suubub oluliselt igavamasse ja koledamasse, aga sirgemasse Interstate 5 kiirteesse. Maanteede praegused numbrid pärinevad 1964. aastast, Ameerika autostumise kuldajastust, millest on vändatud lugematuid Hollywoodi kassahitte, kust pärit klišeed võtab omakorda kokku Disney multifilm „Autod”.
Sel maanteesõidu ideel oli ka meie pere jaoks jumet, kuna see andis meile ühtlasi võimaluse täita oma laste pikaajaline unistus minna Disneylandi, mis asub Los Angelese külje all Anaheimis. 1950ndatel rajatud maailma esimese Disneylandi kõrval asub seal nüüd ka märksa uuem lõbustuspark California Adventure, kus kõige menukamateks atraktsioonideks on Disney ostetud Pixari multikate teemalised lõbusõidud ja atraktsioonid.
Et mitte ühe päevaga Palo Altost Anaheimi kihutada, võtsime plaani sõita esimesel õhtul umbes veerandi maa peal asuvasse Mereäärsesse-Carmelisse (linna ametlik nimetus ongi just selline, Carmel-by-the-Sea). Palo Altost Highway One’ile jõudmiseks tuleb esmalt ületada Sierra Nevada eelmäestik ehk Foothills. Meie auto vuhises nagu Pikne McQueen mööda kurvilist mägiteed, mida palistasid tihedad sekvoia- ja eukalüptisalud.
Kui kuuse, männi ja elupuu ristsugutist meenutavad hiiglaslikud sekvoiad on California põlisasukad, siis kümnetes eri vormides esinev Austraaliast pärit lõhnav eukalüpt on siinses looduses võõrliik ning toodi siia uusasunike poolt 19. sajandi lõpus. Lisaks 5000 kohalikule taimeliigile kasvab siin üle tuhande liigi, mille on inimesed sisse toonud. Valge inimene on maastikku jõuliselt kujundanud oma käe järgi: sekvoiasalusid on praeguseks väga vähe järel ning suurema osa Californiast võtavad tänapäeval enda alla põllumajandusmaastikud. Siin kasvatatakse tänu lõõskavale päikesele ja pidevale kastmisele massilistes kogustes kõikvõimalikke põllukultuure alates maasikatest ja tomatitest kuni artišokkide ja avokaadodeni. Vaid päris ranniku lähedal võib tunnetada põlislooduse ürgset jõudu, nautides piki kaljust ookeanikallast sinka-vonka kulgevalt maanteelt avanevaid vaateid mäslevate lainete kohal graatsiliselt liuglevatele pelikaniparvedele.
Carmelis leidsime eest sirged, otse ookeani äärde kulgevad tänavad, pikitud Saksa stiilis majakestega, samuti vana Hispaania stiilis misjonikeskuse. Naaberlinnas, California kunagises pealinnas Montereys asub tänapäevani suur sõjaväebaas: nagu sõjaväelises kõnepruugis öeldakse, on see üks USA vägede olulisi tugipunkte Vaikse ookeani „basseinis”. Tsiviilisikutele on Montereys suurim vaatamisväärsus aga kõikvõimalikke mereelukaid eksponeeriv akvaarium ja otse selle kõrval tõelise turistilõksuna kõikvõimalikes eri töötlustes krevette serveeriv Bubba Gump, ehtameerikalik kiirtoidurestoran, mille iga ruutmeeter on täis viiteid filmieeposele „Forrest Gump”.
Carmeli ja Monterey vahel asub ka Pebble Beach, USA kõige prestiižikam golfiväljak. Seal saavad mängida vaid väga madala händikäpi4 ja suure rahakotiga golfisõbrad.
Aga meie seekord golfi mängida ega klaaspuuri pistetud mereelukaid kaeda ei plaaninud, tahtsime pigem võimalikult varakult autosse istuda ja lõuna suunas startida, et nautida imelisi vaateid juba päikese varajastes kiirtes. Suur oli aga meie ja eriti minu ema pettumus, kui maanteele jõudes ei näinud me ei kauneid ookeanivaateid ega isegi mitte vastutulevaid autosid. Juhtus nimelt olema Californiale täiesti mitteomaselt udune ja sombune ilm. Kuulsad udud on siin kandis nimelt iseloomulikud vaid San Francisco lahe suudmele – eelkõige just tuntud Kuldvärava silla ümbrusele –, kus udupilv pehme teki kombel regulaarselt ookeanilt üle linna lahe peale rullub, mässides hiiglaslikud sillasambad sageli üleni läbipaistmatusse valgesse vatti. Samas pool tundi autosõitu San Franciscost üles- või allapoole garanteerib tavaliselt juba oluliselt soojema ja päikeselisema ilma.
Aga meil ei vedanud, saime endale selle harukordse udukogemuse. Lisaks veel see meie peres pikki autosõite alaliselt saatev probleem: Etta nimelt ei talu sooja ilmaga sõitu käänulistel teedel. Seetõttu tuli meil üsna tihti teha peatusi kohtades, kus peale poolkõrbelise olekuga sukulent-taimede ei olnud suurt midagi vaadata, sellal kui õnnetu tütreke teepervel öökis.
