päevased temperatuurid küünivad 20 soojakraadi ligi. Eesti-oludes oleks see umbes sama, kui Tallinnas sajaks lund, aga Raplas oleks juba suur kevad tulpide ja nartsissiõitega. Lastega peredele on elu „orus” kindlasti palju mugavam.
Meie perele jäigi San Francisco pärast esimest külastust selliseks mõnusaks külastuslinnaks, kus on tore teinekord muuseumis, teatris või kohvikus käia, aga tihedamini kui korra kuus seda koos perega ette võtta on liig mis liig.
Augusti keskpaigas ootas meid veel üks esmakordne sündmus: Gustav läks kooli. Tema ise oli sellest ilmselt kõige vähem elevil.
15. augustil toimus üsna meie kodu lähedal Stanfordi linnakus asuvas algkoolis tutvumisõhtu. Hiiglaslik rohetava muruga kaetud hoov oli täis ringijooksvaid lapsi, vahepeal jagati neile jäätist ja lavale rivistati üles kõik õpetajad, vanemad aina täitsid erinevaid pabereid. Mulle tundus see kõik nii kaootiline ja segane, et nutt tuli peale. Õhtul teatas poeg kodus asjalikult: „Ma pakkisin oma koolikoti valmis. Panin sinna märjad salvrätikud käte puhastamiseks, lunchbox’i3 ja raamatu „15 minutit inglise keelt”. Kas on nüüd kõik kooliks vajalik olemas?”
Tundus, et kõik Ameerika koolis hädatarvilik oli tal tõesti olemas. Järgmisel päeval oligi esimene koolipäev. Ei mingit aktust, sületäite viisi lilli õpetajatele ega lipse-lehve nagu meie 1. septembril. Koolikell helises kell 8.10 ja kohe hakkasid pihta tunnid, mis kestsid – küll suhteliselt pikkade vaheaegadega – peaaegu kella kolmeni pärastlõunal.
Kui Gustav paistis muidu võrdlemisi enesekindel ja rahulik, siis hommikul enne kooliminekut küsis ta minu käest pisut murelikult: „Kas sina olid ka enne esimest koolipäeva pisut närvis?”
Küllap ma olin, aga hoopis muudel põhjustel. Tema nimelt kartis, et äkki ei oska ta õpetajale korrektses inglise keeles vastata, mitu miili täpselt Maalt Marsile on. Pärast tuli muidugi välja, et midagi sellist tema käest ei küsitudki ja ta oli isegi veidi pettunud: „See oli ju täitsa nagu lasteaed! Tegime selliseid titekaid asju nagu kleepimine ja lõikamine. Ja riime pidime ka ütlema. Noh, et stairs ja tears lähevad riimi. Selliseid küsimusi, millele ma poleks osanud vastata, ei olnudki!”
Ka õpetaja Teri kinnitas, et Gustav sai edukalt hakkama, et keelebarjäär ei olnudki probleemiks ja et oli kohe näha, et poiss teab väga palju ja tahab pidevalt vastata. „Põhiline, et ta oleks ise õnnelik ja rahul, siis läheb meil koolis hästi,” julgustas Teri. Ma olen täiesti veendunud, et just see imetore õpetaja aitas Gustavil niivõrd sujuvalt kooli sisse elada ning terve aasta edukalt hakkama saada.
Kui „poisid” – nii mu abikaasa kui poeg – olid mõlemad kooli saadetud, istusin ma kaks nädalat Ettaga kahekesi kodus, sest tema lasteaed algas alles augusti lõpus. Igal hommikul ärkas ta üles sõnadega „Kas täna saab minna lasteaeda?” ja oli minu peale pahane, kui ma ütlesin, et paar päeva peab veel ootama. Lõpuks tundsime mõlemad tohutut kergendust, kui see kauaoodatud lasteaiapäev pärale jõudis.
Pere teise lapsena läheb Ettal kõikvõimalikes uutes olukordades kohanemine oluliselt sujuvamalt kui vanemal vennal. Ma mäletan siiani, kuidas ta Eestis pooleteiseaastasena oma esimesse lasteaiasõime minnes mulle ukselt rõõmsalt lehvitas ning seejärel ringi keeras ja minema lidus. Tema vend tegi täpselt aasta vanemana nädalate kaupa tohutut draamat ja üürgas rühmaruumis, sellal kui mina nutsin ukse taga. Küllap olin ma ise ka tol ajal niipalju kogenematum ja laps tajus seda ebakindlust.
Nüüd oma tütart Ameerika lasteaeda saates taipasin alles majast väljudes ja autosse istudes, et ma ju unustasin temast uue rühmaruumi ees isegi pilti teha. Pojast olime kaks nädalat tagasi klassiukse, koolimaja hoovi ja klassikaaslaste taustal klõpsinud sadu kaadreid. Ja mina olin ise pere teise lapsena oma vanemate peale pahane, et minu fotoalbum oli kaks korda õhem kui vanema õe oma!
MINA, ROBOT
Milleks tappa naist kodutöödega, las seda teeb elekter!
