Minu California. Mull mullis. Ede Schank Tamkivi

ka see on oluline tegur) või Los Angelese filmi- ja muu kunstipärase tööstus, vaid just siinsamas Stanfordi ülikooli ümber laiuv Silicon Valley oma tehnoloogiaettevõtetega.

      Just nimelt Stanfordi ülikool oli see, mis pani aluse Silicon Valley tehnoloogiabuumile. Ülikooli asutas oma ainsa ja teismelisena surnud poja mälestuseks Leland Stanford, jõukas raudteeomanik ning California kuberner ja hiljem ka senaator. Kool õnnistati sisse aastal 1891 ning see kannab tänapäevani ametlikult Leland Stanford Junior University nime. Mälestamaks vana Stanfordi tõelist kirge, hobusekasvatust, kutsutakse ülikooli praeguseni farmiks (The Farm) ning oma rohetavate parkide ja madalate majadega meenutab ta tõepoolest üht hiiglaslikku ja väga jõukat lõunaameerikalikku talukompleksi, koos selle juurde kuuluva ratsabaasi, golfiväljaku ja muude suurepäraste sportimistingimustega.

      Esmajoones (mäe)töösturitele suunatud ülikool pani aluse tugevale inseneriharidusele. Juba esimeses lennus lõpetas mäetöösturina näiteks hilisem USA president Herbert Hoover, kelle järgi said 1929. aasta majandusdepressiooni langenud USA tänavatel kodutuid katnud ajalehed hüüdnime „Hooveri tekikesed” ja kelle auks rajati Stanfordi keskele Hooverinimeline torn, millest on saanud ülikooli tuntuim maamärk ja sümbol. Praegu asub selles tornis üks enam kui tosinast ülikooli raamatukogust, kus muuseas on ka üks suurimaid Eesti-teemalisi kogusid väljaspool Eestit.

      Hooverist enam mõjutas Silicon Valley ajalugu aga Palo Alto „oma poiss”, MIT-kraadiga elektriinsener Frederick Terman, kes lõi 1940ndatel Stanfordis inseneride koolkonna, mis pani aluse nii pooljuhitööstusele kui edaspidisele soodsale startup-keskkonnale. 1950–60ndatel sai tänu külluses leiduvale ränile siin hoo sisse algeline kiibitööstus ning seitsmekümnendate alguses alustas tegevust esimene tehnoloogiaettevõtteid rahastav riskikapitalifirma.

      Kuigi Ameerika ajaloos muidu nii olulisel kohal oleval autotööstusel pole Silicon Valleyga suuremat pistmist – isegi siinne menusõiduk Tesla valmib orust väljaspool, Fremonti linnas –, on oru ajaloos siiski eriline koht autoga seotud ruumidel.

      Nimelt garaažidel.

      Kuna tänu mõnusale kliimale keegi autosid ju garaažis ei hoia ja see ruum on enamasti igasuguse kola päralt, siis on siin kandis tavaline, et ülejäänud perekonnast iseseisvust ihkavad teismelised, kes isiklikku elamispinda veel lubada ei saa, sisustavad garaaži endale olengunurga. Ägedamad kutid teevad seal bändiproove või popsivad sõpradega kanepit, nohikud aga peavad isiklikku laborit. Sellisest keskkonnast on alguse saanud ka mitu tehnoloogiamaailma tundmatuseni muutnud firmat.

      Silicon Valley kõige kuulsam garaaž asub Palo Altos aadressil 367 Addison Avenue. See kuulus – nagu tema juures olev elumajagi – Palo Alto esimesele linnapeale, arstiharidusega John Spencerile, kelle lesk Ione üüris 1938. aastal oma majas esimese korruse noorele abielupaarile Lucile ja David Packardile. David oli just oma Stanfordi-aegse koolivenna Bill Hewlettiga asutanud mõlema perekonnanimest kombineeritud nimega ettevõtte, mille kontoriks sobis suurepäraselt maja tagahoovis asuv garaaž, kus poissmehest Bill ise ka mõnda aega elas. Just selles majakeses sündiski HP esimene toode, audioostsillaator (paljudes elektroonikaseadmetes kasutatav lainetekitaja), mida tõsisemad tehnoloogiafännid võivad tänapäeval imetleda teiste ajalooliste tehnoloogiaseadmete kõrval Mountain View’s asuvas arvutiajaloo muuseumis.

      Audioseadmeid tootva HP äri hakkas aga kiirelt ülesmäge minema ning ettevõte kolis aasta hiljem Page Mill Roadile, kus nende peakontor asub praeguseni. 2004. aastal restaureeris HP firma ajaloolise „kontori”, kuuri välimusega garaaži, ning taasavas selle piduliku lindilõikamisega. Austavate tiitlitega „California registreeritud maamärk number 976” ja „Silicon Valley sünnikoht” pärjatud hoone on nüüd menukas turismiatraktsioon.

      Teine samaväärselt kuulus garaažilugu pärineb pea 40 aastat hilisemast ajast, kui Los Altoses Paul ja Clara Jobsi tagasihoidliku maja garaažis seadis nende adopteeritud poeg Steve (Jobs) sisse töökoja, kus ta koos teise Steve’i-nimelise sõbraga (Wozniak) asus sõna otseses mõttes kokku keevitama arvutikorpuseid. Aasta hiljem olid nad Apple 1 nime all turustatud kaste müünud piisavalt, et tekitada usaldust esimeses investoris, kelle rahasüsti toel kolis Apple oma kontori Cupertinosse, kus see asub tänaseni.

      Jobsi vanemate majast ehk suuremgi vaatamisväärsus on aga Jobsi enda mitte just ülemäära pompoosne elumaja Palo Alto südalinnas, kus tema lesk ja lapsed siiani elavad ja mille omanike jõukus paistab peamiselt välja sellest, et nende äraostetud kõrvalkrundil laiub rohtukasvanud õunaaed – tõeline luksus linnakeses, kus ruutmeeter maad võib maksta rohkem kui tavaline sõiduauto.

      Kuna siin hakkas joonistuma edu toov muster, üürisid Stanfordi arvutiteaduste magistrandid Sergei Brin ja Larry Page oma otsingumootori ehitamiseks ühelt tuttavalt 1998. aastal garaaži, mille sisustuse moodustasid paarist vanast uksest kokkuklopsitud töölauad. Backrubi nime all alustanud otsingumootor nimetati peagi ümber Google’iks ja selles ettevõttes töötab praeguseni ka garaažiomanik Susan Wojcicki, kes juhib nüüd Youtube’i üksust. Tema õde Anne, kes pani püsti geneetiliste haiguste riski lihtsa testi abil hindava ettevõtte 23andMe, on praeguseks juba Google’i-asutaja Sergei eksabikaasa. Sergei isiklikud lemmikprojektid on kuuldavasti Google Glassi prillid ehk silmade ees kantav arvuti (mida nende 1500dollarise hinnalipiku tõttu peetakse seni üldiselt siiski kalliks ja edevalt mõttetuks aksessuaariks, kuid mida võib ikka ja jälle näha nii mõnegi trenditeadliku nohiku peas) ja ilma juhita ringisõitvad Google’i autod (teinekord on ikka üsna ehmatav, kui niigi vaikne elektriauto sulle ootamatult kõrvale sõidab ja siis märkad, et selle roolis ei olegi juhti!).