pakendeid eri kottidesse jagades. Pakime kotid autosse, nii et pagasiruum punnis, ja ühitame poeskäigu pakendite äraviimisega. Laadime kotte pidulikult maha, heidan pilgu konteinerisse. See on seestpoolt ilma mingite vahedeta, lihtsalt suur tünn, pealegi juba suvalist prahti ja sodi täis topitud.
„Eh, tahtsin parimat, välja tuli nagu alati!” nendin heitunult. Loobime oma eraldi sorditud pudelid ja pakendid muule sodile järele.
Kuidas ometi saaksin elada siin linnas keskkonnasõbralikku väikese ökoloogilise jalajäljega elu, kui selleks pole üldse tingimusi loodud? See tekitab minus süümekaid.
Istanbuli kohalikele on omane vana hea lõunamaine mõttemall „mis silmist, see meelest”. Kirjutan köögis artiklit ja jälgin poole silmaga, kuidas vastasmaja ehitusel toimetab seltskond töömehi. Sellised, keda Eestis vast Sassideks kutsutaks, aga Türgi puhul on tegemist Ahmetite ja Mehmetitega.
Süvenen töösse ega pane neid mõnda aega tähele. Siis viskan aga taas pilgu aknast välja ja mida ma näen! Kutid loobivad ehitusprügi üle aia meie territooriumi haljasalale! Seal on juba arvestatav kuhi penoplasti, puitu, kilet. Selge pilt – üle aia visatuna praht nende poolt välja ei paista. Pole prahti, pole probleemi!
Saan peaaegu südameataki, veri tulvab pähe. Mis asja?! Raban oma türgi keele vihiku, et kiirelt paar vihast, aga vähemalt grammatiliselt õiget lauset koostada. Kordan need mõttes läbi ja avan akna.
„Mida te teete!? Koristage kõik ära või ma helistan politseisse!” karjun vihase näoga.
Ahmetite ja Mehmetite ridades tekib segadus. On näha, et vahelejäämine on ootamatu ja nad saavad ka ise aru, et nii ikka ei tohi. Kõigile tekivad lambalikud vabandavad näoilmed ja nad hakkavad murelikult ringi vaatama, et kus on ülemus, kelle käsul prügi üle aia lendas ja kes peab selle asja nüüd korda ajama.
„Pardon, pardon, hanimefendi!”7 hüüab too kergete kummarduste saatel ilma mingi seletuseta.
Järgneb kiire omavaheline sõnademulin, mida mina ei mõista. Juba hüppavad mehikesed üle aia (kõrge kukkumine, muideks!) ning asuvad prügi üle aia tagasi loopima. Kõik saab minu kurja kullipilgu all viie minutiga puhtaks.
Kutid lehvitavad uuriva näoga, et kas kuri naabriproua on leebunud? Viipan selleks hetkeks juba olukorra koomilisust mõistes naeratades vastu, et jah, olen.
Miks ma sellest juhtumisest räägin? Sest see on nii iseloomulik. Prügi üle aia – see on kadunud. Prügi merre või jõkke – kah silma alt läinud. Tavaline on, et kui elumaja asub mäeküljel, voolab selle juurest alla prügijõgi: kõik, mis õuel vedeleb, lükatakse üle ääre. Küll ta ühel hetkel tuule, vihma või Allahi abiga sealt kadunud on!
Jõuabki kätte esimene koristusaktsioon. Üsküdari linnaosa on õla alla pannud ja leidnud sobivalt prahi alla mattunud tühermaa, ümbritsetud 4–5korruseliste elumajadega. Selle põhjal, mida