Läbi naeru – ja pisarate – peab tunnistama, et Ameerikas sai minust jälle „kõigest” koduperenaine. See oli teadlik otsus, aga ega valikut väga ei olnudki. Et minu olemist kergemaks teha, kolis meie Ameerika koju ka robottolmuimeja, mis tõepoolest kannabki kaubamärki iRobot ehk „mina-Robot”. Kus siis veel kui mitte tehnoloogiamekas Silicon Valleys katsetada kõige huvitavamaid või jaburamaid elektroonikaseadmeid?!
Kuigi omaette ringi vuhistava kodumasina idee peaks olema selles, et lülitad ta sisse enne kodust väljumist ning pärast vaatab vastu puhtusest särav tuba, panin mina oma roboti käima ikka ise kodus olles. Tegi ta ju küll üsna koledat müra, aga olin suuteline kümnete minutite kaupa tema tegevust jälgima, sest ta meenutas mulle natuke sellist armsat, aga rumalavõitu kodulooma nagu meie Eestisse maha jäänud kass Endel. Kuigi väidetavalt oli robot kodeeritud järgima keerulist algoritmi, toimetas ta minu meelest äärmiselt ebaratsionaalselt, nühkides näiteks järjekindlalt suhteliselt puhast kööginurka, aga silmaga nähtava sodiga kaetud sohvaesisele vaibale ei tahtnud kuidagi jõuda. Ma käisin tal järel ja passisin peale, mis mõistagi polnud kaugeltki mitte kuigi mõistlik tegevus. Pikapeale harjusin siiski oma uue „koduloomaga” ära ja jätsin ta üksi koju toimetama, kui ise välja läksin.
Robottolmuimeja oli eelmise aasta Sloani-partnerite soe soovitus „alustavale lennule” (täpsustuseks: Sloan Fellows ehk Sloanid on Stanfordi ülikooli ärikooli samanimelises magistriprogrammis õppivad tudengid, „partneri” poliitiliselt korrektset nimetust kannavad nende elukaaslased või abikaasad). „Need masinad aitavad teil selle raske aasta üle elada,” kinnitas meie jaoks valmistatud lõbus tervitus- ja tutvustusvideo, kus õndsalt naeratavad jaapanlannad, ameeriklannad, indialannad ja muud mitte nii selgelt tuvastatavatest rahvustest naised poseerisid rühmaviisiliselt oma… ei, mitte laste, vaid iseliikuvate tolmukogujate seltsis. Miskipärast ei näinud ma seal videos tolmuimejate kõrval heldimas ühtegi (kodupere)meest.
Siinkohal on paslik selgitada, et Stanfordi Sloani programm on oma nime saanud legendaarse General Motorsi tegevjuhi Alfred P. Sloani järgi, kes andis 1957. aastal Stanfordile 216 000 dollarit. Ameerikas on see väga tavaline, et mõni jõukas tegelane annetab ülikoolile suurema summa raha ja saab „vastutasuks” omanimelise programmi, õppehoone, auditooriumi või kehvemal juhul söögisaali. Niisama austusest ja tunnustusest tubli töö ja teaduslike saavutuste eest keegi sinu väärikalt kivisse raiutud või metalli valatud nime kuhugi autahvlile ei kruvi, ikka raha on vaja. Näiteks Sloani programmi tudengite igapäevane õppetöö käib vast valminud supermoodsas Knighti-keskuses, mis sai nime spordifirma Nike asutaja Philip Knighti järgi, kes lisaks annetatud miljonitele jäädvustas oma tossujälje keset koolihoovi, kuigi polii-tilise korrektsuse huvides on Nike logo sellelt eemaldatud.
Autotööstur Sloan ei andnud raha mitte ainult Stanfordile. Ta toetas ka teisi maailmakuulsaid ülikoole, näiteks Massachusettsi tehnoloogiainstituuti ja Londoni majanduskooli. Sloani-nimeline programm on kõigis neis ülikoolides mõeldud vähemalt kümneaastase töö- ja juhtimiskogemusega ärijuhtidele, kes soovivad mid-career’il ehk „karjääri keskel” aja maha võtta ja end akadeemiliselt täiendada. 1950ndate lõpus, kui programm Stanfordis alustas, pääses sinna õppima vaid oma tööandja kulu ja kirjadega või doktorandina mõnelt teiselt erialalt. Tänapäeval rahastab suurem osa tudengeid oma õpinguid ise ning mõistagi ei pöördu suurem osa neist pärast õpingute lõppu enam tagasi oma endise tööandja juurde, vaid loob kas uue ettevõtte või liigub karjääriredelil suure sammu edasi mõnes teises juba rahvusvaheliselt tuntud ettevõttes.
Minu abikaasa Sten, kes viimased seitse aastat juhtis Skype’i arenduskeskust Eestis, oli üks neist, kes otsustas teha oma karjääris pausi ja minna (tagasi) koolipinki. Põhjaliku uurimistöö tulemusel valiski ta just Stanfordi ülikooli ja Sloani programmi.
Steni kursus oli ootuspäraselt väga kirju: 81 tudengi hulgas oli esindatud 40 riiki ja 26 erinevat passi. Kõige enam oli mõistagi ameeriklasi, aga palju oli õpilasi ka „Aasia tiigritest” ja teistest tõusvatest