sai siin 20. sajandil omaette tööstusharu. 1926. aastal kasvas Santa Clara orus üle seitsme miljoni aprikoosipuu, sest siinne pinnas ja kliima on nendele pirtsakatele taimedele ideaalne. Teise maailmasõja aastatel ostis USA valitsus ära kogu puuviljasaagi, makstes kasvatajatele erakordselt head hinda (sellest kirjutab Robin Chapman üliarmsas raamatus „California Apricots. The Lost Orchards of Silicon Valley” ehk „California aprikoosid. Silicon Valley kadunud viljaaiad”). Sellal, kui Vene väed Stalingradi all nälga surid, ei saanud Ameerika sõdurid Vaikse ookeani saartel kuivatatud kodumaiseid puuvilju nosides tühja kõhtu kurta.
Kümmekond aastat hiljem hakkasid puuviljakasvatajad suurt raha teenima aga põhiliselt maamüügist. Esimese suurema tulijana rajas Ames oma lennu-uurimiskeskuse (millest hiljem sai osa NASAst) ja lennuvälja sõna otseses mõttes keset puuviljaaeda. Siis tulid IBM ja Lockheed, mis omakorda vajasid maad, et ehitada nii oma tehased kui töötajate elukohad. Buum oli alanud. Kui 1940. aasta rahvaküsitluse andmetel elas Santa Clara orus 174 000 inimest, siis 1970. aastaks oli see arv ületanud juba miljoni künnise.
Uusasukad hakkasid Santa Clara orgu asustama muidugi ammu enne suurte tehnoloogiatööstuste tulekut. 1776 saabusid Mehhikost esimesed tsiviilasukad kapten Juan Bautista de Anza juhatusel ning erinevalt teistest Hispaania sõduritest kiideti de Anzat inimliku suhtumise eest põlisasukatesse (ilmselt seetõttu on temanimeline ka Cupertinos asuv suur kolledž ja muidugi nii mõnedki tänavad). De Anzaga oli kaasas ka järjekordne frantsiskaani munk Pedro Font, kes muu kurtmise seas täheldas, et teekonnal Santa Clara misjonikeskusest San Mateosse piinasid teda kohutaval kombel kirbud – nüüdki kannab see tee nimetust Alameda de las Pulgas – „kirpude tee”.
Font oli ka see, kes mõõtis üle kõrge puu, mille järgi sai oma nime Palo Alto. See puu, El Palo Altoks ristitud üle tuhande aasta vana ranniksekvoia, mis muide kaunistab ka Stanfordi ülikooli logo, on tänaseni alles ja seisab Menlo Parki ja Palo Alto linna piiril raudtee ääres. Pikkust on puul praeguseks alles küll vaid 33,5 meetrit hiilgepäevade poolesaja asemel, sest üks latvadest murdus kord piksetormis ja teinegi on juba üsna kuivanud.
Kohalik võimas loodus ja igas mõttes viljakas pinnas on alati olnud silmapaistvamaid tunnuseid, mis siiasaabujat esimesena rabab. Mäletan, kuidas mind ennast jahmatas see tohutu avarus, kui 2009. aasta kevadel esimest korda Californiasse tulin. Kiirteelt avanevad võimsad vaated justkui rohelise sametiga kaetud mägedele ja kõikjal õitsvad loendamatud kirevad puud ja lilled lõid mind täitsa pahviks. Mulle tundus, et kohe-kohe astub mõne künka tagant välja türannosaurus või mõni muu arhailine hiidelukas, sest just nende mõõtudele passinuks siinne ümbrus kõige paremini.
Umbes samasuguseid muljeid kirjeldab Richard Henry Dana 1840. aastal ilmunud romaanis „Two Years Before the Mast” („Kaks aastat purjede all” on ilmunud ka eesti keeles), mis sai tol ajal lääne-ekspansioonist hullunud USAs kiirelt menuromaaniks ja mida peetakse praeguseni Ameerika kirjandusklassikaks. „Kaldad on kaetud tiheda metsaga… ja kuna parajasti oli vihmahooaeg, oli kõik nii roheline kui looduses üldse olla annab. Linnud laulsid metsas ja meie peade kohal tiirles terve hulk metskanu.”
Dana teos lõi Californiast pildi kui romantilisest pelgupaigast ning seda peetakse üheks massilise läände rändamise põhjustajaks kümmekond aastat enne kullapalavikku.
Ajal, mil Harvardi ülikoolist väljakukkunud Dana lihtmadrusena Bostonist ümber Hoorni neeme põhja poole purjetas, kuulus California teatavasti veel vastselt 300aastasest Hispaania-ikkest vabanenud Mehhiko vabariigi koosseisu. California oli üsna hõredalt asustatud ja Dana kirjeldab himukalt neid väheseid mehhiklastest elanikke, kelle põhimureks oli nende uhke riietus: „Ma olen tihti näinud mehi, kes on pealaest jalatallani riietatud brokaati ja sametisse, nende hobused on üleni rüütatud, kuid nende taskus pole ühtegi reaali ja nende kõht koriseb näljast.” Vaid välimuse pärast muretsevaid kaunismehi ja – naisi ei morjendanud eriti ka see, et kohalikud mäenõlvad olid täis lopsakaid viinamarjaistandusi. „Hoolimata viinamarjaküllusest ostavad nad kalli raha eest Bostonist toodud rämpsveini,” nentis ise just nimelt sellise lasti otsas saabunud Dana irooniliselt.
