hobustel, kelle valjad enamasti tutte ja kuljuseid täis riputatud ning sabad hennaga punaseks toonitud. Istanbuli kiire kasvamise tõttu on külaelu sellele jalgu jäänud, aga on tavaline, et traditsioonilised külainimesed üritavad äärelinnades veel endist elu elada, juurvilju kasvatada ja loomi pidada, kuigi ümber ehitatakse juba 15-korruseliste majade kobaraid. Leian mitmeid võimalikke võtteplatse, pildistan, saadan režissöörile ja kunstnikule vaadata ning otsustada.
Variante valida on lihtne, aga kuidas saab kokkulepetega? Türgi keelt purssides ja vahel türgi keele õpetaja Inançi abiga käin ringi, uurin maad, kauplen. Enamasti saame sõbraliku vastuvõtu, kuid kui kuuldakse, et otsitakse kohta filmiklipiks, tahab ka kõige mõttetuma tühermaa omanik raha. Samuti hoiatatakse igal pool, et lubadeta filmimise eest võib Istanbulis tulla suuri pahandusi. Jama meil kindlasti vaja ei ole – esiteks on eelarve nii pingeline, et iga päev on arvel, teiseks on meeskonnal lennupiletid ja kolmandaks on kliendil klippe vaja enne aasta lõppu.
Lubadega on lugu tõeliselt kafkalik. Helistan kultuuriministeeriumi, kes väidetavalt (internetis leiduva info põhjal) jagab filmimiseks lube. Sealt suunatakse mind linnavalitsusse, kust omakorda kästakse helistada politseisse, kes suunab tagasi kultuuriministeeriumi. Igas instantsis tuleb rääkida vähemalt viie inimesega, igaüks suunab mind edasi järgmisse kohta. Kõik on väga sõbralikud ja abivalmid, kuid kõigil on erinevad teadmised sellest, mis luba ikkagi täpselt vaja on ja millal võiks seda saada. Tihti viibivad ametnikud kas lõunal või lihtsalt ei vasta telefonile.
Lõpuks on selge, et enne kuud aega kusagilt luba loota pole, kuna meie taotlust tuleb vastavates instantsides menetleda. Võtteperiood algab aga kahe nädala pärast, me polnud bürokraatiaks kuluvat aega nii pikaks küll planeerinud. Lõpuks suudan välja raalida, et kõige kiiremini ja odavamalt saaks loa tudengifilmi tegemiseks. Selle kohta on nõuded päris hägused. Arutame Inançiga, et kuna filmime väikese meeskonnaga, madala eelarvega ja peaaegu nagu heategevusüritusena, võime riskida, suurest bürokraatiast ringi minna ja üritada tudengifilmi tähe all oma klipikesed valmis saada.
Inanç kehastub filmitudengiks, läheb politseisse ja räägib loo ära. Juba järgmisel nädalal saab ta – muidugi pärast mõningaid edasilükkamisi ja arusaamatusi – paberi, mis lubab väikesel tiimil Istanbulis filmi teha. Sellega on korras. Kuigi paber lubab meil filmida vaid mõned päevad ja kindlas linnaosas, on algus tehtud, järgmistele lubadele läheb ta järele hiljem. Seletamist ja kauplemist on omajagu, aga kätte ta need saab ja me tunneme, et oleme bürokraatia seljatanud.
Arvatavasti pole filmivaldkonnas midagi, millega ei tuleks ühes suvalises maailmanurgas toime kuueliikmeline eestlaste tiim, kellel on sees selline adrenaliinikogus nagu meil. Väga lahe seltskond eesotsas kleenukese, kuid keravälgu energiaga tegevprodutsent Liisiga sajab ühel hetkel kohale. Et kulusid kokku hoida ja kõike jooksvalt koos ajada, maandub kogu kamp meie koju. Järgnevad nädalad on see ühteaegu nii hipikommuun kui ka produktsiooni peakontor. Nagu iga korraliku produktsiooni käigus, jõuab kõigil vähemalt korra juhe kokku joosta, jõutakse tülli minna ja leppida, jõutakse luua ja teostada, naerda ja nutta, mitu pudelit Baileyst juua ja mitu pakki suitsu teha.
Oma eelarvamustes olen olnud kindel, et Türgi töökultuur on aeglane, võtteplatsile tullakse kohale hiljem, asjad ei suju ja venivad. Absoluutselt mitte! Mulle meeldib türklaste tiimitöö, korraldus ja filmitegemise tõhusus. Võrreldes Põhjamaade või Kesk-Euroopa filmikogemustega tundub mulle, et türklased (nagu eestlasedki) pole nii hellitatud kellaaegade ega töötingimuste suhtes. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab – see on minu ja tundub, et ka Türgi produktsioonifirmade mõtteviis.
