läheneb. Ühes tanklas teeme peatuse ning lunastame endale ülesõidupassid maksumusega kolmkümmend kolm eurot nägu.
Laeva pardal võtab meid vastu hiigeljärjekord, millele me liiga suurt tähelepanu ei pööra, ja siirdume hoopis alusega tutvuma. Mugavate toolidega lounge’is pole hingelistki – eks seisa ju kõik sabas. Ronime tekile, vaatama suunas, kus võiks paista Maroko. Ent naabermandrite vahel lõõtsuv tuul keerutab laineharjadelt veetolmu ja pärsib nähtavust. Aafrikat ei pais-ta kusagil.
Möödub kolmveerand tundi piletile märgitud väljasõiduajast, kuid alus seisab endiselt kai ääres. Vabad istekohad hakkavad ootesaalis vaikselt otsa saama, aga tunglemine pikas järjekorras ei paista vähenevat. Saame teada, et sabas seismisest me siiski ei pääse: nimelt saab Marokosse sisenemiseks vajalikud templid juba laevas. Hoolimata asjaolust, et liitume järjekorraga pea viimaste seas, on meil enne randumist dokumendid korras. Aega jääb ülegi, et uuesti laevatekil jalutada ning silmapiiril üha aimatavamaks muutuva uue põneva mandri taustal pilte teha, lastes end lõbustada pardaside kaudu antavatest halva ilma hoiatustest. Halb ilm on Lõuna-Hispaania ja Maroko mõistes ju köömes Eesti novembriga võrreldes. Ning Amundseni mere kontekstis saaks hetkel rääkida täiesti tüünest, plekksiledast ja tuuletust merest.
Meid võtab vastu Maroko, õige nimega Al-Maghrib al-Aqṣá – kaugeim lääs. Veereme üle maabumissilla sadamakaile ja joondume tollijärjekorda.
„Te olete vales rivis!” karjutakse meile kõrvalreast.
Läheduses toppavat transporti dirigeeriv sadamatööline annab meile žesti abil mõista, et ärgu me tehku välja, kõik on hästi.
„Autodokumendid, juhiluba, passid! Viis eurot igaüks! Ruttu-ruttu-ruttu!” kamandab juhiukse kõrvale ilmunud tolliagent ja kaob meilt saadud paberikraamiga hetk hiljem enda putkasse. Mille peale eurod õigupoolest kuluvad, ei saagi me teada.
Meie juures peatub järgmine asjamees: „Gimme euro paper!”3
„Dokumendid on kõik juba seal,” viipab Martin käega tolliputka poole.
„Europaber! Kiiresti!”
„Vabandust, sayyid4, meil ei ole seda europaberit, me andsime juba kõik dokumendid tollele teisele noormehele, kes läks putkasse,” proovime uuesti seletada.
„Europaber! Paber-euro! Pabereuro! Andke mulle pabereuro!” Veel konkreetsemalt üht ebaselget soovi sõnastada küllap vist ei saagi.
„Ahhaaa, viis eurot!” taipab ühtäkki Andres. „Kuule, me maksime selle raha juba su kolleegile!”
Agent kaob. Esimene, meilt raha kasseerinud asjapulk saabub peatselt auto juurde tagasi ja viib Martini endaga kaasa.
Nõjatun istmesse. Ümberringi valitseb kaos ja kuumus. Sahara on oma fööni meile suunanud. Töötavad mootorid, üksteisega kokkusulavad prantsus- ja magribi-araabiakeelsed hõiked, mootorrattad, millel alumiiniumkastid külgedel, heledanahaline perekond, kes on terve enda autopagasi ning ilmselt ka kogu taskute sisu inspekteerimise tarvis parklasse laiali laotanud – see kõik sulandub kokkukämpunud värviliseks konglomeraadiks. Taamal, näilises rahus kõrgub mäkke ehitatud kiiskavvalge berberilinn.
Martin saabub tagasi.
„Korras,” ütleb ta, „härrased väitsid muuhulgas, et töötavad siin ilma palgata.”
„Kohe päris kindlasti!” lausun ma, aga löön käega – ma tõesti ei soovi enda esimest päeva Aafrikas lõpetada samamoodi nagu see valge perekond, kes meie kõrval kohvreid kokku ja lahti pakib ning seletamist mitte vajavat tolliametnikele üha uuesti üle seletab.
Meil on selle asemel mõnevõrra konkreetsem agenda: vahetada pisut kohalikku valuutat, osta ikka veel puuduv Lääne-Aafrika maanteekaart ning katta võimalikult pikk vahemaa Mauritaania poole.