Raamatus „Lions of the West” („Lääne lõvid”) kirjeldatakse muuhulgas USA lääne-ekspansiooni kui omalaadset Monopoli-mängu. Esmalt üritas USA Mehhikolt ära osta nii Texast kui Californiat, pakkudes 1827. aastal Texase eest miljon dollarit (kahe aastaga tõusis panus viiekordseks) ning 1845. aastal California eest 25 miljonit dollarit (praeguses vääringus ligi 700 miljonit dollarit). Kuna mehhiklased üritasid samal ajal parseldada samu maid välisvõla katteks inglastele, ei võetud ameeriklaste pakkumist vastu.
Pahased jänkid alustasid mehhiklaste vastu sõda, kus õnn saatis kord üht, siis jälle teist poolt, kuid lõpuks said siiski mehhiklased lüüa. Kokkuvõttes said ameeriklased Texase „tasuta” (kuna too oli vahepeal olnud kümme aastat ka vabariik ja liitus ühendriikidega vabatahtlikult) ja California hinnaks kujunes 15 miljonit dollarit (pluss kolme miljoni dollari suuruse sõjakahjude hüvitusnõude kustutamine). Kuigi esialgu himustasid ameeriklased ka Baja California maakitsust, lepiti 1848. aasta rahulepingus „kõigest” maalahmakaga, mis võtab enda alla praeguse California, Nevada, Utah’, Arizona ja pool Coloradot ning New Mexicot.
Poolteist sajandit hiljem võib tõdeda, et see ei olnud jänkidele teps mitte kehv diil. California ei saanud teadupärast mitte ainult tänu oma kuldpruunidele nõlvadele tuntuks kui Kuldne osariik ja muidu kõrbepruuni Texase pinna all leidub ohtralt musta kulda – naftat. 60 aastat pärast Texase saamist USA 28. osariigiks tutvustas Henry Ford maailmale uut liinil valmivat automudelit, mis muutis autod kättesaadavaks massidele ja tõstis hüppeliselt nõudlust naftast toodetava autokütuse järele.
Veel enne USA–Mehhiko sõja ametlikku lõppu üritasid mõned uljaspead praeguse osariigi pealinna Sacramento lähedal kuulutada välja California vabariiki. Peale naistepesust ja muust käepärasest kokkutraageldatud grislikaru-lipu vardasse tõmbamist nad olulisi tegusid ei teinud. Sestap pole lühidaks jäänud vabariigipäevadest muud jälge kui toosama lipp: sellest on saanud California omamoodi isepäisuse sümbol, mis lehvib uhkusega kõikjal kõrvuti USA lipuga.
Kaks aastat pärast seda lipuheiskamist leidis seal kandis saeveskit ehitav John Marshall jõekaldal säravaid kivikesi. Vastupidi vanasõnale „Kõik pole kuld, mis hiilgab!” osutusid Marshalli mütsilodu sisse korjatud kivikesed just nimelt kullaks. Uudis California kuldsetest nõlvadest levis ka ilma Facebooki abita kulutulena üle maa ning veel enne, kui Californiast sai ametlikult USA 31. osariik, hakkas seni inimtühjale mägisele rannikule saabuma massiliselt kirkade, labidate ja sõeltega varustatud õnnekütte. Suurem osa neist ei saanud mitte kunagi rikkaks, kuid mõned üksikud tabasid kullasoont. Näiteks kogu au Marshalli leiu eest läks maaomanik John Sutterile, kellele valitsus määras „suurte teenete” eest koguni riikliku pensioni. Oma kodumaalt Šveitsist võlgade eest Californiasse pagenud Sutteri plaanid rajada oma maale New Helvetia (Uus-Šveits) nimeline põllumajandusimpeerium läksid aga vett vedama, kuna tema oma poeg John Sutter juunior oli rajanud veidi eemale Sacramento-nimelise linna, mis osutus sisserändajatele oma liberaalsete kaubandusreeglitega märksa ahvatlevamaks elukohaks kui rangete piirangutega põllumajandustsoon. Vana Sutter oli maha maganud olulise trendi: üle maailma hakkasid inimesed massidena maalt linna kolima. Noor Sutter sõudis aga õiget hetke tabanud surfari kombel kõrgel laineharjal ja kirjutas oma nime ajalukku kuldsete tähtedega kui California pealinna asutaja.
Suurte rikkusteni jõudsid sel ajastul paljud ka kulda leidmata. Näiteks Saksamaalt sisse rännanud juudi soost kaupmees Levi Strauss avas 1853. aastal San Franciscos oma poekese, mis sai kuulsaks tänu kullakaevurite poolt kõrgelt hinnatud vastupidavate teksapükste müümisele. Levi’se peakorter asub tänapäevani San Franciscos, kuigi tootmine on valdavalt kolinud üle mere Hiinasse.
Hoolimata kullapalavikust ja sellele järgnenud üleameerikalise raudtee ehitusest oli California elanike arv 19. sajandi keskpaigas umbes samas suurusjärgus tänapäevase Eestiga, mis on pindalalt kümme korda väiksem. Alles 20. sajandil hakkas Kuldse osariigi rahvaarv paisuma nagu hiljem samast alguse saanud internetimull. Raamatus „It