üle majanduserialade õppejõudude hulgas. Nagu nentis ühe Hispaania ülikooli pangandusprofessor Celia de Anca, on ju lihtne silma torgata seltskonnas, kus on vähe naisi. Aga samas lisas ta: „Kui sul juba on kuulajaskonna tähelepanu, pead sa tõestama kiirelt – ja eriti kvaliteetselt –, et lisaks oma soorollile on sul ka teadmised ja kogemused.”
…Ükski naisprofessor ei nimetanud robottolmuimejat, mis on andnud neile kodus täiendavat kvaliteetaega pere seltsis ja võimaldanud seetõttu silmapaistvat karjääri teha.
ELUST PEIDETUD KÜLAS
Oleks ma olnud parajasti Eestis, ei oleks ma imestanud, miks kõik räägivad kellestki Iivist. Või no kes paneb tänapäeval lapsele nimeks Iivi?! Kas see on Ameerikas tõesti nii populaarne nimi?
Igatahes kevadisel Stanfordi ülikooli orientatsiooninädalal võttis minul kui pikajuhtmelisel päris mitu päeva, et aru saada, et „ii-vi” (EV), millele kõik pidevalt nii iseenesestmõistetava lühendiga viitasid, märgib Escondido Village’it ehk meie tulevast kodu-„küla”. Mõne aja pärast olin muidugi selle lühendiga nii harjunud, et „iivitasin” muu jutu sekka pikemalt mõtlemata.
Escondido tähendab hispaania keeles „peidetud” ja eks omamoodi ongi see tudengite elurajoon ülikoolilinnaku tagumisse nurka peitu pugenud. Stanfordi kodulehe andmetel on ülikooli hiiglaslikul territooriumil peale 690 õppehoone kokku 682 ühikut üüripindu ja 850 omanikega maja. Viimased on õppejõudude eramud: ülikool müüb neid oma töötajatele fikseeritud hinnaga ning kui majaomanik ülikoolitöölt lahkub, peab ta maja koolile tagasi müüma. Mõni aasta tagasi ehitati terve rida uhiuusi üliarmsaid puitmajakesi ühesuguses minimalistlikus Jaapani stiilis kujundatud aiakestega, kus elavad peamiselt sporditreenerid. Sattusin ühte sellisesse majakesse ka külla ning pidin tõdema, et kontrast kõrval asuva tudengikülaga on hiiglaslik, võrreldes keskmiste Palo Alto majadega on need äärmiselt ruumikad ja valgusküllased. Linnalegendi järgi olla Stanfordi ajaloo suurim eraisikust annetaja, Silicon Valley mõjukaim kinnisvaramagnaat John Arrillaga käinud ehitamise ajal neis majades endise korvpallurina isiklikult testimas, kas laed on sportlaste jaoks ikka piisavalt kõrged.
Pole vaja imestada, et sporditreenereid selliste majadega premeeritakse, sest Stanfordi tudengid on olümpiamängudel läbi aegade väga hästi esinenud ning ka viimastelt suveolümpiamängudelt Londonis noppisid nad kokku 16 medalit, sealhulgas tosin kulda, küll eestlastele vähetuntud aladel nagu naiste veepall, aga ka sõudmises, jalgpallis ja rannavolles. Oluline on siinkohal rõhutada, et erinevalt paljudest teistest USA ülikoolidest ei ole Stanfordis omaette sportlaste soosimise poliitikat: kõik sportlased õpivad treenimise kõrvalt ka mingit päris eriala ning pelgalt spordistipendiumitega siia õppima ei pääse.
Selle üle, et teinekord pingutavad Stanfordi tudengitest sportlased õppimisega isegi üle, heitis nalja tudengite pilaleht The Stanford Flipside (Stanfordi Teine Pool). Väidetavalt jäi lootustandval laskesuusatajal Emily Snorrstoteril matemaatikaeksami pärast Sotši talimängudele minemata. „Ma olen selle ürituse jaoks treeninud alates neljandast eluaastast ja ilmselt oleks see olnud minu ainuke võimalus olümpial võistelda. Aga professor Lucianovic ütles oma ainekirjelduses väga selgelt, et mingeid vabandusi eksamist ära saamiseks vastu ei võeta,” vahendas libaajaleht sportlase sõnu. „Ma ei suudaks endale otsa vaadata, kui ma laseks oma eluaegsel unistusel – osaleda olümpiamängudel – rikkuda ära võimaluse õppida kõrvalerialana elektriinseneriks.”
Ülikooli majutusosakonna üüripinnad ehk maakeeli ühiselamud on Escondidos märksa tagasihoidlikumad kui treenerite elamud. Ühikad on mööda küla sujuvalt laiali pillutatud sellisel põhimõttel, et läbisegi on madaltihedad ja kõrgemad hooned. Kõrgemates, mis meenutavad veidi Tartu EPA-torni või Narva maantee ühikaid, elavad väiksemates korterites (nooremad) lastetud tudengid. Kahekordsetes ridaelamutes, milles igaühes on kuus kahe-kolmetoalist korterit, elavad aga lastega tudengid ehk kraadiõppurid oma peredega.