Kehva ilma tõttu nägime vaid väikest osa jämedate vorstidena rannal lebavatest Big Suri looduskaitseala merilõvidest, ning kalli piletihinna pärast jätsime minemata USA meediatööstuse kuldaja suurima ajakirjandusimpeeriumi rajanud William Randolph Hearsti uhkesse lossi, mis on tavaliselt turistide meelispaik. Esimese pikema peatuse tegime alles vastu õhtut Santa Barbaras, Mehhiko stiilis valgeks lubjatud nukumajakestega tõelises kitšilinnakeses, kus vastupidi minu ema ootustele ei jalutanudki meile tänaval vastu aastakümneid ka Eesti telekanalites näidatud samanimelisest teleseriaalist tuttavat Masonit, Cruzi ega Edenit.
Oodatud seitsmetunnise autosõidu asemel jõudsime 12 tundi pärast starti rampväsinuna Disneylandi hotelli, kus juba uksel tervitasid meid Minnid ja Mikid. Järgmise kahe päeva jooksul saime kõikvõimalikest Disney-tegelastest tõelise üledoosi, kuid kokkuvõttes tuleb tõdeda, et need kaks lõbustusparki ei olnudki nii hullud, kui me kartsime – kõige tüütum osa oli pidev sabades seismine ja iga täiendava liigutuse eest röögatu rahasumma maksmine, aga samas oli mitu lõbusõitu hariva sisuga ning ka söögikohtade valik oli märksa mitmekülgsem kui tavalistes lunaparkides, kus valik piirdub enamasti tüüpilise „tervisekomplektiga” hot dog – popcorn – suhkruvatt.
Loomulikult pidime tagasiteel külastama ka maailma filmitööstuse pealinna Los Angelest (ehk LAd, nagu seda siin nimetatakse). Ameeriklastele on filmid just nagu osa päriselust ja hoolimata üha mugavamatest võimalustest kodus filmielamusi saada käiakse endiselt väga palju ka kinos ehk movie theater’is (me rääkisime õige mitu korda vestluspartneriga teineteisest mööda: lähete teatrisse, ma ei tea Palo Altos ühtegi teatrit, need asuvad ju ikka San Franciscos?!). Ka meie käime nii lastega kui kahekesi kinos oluliselt sagedamini kui Eestis elades, sest kinosid asub meie kodukandis mitu, filmide valik on oluliselt laiem ja piletihind odavam. Seltskondlikus vestluses arutletakse tihti mõne hiljuti nähtud filmi üle ning kõige vingemad poosetajad saavad nagu muuseas poetada, et „ma kohtusin muide hiljuti ühel heategevusüritusel Angelina Joliega” või et „Ashton Kutcher kaalus ka meie ettevõttesse investeerimist”.
Ja igale „lihtinimesele” on suur kompliment see, kui teda võrreldakse mõne filmistaariga. „Oh jah, ma kuulen seda pidevalt, et ma näen välja nagu Juliette Lewis!” olen pidanud ka mina ütlema. Kuigi alguses ma isegi ei teadnud, kes see Juliette Lewis on.
Nähes prügiga kaetud mäenõlvale kinnitatud kuulsaid tähti – HOLLYWOOD – olin tõeliselt pettunud, sest need olid oluliselt väiksemad, kui filmidest nähtu põhjal oli mulle mulje jäänud. Veel suurema pettumuse valmistas mulle aga Hollywood Boulevard, mis hoolimata glamuursest nimest pole päriselus muud kui üks räpase olekuga ja kergehitistega palistatud tänav, mille pinnasesse on iga paari meetri tagant pressitud filmimaailma legendide nimed. Välisilmes ei olnud midagi ülemäära suursugust ka Oscarite jagamise paigana tuntuks saanud Dolby Theatre’is, mis meenutab nii olemuselt kui välimuselt Solarise keskust Tallinnas.
Selle lühikeseks jäänud turistipõike järel ei olnud meil sugugi kahju keerata juba oluliselt kogenumate autoreisijatena sellele igavale ja lõputuna näivale Kesk-California kiltmaad läbivale Viiendale Kiirteele. See läks tõesti kiirelt. Täpselt seitse tundi hiljem olimegi tagasi koduses Palo Altos. Lapsed ütlesid reisi kokkuvõtteks: „Me tahaks kindlasti kord Disneylandi tagasi minna, aga siis võiks minna lennukiga, please!”
Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina, ütleb Ruja laul. Hoolimata laste palvetest otsustasime täpselt aasta aega hiljem, tänupüha-koolivaheajal, startida sama pikale autosõidule, sedakorda vastupidises suunas: põhja poole, Oregoni.
Google Maps annab teada, et Palo Altost Oregoni osariigi suurimasse linna Portlandi sõiduks kulub tosin tundi, taas siki-saki piki Highway One’i, mis ühineb mingil hetkel kiirteega 101. Ja jällegi: oluliselt vähem huvitavat Interstate 5 kiirteed pidi sõites kulub aega kaks tundi vähem. Valisime pikema, aga ilusama tee.
Mõistagi polnud me ainsad, kes arvasid, et kavaldavad massid üle ja hakkavad liikuma juba päev enne pühi. Ainuüksi San Franciscost läbisõit võttis meil tubli kaks tundi. See oli meie reisist aga alles esimene kümnendik. Pika autosõidu puhul ongi teatavasti