Meil on stseen, kus hulk inimesi seisab ümber ilmatu suure prügikuhja, mis on enda alla matnud terve elusa puu. Asume Istanbulist väljas maanteeäärsel tühermaal, ümbrus on industriaalne, maanteede sõlmpunkt. Oleme selle prügikuhja kolme pika päeva jooksul filmikunstniku Tiiu-Anni ja produtsent Liisiga oma kätega valmis ehitanud, kuna meie filmitudengitest vabatahtlikud abilised, kellele see olnuks nende endi sõnul „ülioluline võimalus näha filmitootmist ja selles ka käsi valgeks saada”, teevad viimasel hetkel kadumistriki.
Jälle üks õppetund: türklastega koostööd tehes pole miski kindel, kui nende jaoks pole mängus sissetulek. Edaspidi tean, et vabatahtlikesse projektidesse kutsun kümne vajamineva inimese asemel nelikümmend – siis on lootus, et pärast on kümme olemas. Pahandada selle üle ei saa, seda tuleb lihtsalt ette teada ja sellega arvestada. Allahi abiga sain ja tulin, Allahi abiga ei saanud ega tulnud…
„Mis parata, ärge nüüd pahandage!” laiutab see kindlasti kohale tulla lubanud inimene käsi. „Järgmisel korral kindlasti tulen,” lubab ta suurte ausate silmadega ja sa näed, et ta ise siiralt usub, mida räägib.
Igatahes, võttepäev on pikk ja läheb välja öösse, sest meil oli vaja ka öiseid kaadreid. Mitukümmend inimest „massovkas”, tehnika, tõstuk kaamera jaoks, autod… Öösel läheb külmaks ja maa hakkab hallatama. Inimesed saavad pauside ajal telkidesse või autodesse sooja minna, pakume sooja teed ja süüa.
Juba tunde kostab ruuporist türgikeelseid käsklusi:
„Hazır!”8
„Zıpla! Zıpla! Zıpla! Zıpla!”9
„Kes!”10
Kella kaheks varahommikul on kõik stsenaariumis ette nähtud hüppamisest väsinud ja tüdinud. Filmiinimesed teavad, millest ma räägin. Eks ta nüri on.
Meie Tiiu-Anni ja Liisiga arutame, et kuidas me oma hiiglasliku prügikuhja likvideerime. Olime ses osas lubaduse andnud platsi valvurile, toredale dressipükstes ja pintsakus konstantselt suitsetavale vanamehenässile, kes elab koos oma suure perega tillukeses vagunelamus tühermaa ääres. Mees sebib pidevalt ringi, kuuekümnendate stiilis paks prilliraam ees, juuksed pesematusest kahus ja vunts sorgus ning muretseb, kuigi üritab cool’i ilmet säilitada. Ilmselgelt pole ta rääkinud ettevõtte omanikele midagi filmivõtetest nende territooriumil, sest loodab need paarsada liiri maa kasutuse eest endale hoida. Nüüd on ta ärevuses, kui ootamatult suur hulk inimesi, tehnikat ja autosid kokku voolab.
Viimaks teatab režissöör Helen, et kõik. Materjal on käes!
Inimesed näivad nii väsinud, meie ise oleme samuti läbi külmunud ja hakkab kõlama mõte, et täna küll ei taha enam võtteplatsi koristama hakata. Peame ikka homme kolmekesi tagasi tulema ja kuulsa prügikuhja oma kätega maha lammutama. Üles me ta ju saime?
Räägime seda juttu ka Serhatile, nirginäolisele aktiivsele kutile, kes platsikoordinaatorina meie massistseeni näitlejaid juhendab, ja casting’uagentuuris töötavale Buğrale.
„Miss-ssasja?” imestab Serhat. „Kui nad kohale tõime, siis las töötavad ikka lõpuni!”
Buğra haarab ruupori ja karjub kõigile:
„Kas tahate sooja saada?”
„Jaa!!!” vastab rahvas türklastele omases massiga kaasaminemise õhinas.
Serhat jagab kõigile prügikotid.
„Lõhkuge see kuhi maha!” karjub Buğra ruuporisse. „Valmis olla! Läks!”
Ja nagu üks mees tormab meie väike sõjavägi kuhjale kallale. Tassitakse kumme ja plastkolakaid, kottidesse topitakse torusid ja olmeprügi. Uskumatul kombel läheb tüdinud mass uuest ülesandest nii käima, et poole tunniga on tehtud töö, mida meie oleksime oma väikese seltskonnaga teinud mitu päeva. Me ei jõua ära imestada ja kõik mulle seni räägitud lood türklaste töökultuurist asetuvad paika: hea juhtimise korral on kõik lõpuni kohal ja pingutavad. Ära vaid raha ette välja maksa.
Suutmata