sest ringi käivad ka ajakirjanikud ja telejaamad. Üks tiim koosneb puhtalt välismaalastest ja sinna paigutatakse meidki Tõnuga. Tore ja hakkaja seltskond, vahetusüliõpilased ja expat’id segamini. Tiimi juht on Aigi.
Saab tehtud palju tööd ja higistatud mehemoodi, leiame kõike alates niisama prahist kuni vetsupottide, teeklaaside, lusikate ja kraanikaussideni välja.
Eriti on mulle sellest päevast meelde jäänud pilt, mis ilmestab ehk kogu koristuspäeva kõige paremini. Kohalikud on kogunenud naeratades akendele ja trepikodade ette, jälgides huviga meie tegevust. Nad rüüpavad teed ja lehvitavad. Meie lehvitame vastu. Julgemad lapsed tulevad ligi, teevad juttu ja asuvad appi, korjates ka maast ühte-teist, aga täiskasvanud ei ühine, vaatavad niisama trepimademetelt, võtavad meid kui seltskondlikku meelelahutust. Seal seisab ka üks armas kortsus vanaonuke, valge murumüts peas ja kottpüksid jalas, ning mälub simit’i, traditsioonilist seesamiseemnetega rõngassaia. Seisab oma kortsus vanainimesesuuga filosoofiliselt mäludes ja vaatab mõnusalt meie paarikümneliikmelise grupi tööd, kuni seab end tasapisi minekule. Enne ümberkeeramist langeb ta käsi lõdvalt rippu ning paber, milles enne oli rõngassai, liugleb maha just seal, kust me oma koristusega enne üle käisime…
Naeratan leplikult, sest ühe koristusaktsiooniga ei saa muuta inimese eluaegseid käitumisharjumusi ega maailmapilti. Aga äkki vähemalt need lapsed, kes kaasa lõid, mõtlevad edaspidi, enne kui prahti omaenda maja ümber maha loobivad…?
Muidu on Istanbuli „Teeme ära!” igati vahva ettevõtmine. Igal vabal momendil lükatakse valjuhääldajatest muusika türgi rahvaviisidega põhja, momentaanselt haaravad osalised üksteisel kätest, astuvad õlg õla kõrval tihedasse rivvi ja tants lähebki lahti! Õpin seal isegi ühe türgi rahvatantsu sammud ära, sest esimesena haaratakse tantsu muidugi välismaalased. Siis tõmmatakse muusika maha ning kuni järgmise pausini läheb töö edasi, nagu poleks midagi juhtunud.
Mulle meeldib väga, et türklased on igal hetkel nii tantsuhimulised. Erinevalt eestlastest ei pea nad tantsimiseks poolest pudelist viinast abi otsima – tants sobib neil igale üritusele, igale poole. See on tõeliselt vahva ja vahetu, väga siiras.
„Teeme ära!” tippsündmus on see, kui koristan ühe kivihunniku ümbert prahti ja üritan sealt kilet välja sikutada. Nagu öeldud, toimub see keset Üsküdari linnaosa, tihedas elurajoonis. Läheb mööda üks proua, vaatab kiitvalt minu ponnistusi ning uurib, milleks me üldse koristame. Seejärel küsib ta murelikult, et ega selles kivikuhjas juhuslikult usse pole. Olgu ma ettevaatlik ja kaitsku mind Allah, soovib ta ja jätkab oma teed.
Paraku kuuleb meie dialoogist sõna „uss” minust mõnikümmend meetrit eemal töötav türgi noormees. Too tormab ligi nagu võitlusse, maast haaratud kaigas käes, hüüdes ka sõpradele: „Kivikuhjas on uss!”
Kõik haaravad kaikad ja labidad, hakkavad kivikuhja ümber rahmeldama ja kive välja tõmbama.
„Ei ole madu!” üritan oma vigases türgi keeles abitult selgitada. Ei saa ju olla! Me oleme linnas, tiheda liiklusega piirkonnas, peale vihmausside pole selles kuhjas kindlasti ühtegi loomakest, kes üldse roomajat meenutaks! Ning isegi kui seal uss oleks, ei lubaks ma teda puutudagi!
Nemad aga lükkavad mind rüütellikult kõrvale: naised tahapoole! Vaprusevärinate saatel möllatakse nelja-viiekesi kuhja ümber, valmis igal sekundil vanaproua fantaasia viljaga võitlema.
Nii see aeg läheb, paarkümmend minutit aktsiooni ja muidugi ei mingit madu. Lõpuks rahunevad kõik maha, igaüks läheb oma töölõigu juurde tagasi ja ma saan tööd jätkata. Vähemalt on kuhi laiali aetud, nii et edasine kileharutamine läheb juba palju libedamalt.
