:href="#b00000000.jpg" alt="kaart"/>
Tänuavaldus
Suur tänu reisikaaslasele Martin Gorrisele, kes oli nii nõu kui jõuga abiks raamatusse kirja saanud üksikasju meenutades ning teksti toimetades.
Sissejuhatus
„Sinna hunnikusse pane need asjad, mis sa tahad alles hoida – küll ma leian koha, kus neid ladustada,” ütleb mulle appi tõtanud tankitõrjespetsialist, kelle majas ma korterit üürin. „Mida vaja pole, jäta siia – viskan pärast ise ära.”
Tema appituleku põhjus oli sama lihtne nagu mu viimane telefonikõne talle: „Mind koondati täna pangast, kolin homme Ghanasse.”
Käsivars alles tuikab karmidest vaktsiinidest, mis said keskpäeval tehtud juhuks, kui ma tõesti sõita otsustan, aga plaan ise tundub veel üsna utoopiline. Segipööratud kappide sisu minu ees põrandal vajaks merekonteinerit, kuid kaasasorteeritav miinimum peab mahtuma vana Foresteri pakiruumi – ja seda koos veel kahe selli asjadega. Olen ju spontaanselt liitunud reisiseltskonnaga, kel sõiduplaanid ning tähtaeg juba varem paigas.
Märksõnadeks „tehnika, riided, esmatarbekaubad”, struktureerime tankitõrjespetsialistiga lahinguväljaks muudetud korterit. Mida väiksem ning õhem hilp, seda kiirema tee kotti ta leiab – stiil ja kuluvusaste ei loe. „See ju mingi Aafrika – keda huvitab, kuidas ma riides käin?” mõtlen ma. Ja saan alles hiljem teada, et just välimuse põhjal paigutab ghanalane vestluspartneri skaalale, mille ühes otsas on „boss” ja teises „täiesti mõttetu kuju”. Ja et valge inimese puhul asendab viimast jaotust mõiste „rahatu vabatahtlik”.
Mitte kaua enne oma Aafrika-teekonna algust olen täitnud järjekordset isiksusetüübi hindamise testi. Küsimuse „Mida sa teeksid, kui kaotaksid ootamatult töö?” vastusevariandid olid: a) satuksin masendusse ja hakkaksin jooma; b) sõidaksin soojale maale puhkama ning vaataksin hiljem, mis edasi saab; ja c) asuksin kibekiiresti uut tööd otsima. Valisin kerge südamega c – nagu ikka need, kel vankumatu plaan aasta jooksul ülikool lõpetada ning Eesti panganduses karjääri teha. Hetkel aga tundus, et c-tegevuse peale kulub aasta ning pankrotistumise peale kuu.
Praeguseks olen endalegi üllatuseks elanud Ghanas pisut üle viie aasta. Käin tööl, käivitan projekte ning saan hakkama olenemata asjaolust, et elu keerdkäikude tõttu puudus mul pikemat aega isegi isikut tõendav dokument ja mu illegaalistaatus muutus tasahilju krooniliseks. Ma ei kahetse hetkeotsust võtta ette interkontinentaalne tripp läbi Euroopa ja Lääne-Aafrika Ghanasse. Kes teab, kui kaua oleks muidu võtnud aega jõuda arusaamisele, et olen kõike muud kui investeerimisnõu jagav büroodaam.
Tol pöördelisel päeval ei jõudnud ma aga isegi sõprade ja perega hüvasti jätta – minu elu kannapööret reetis ainult Messengeri staatus „Teel Ghanasse”.
SANGPOMMIGA LÄBI AAFRIKA
Veereme hoovist välja. Hõbedane ja selgelt ülekaaluline maastikuauto õõtsub talve jooksul auklikuks näritud asfaldil.
„Nieleril on väga hea meel, et sina kaasa tulla otsustasid,” sõnab Martin ja asetab enda telefoni tagasi aeglustihoova juurde. „Ta oli muidu päris mures, kuidas minusugune udupea üksinda Aafrikas hakkama saab, aga sind on ta kogu aeg väga asjalikuks pidanud ja enam ta ei arva, et mu Ghanasse minek katastroofiga lõpeb!”
Autosalongis tekib kerge tõmbetuul, mida põhjustavad mu kõrvad, mis Martini kolleegi komplimentidest lehvima on hakanud. Martin on kaootiline ja organiseerimisvõimetu täisboheem. Tegelikult olen ka mina ta Aafrika-ideed üheks järjekordseks avantüüriks pidanud, aga nüüd istun ise selle ürituse pardal.
Ent me ei lähe ainult kahekesi, sest seltskond algab kolmest. Lisahingena korjame Keilast peale Andrese, kel Aafrika-kogemust viie aasta jagu. „Rambler,”1 märgib ta enda kohta sotsiaalvõrgustiku profiilis ning see on ilmselt täpseim võimalik karakterimääratlus. Tõsi küll, Andresel on omad plaa-nid – paar nädalat pärast saabumist kohtub ta Eestist pärit seiklusgrupiga, et seda siis mööda Ghana vaatamisväärsusi vedada, ning lendab seejärel tagasi Euroopasse. Meie seevastu jääme. Cape Coastis võtavad meid vastu Andrese vanad tuttavad Jane ja Maali ning Martinil on hägune koostöökokkulepe ühe Ghana telekanaliga ja kui veel eriti hästi läheb, saame kuhugi ka fotostuudio püsti panna.