Üks selline suurim võimalik ridaelamuboks sai aastaks ka meie koduks. Kokku 80 ruutmeetrit, mille allkorrusel on elutuba/söögituba ja köök ning üleval kolm magamistuba ja tilluke vannituba. Kui meie mahtusime vaevu oma kahe lapsega sinna ära, siis samades oludes pidid hakkama saama ka neljalapselised pered. Paljud hiina ja singapuri tudengid tõid enda juurde elama ka ämmad-äiad, kuigi ülikooli majutusosakonna reeglite järgi oli see selge sõnaga keelatud (kuuldavasti jäidki mõned pered vahele ning ämmad-äiad kupatati koju tagasi). Kuigi valdav osa elanikke kirus askeetlikke elutingimusi, leidus ka peresid, kellele oli EV-elamine samm edasi nende elukvaliteedis.
Maja taga oli igal korteril planguga piiratud terrass, kuhu mahtus täpselt üks õuelaud nelja tooliga ning grillnurgake, mille jaoks leidsin hiljem täiesti korraliku laua hoovi pealt prügikastide kõrvalt. Meie terrassi ilmestas peale paari põõsa ja lillepoti ka pesukuivatusrest, sest tublide idaeurooplastena suutsime terve selle aasta panna vastu ameerikalikule survele paigutada oma kööginurka pesukuivati. Hiljem lisandus pesurestile kompostikast.
Meie maja paiknes koos viie teise samasugusega ringis ümber suure hoovi, mille süda oli hiiglaslik mänguväljak. Kui igas korteris elab keskmiselt kaks last, siis lihtne matemaatiline tehe ütleb, et hoovi peal võinuks parematel päevadel olla korraga mängimas kuni 72 last. Tegelikult päris nii hull see asi ei olnud, kuna vähemalt meie hoovil oli enamik lapsi päris tillukesed. Näiteks meie naabrite kaksikud sündisid suvel paar päeva enne meie saabumist ja alles aasta lõpul võis neid mõnikord harva hoovi peal kohata. Kaksikute saamiseks tundus meie kandis olevat üldse soodne pinnas või värske vesi: ühel hetkel loendasin neid hoovi peal kokku neli paari. Ehk lähtusid need pered ka puhtpraktilistest kaalutlustest saada laste beebiiga korraga kaelast ära ja kasutasid kaksikute saamiseks moodsaid meditsiinilisi abivahendeid, ma ei tea.
Valdav osa meie hoovi meestest olid doktorandid kõikvõimalikest maailma nurkadest ja teadusaladelt. Näiteks üks ajaloolane uuris postsoveti-süsteeme ning oli käinud ka Eestis materjali kogumas. Teine naabrimees oli aga elevil võimalusest peatselt meie kodumaad külastada, kuna tema kui näitekirjaniku loomingu vastu olevat huvi ilmutanud üks Eesti teater.
Naabritega jutu peale saada ei olnud sellises ühikakülas just teab kui keeruline, sest hoovi peal teisi vältida ei olnudki võimalik. Kuna meie planguga eraldatud tillukesele tagaterrassile pärast lõunat päike enam ei paistnud, käisin ma suure eeshoovi pingi peal raamatut lugemas ja seadsin seega end teadlikult olukorda, kus tuli ka naabritega suhelda. Samas kõigiga ei jaksanud ka pikemalt kui „Hi, how are you!” vestelda (just nimelt hüüumärk, sest ega keegi ei eelda, et hakkadki vastuseks heietama enda heaolust või ilmast, millest polegi ju suurt midagi rääkida, sest see on alati täpselt samasugune ja mõnus).
Ühel päeval nägin meie tillukesest köögiaknast, et keegi seisab otse meie ukse all, tunduvalt lähemal, kui tänavapoolsest küljest möödujad tavaliselt meie aknale sattusid. Läksin asja lähemalt uurima ja nägin, kuidas kahekümnendates eluaastates mees pildistas ilmselt oma elukaaslast meie ukse taustal. Selline vaatamisväärsus?!
„Kas ma saan teid kuidagi aidata?” uurisin.
„Oih, me ei tahtnud segada!” hüüatas lühikeseks pöetud soenguga tütarlaps. „Ma tahtsin lihtsalt pilti teha selle maja ees, kus ma lapsena elasin. Tundub, et siin ei ole sellest ajast alates mitte midagi muutunud!”
Mõistagi palusin nad seepeale sisse ja tütarlaps jutustas mulle, kuidas ta elas just nimelt meie korteris 1984.–85. aastal, kui tema iraani (või pärsia, nagu siin kandis on kombeks rõhutada) juurtega isa õppis arstiks.
„Kas need majad on tõesti nii vanad?” imestasin seepeale mina. Ma olin ausalt öelda mõelnud, et need umbes kaheksakümnendatel ehitatigi.
„Oi, need on siin juba kuuekümnendatest!” hüüatas seepeale tema. See seletas muidugi ära, miks meie köögimööbli uksed ei tahtnud enam hästi kinni käia – sest neid oli aastatega nii palju kordi üle võõbatud; või miks normaalne nõudepesumasin ei ühildunud kohaliku torustikuga: kuuekümnendatel ju polnudki veel selliseid