Igatahes on see tore juhtum, mis minu arust iseloomustab türklasi hästi. Kõigepealt muidugi sellest aspektist, kuidas kuulujutust saab paanika. Ma ei tee nalja: türklastele meeldibki rääkida, arutada ja emotsioneerida asjade üle, milles nad tegelikult kindlad ei ole. Selleks on isegi eraldi ajavorm – kõnepruuk, milles saab seletada asju, mida rääkija pole ise kogenud ega näinud. Seda nimetatakse mittenähtud kõneviisiks. See aga tähendab, et jutud kasvavad suuremaks, kui asi päriselt on, liialdamine on tavaline ja tekivad arusaamatused.
Teine iseloomustav faktor on kollektiivsus. On lihtsalt imetlusväärne, millise andumusega pühendutakse ühisele eesmärgile, ükskõik, kui tark või vähem tark see parajasti on.
„Teeme ära!” toob mulle teisegi huvitava kogemuse: filmimise Türgis.
Olen vaevalt pool aastat Istanbulis elanud, kui helistab mu ammune tuttav Tallinnast, produktsioonifirma Nafta juht Esko.
„Kuule, mul on vaja teha enne aasta lõppu maailmakoristusaktsioonile „Teeme ära!” kaks reklaamklippi, aga Eestis on lumi vööni, pole võimalik teostada. Kuidas teil seal ilm on, kas saab Istanbulis filmida? Ja mis teil seal produktsiooni hinnad on, Eestist saadaks minimaalselt kraami ja inimesi? Kas võtaksid seal asjaajamise enda peale?” tulistab ta infot ja küsimusi.
Saan aru, et Nafta tiimil pole ettekujutust Istanbuli suurusest ja kõikvõimalikest takistustest ega ka filmimisega kaasas käivast bürokraatiast. Ega minulgi ole, kuid otsustan kohe, et saab muidugi teha, mis mõttes ei saa? Tulge kohale, teeme ära! Elu sees ei laseks ma käest võimalust teha käppaharjunud tööd võõras keskkonnas, täiesti uues töökultuuris ja teisest rahvusest inimestega! Kus see härg on, ma haaran tal sarvist!
Edasi läheb kõik peadpööritava kiirusega: nemad saadavad lood, mina saan aimu, mida oodatakse ning asun selle alusel ette valmistama kahenädalast võtteperioodi Istanbulis ja linna ümbruses. Eestis poleks minu kogemusega inimesel mingit probleemi, aga Istanbulis pean alustama täiesti algusest. Kust leida võttekohad ja näitlejad? Kuidas saada load filmimiseks? Kellest panna kokku meeskond, kui Eestist tulevad vaid kunstnik, tegevprodutsent, režissöör ja operaator? Eelarve on teadupärast kitsas, mittetulundusorganisatsioon rahas ei uju. Seega on ülesandeks mitte lihtsalt tootmise korraldamine, vaid teha seda Türgi mõttes ülitagasihoidliku eelarvega, peaaegu heategevuse korras. Seejuures on vaja korraldada massistseene pimedas ja külmas öös, vaja on autosid, inimesi, abilisi, toitlustust, telki, soojendusi, majutust, transporti, tehnikat… Lood on armsad, kuid Istanbuli tingimustes korralduse mõttes pretensioonikad.
Ainsaks pidepunktiks on alustada info kogumisega filmiproduktsioonifirmast Aksoy Film Production, mida ma tean selle järgi, et ta asub juhuslikult meie tänaval. Muid ma tõtt-öelda ei teagi. Interneti väitel on nad Türgi mõttes täiesti tegijad: toodavad filme Türgi turule ja on mõnda aega tagasi maha saanud suure ajaloolise draamaga Konstantinoopoli vallutamisest, mis kogus Türgis kuus miljonit vaatajat. Omanik ja produtsent Faruk Aksoy on teinud ka teleseriaale ja lühifilme. Koht, kust alata!
Helistan ja alustan küsimusega, et kas te inglise keelt räägite – on selge, et oma türgi keelega ma seda infot kokku ei aja. Telefoni teises otsas toimub sebimine ja toru otsa leitakse inimene, kes räägib. Jutustan oma loo: näete, olen Eestist, teie naaber, elan teiega ühel tänaval. Juhtus nii, et vaja teha selline ja selline klipp, mul on terve nimekiri asjadest, mida tarvis läheb, kas saaks teilt pädeva info näol abi, armsad naabrid? Muidugi, vastatakse lahkelt.
Veedame telefoni otsas pool tundi, nemad jagavad soovitusi, ettepanekuid ja infot tehnikarendi ja toitlustuse, casting’u ja muu vajaliku osas. Uurin, kuidas ma saan oma tänu väljendada. Selle peale naerdakse, et mis tänu! Tule mõnikord läbi, joome kohvi, saame tuttavaks, tore oleks kunagi ka koos töötada! Ainult helista ette, me oleme kontoris harva, kui mõni suurem töö käimas, töötame projekti korras!
Esialgne kaos hakkab süstematiseeruma ja lüngad täituma.
Nüüd asun ringi sõitma ja võttekohti valima. Olen sõitnud mööda Istanbuli äärelinnu sõna otseses mõttes sadu kilomeetreid, et lugude jaoks vastavaid kohti leida. Olen näinud pealinna sisse rännanud lihttööliste lobudikest getosid,