Siirdume lõunasse. Riigid vahelduvad, aga määrdunud lumi jääb. Alles Saksamaal hakkab lõpuks paistma midagi kevadelaadset. Põhja-Itaalia kohal laiutab auklik tsüklon. Monaco mikroskoopilises korruslinnas tibab vihma. Baleaari mere kaldale lükitud samblased, kopitanud ja koduselt väätidesse kasvanud Prantsuse külad mattuvad öösse ning ilmuvad udu seest nähtavale alles vastu hommikut. Taevas selgineb Hispaanias. Veedame nädala varakevadise Sierra Nevada jalamile jäävas Granadas, mille nägu kaunistab tuhandeaastase mauri-kultuuri terrakotapitser. Glasuurkeraamika sinivalge ja kollaroheline mosaiik majaseintel, purskkaevudes ja kõnniteedel juhatab meid enda zillij-geomeetriaga tasapisi lähemale Põhja-Aafrika berberimaailmale. See on Al-Ándalus, Euroopa ja Aafrika üleminekutsoon. Oleme korraga siin ja seal.
Peesitan Marbella postkaardikollase palmiranna inimtühjal liival. Lõõskavas päikeses kuumenev Alborani meri loksub kaldale, hingates enda vahemerelises rütmis sisse ja välja. Läänes lösutav Gibraltari kalju kogub enda ümber hämu ja pilvi – mida muud saakski Briti valdustelt oodata. Andres istub osaliselt puuvarju tagurdatud autos ning kirjutab kirja „ühele kenale inimesele”. Kapotil valmib kolm kollast kera, mis kujutavad endast saaki meie viimasest apelsiniraksust. On märtsi algus Lõuna-Hispaanias ja turismihooajani jääb veel veidike aega. On ühtlasi meie viimane päev Euroo-pas. Homme ostame Hispaania lõunatipus Tarifal mõnikümmend liitrit joogivett ja kastitäie pakisuppe ning asume parvlaeva pardale.
„Tegelt peaks enne laevale minekut läbi astuma sealt õgi-ennast-surnuks Hiina bufeest, mille me Etheliga eelmisel aastal leidsime,” pakub Martin välja. „Mäletad veel, kuidas sinna sõita?”
Just nimelt Hispaaniast sai veidi enne aastavahetust Martinile ostetud meid nüüd Aafrikasse kandev hõbedane Forester. Siis ma veel ei teadnud, et vaid mõned kuud hiljem olen siin kandis tagasi. Tollel reisil ilmnes ka tõsiasi, et minu vasaku silma rõhuga pole kõik päris korras. Nimelt tegi silm nii Riias kui ka Barcelonas lennuki maandumisel kohutavat valu. See on silma ülerõhu sümptom. Lubasin Eestisse tagasi jõudes kohe silmaarsti juurde minna. Tegelikkuses aga see käik muudkui lükkus ja lükkus edasi, sest kui ma parasjagu lennukiga ei lennanud, ei andnud probleem üldse tunda. Silmarõhku ei saanudki enne meie Euroopast lahkumist korda ja seepärast sobis mulle hästi, et reis sai ette võetud autoga. Muidu oleksin ma lihtsalt maha jäänud.
„Vabandust, mina ise olen topograafiline idioot,” lisab Martin Andrese üllatunud pilgu peale hetke pärast.
Andrese lühike naerupahvak lendab Andaluusia pilvitus-se taevasse.
„Teeme sellest Hiina buffet’st Hiina bouffer’,” reklaamib Martin enda ideed edasi, visates tõlkimatut keelenalja – prantsuskeelne bouffer tähendab „õgima” ning sobib meie plaanidega üsna täpselt kokku.
„Kuulge, ärge te nüüd mõelge, et meil kõrbes nälgida tuleb,” sõnab Andres. „Me ei tohigi tegelikult väga kaua seda maad sõita, sest mul ei ole eriti aega. Üsna-üsna korralikult peame pedaali andma.”
Jalutame bufeesse – parkida poleks niikuinii mitte ku-sagil – ja hävitame kilode kaupa krevette, röstitud pähkleid, kevadrulle, riisi kõikvõimalike lisanditega ja jälle krevette. Lõpetame, kui oleme end ogaraks söönud, ja vajume restoraniesisel murulapil palmide alla kummuli. Meist mõne meetri kaugusel sahiseb argipäevane liiklus füsioloogiageeniuse doktor Severo Ochoa nimelisel avenüül. Kui ta vaid teaks, mida ma olen enda organismile just teinud.
Mida lähemal Hispaania lõunatipule, seda suuremaks muutuvad teeäärsete bensiinijaamade juurde püstitatud reklaam-tahvlid „Tickets Tarifa–Tanger 35 min”2,illustratsiooniks punavalge ro-ro-laev. Üha sagedamini sõidab