Piiritsoon jääb seljataha. Kui tangime autot Tangeri kesklinna bensiinijaamas – punases nagu Maroko lipp –, koguneb meie ümber trobikond lapsi.
„Cadeau! Cadeau! Cadeau!”5 manguvad nad kingitusi ja Martin pakub neile Andrese manitsusest välja tegemata kommi. Lapsi tuleb aina juurde.
„Saatke need pägalikud pikalt, te ei pääsegi muidu minema!” hõikab üle jõnglaste pea üks mopeediga kohale tulnud mees. „Mis muidu mureks?”
„Maanteeatlast oleks vaja.”
„Järgnege mulle!” ütleb ta ja veab meid enda tossava kahetaktilise sabas läbi koloniaalarhitektuuriga täidetud kvartalite. Me peatume ühe äri ees.
„Oodake siin!”
Mees naaseb poest kiirelt, näpus Hispaania-Maroko kaart, hinnaks kakskümmend eurot. Aga siin riigis saame me hakkama ka juba olemasoleva Hispaania kaardi Maroko-lisaga. Küsimus on pigem Lääne-Saharas, Mauritaanias, Malis ning Burkina Fasos.
„Sellist kaarti ei ole,” vehib mopedist käega. „Aga kui te läbi Mauritaania tahate sõita, peate siit teed ostma. Nad saadavad teid kohe tagasi, kui teil teed kaasas ei ole!”
„La-la-la-la-la!6 Mis jutt see on?” lõikab Martin vahele.
„No vaadake, neil endal teed ei kasva – neil on seal kõrb. Tee on kõige hullem defitsiit Mauritaanias.”
Saame teada, et piiri ületades tuleb kindlasti kolm kilo teed kinkida. Raha ei tohtivat pakkuda, sest seda võetakse altkäemaksuna ning selle peale võidakse meid pokri pista. Aga tee on väga hea kingitus!
„Heakene küll,” kaalume kiirelt. „Kui selline väike asi riiki sisenedes abiks on, siis miks ka mitte.”
Mauritaania piiri äärest tagasi mõnda Maroko suuremasse linna tee järele sõita ei tahaks tõesti.
„No kuulge,” ütleb Martin. „Ma ei usu mitte sõnagi selle tüübi jutust.”
Aga otsustame siiski, et – mis seal ikka – ega paar pakki teed tükki küljest võta. Sõidame mopeedi sabas teepoe juurde.
„Oodake siin!”
Hetke pärast ilmub mopedist välja kolme kilo teega, hinnaks kokku kuuskümmend eurot – kvaliteetne Hiina kraam, ostke aga ostke, saate soodsalt. Tõsi ta on, et Kagu-Aasia eksklusiivteed võivad maksta koguni sadu eurosid kilost, aga ehk kannatab piirivalvuritel ka pisut nigelamat kraami juua?
„Ei, kindlasti on vaja seda teed ja kindlasti kolm kilo!”
Vaidlus venib tüütuseni. Ostame lõpuks kaks pakki ja teeme sääred – küll kuidagi üle piiri saab.
Ja siis me sõidame, kahel pool teed ainult ḥammāda, kivine rahnuplatoo. Erinevalt kommertsfotode kuldpunasest liivaluiteidüllist on just see Sahara tegelik pale – tinahall ning elutu. Kogu peenema klibu ja liiva on tuul siit juba ammuilma ära puhunud. Kaasa võtta annab veel vaid tolmu, ja seda liigub üle Atlandi miljonite tonnide kaupa, teel Amazonase jõgikonda ning Kariibidele.
Päike kütab ja konditsioneer jahutab ebavõrdses võitluses päikese kasuks. Oma punase kivimüüri ja riigi suurima berberite turuga jääb meist itta Marrakech. Selle linna järgi nimetasid Hispaania ja Portugali kaupmehed kogu maa – Maroko. Mitte et juba Marrakech ise poleks olnud tuletis berberikeelsest jumala maast, Mur N’Akushist.
Esimene Aafrika-hommik koidab meile enne Essaouirat. Veereme koloniaalstiilis bensiinijaamahoone ette, mille varjulisse puhvetisse viib pikk ja lai trepp. Hallineva habemega härra, valge kõrberiietusseljas, serveerib magusat piimakohvi teeklaasides. See on meie time-out7, tsurr järgnevaks veerandtunniks, mil kõrvad puhkavad asfaldikuminast. Kofeiin keerab kalendril uue lehekülje ning tõmbab aju käima. Kerkiv päike lühendab varje, sõidutades neid tasakesi vasakult paremale. Vähehaaval saavad klaasid tühjaks. Ees ootab uus ja tundmatu päev.
Andres, juhtinud küll terve öö, näeb välja üsna puhanud, ent Martin võtab