lähedal asuva laua all teeb käpakõverdusi paks oranži-rohekirju sisalik. Tõstan fotoka silma ette, kadreerin kiirelt ja vajutan nuppu. Tulemus on anonüümne üldplaan, millel puudub igasugune karakter. Hiilin uue klõpsu tegemiseks lähemale. Ja siis veel lähemale. Ja siis laseb modell jalga.
„Kingi mulle oma fotokas!”
„Miks ma peaksin?!” Vaatan ülalt tuleva hääle poole.
„Sellepärast, et mul ei ole fotokat ja mulle meeldib sinu oma!”
„Põhjendus on hea, aga kui ma selle sulle kingin, siis ei ole ju minul fotokat. Ja mulle ka minu aparaat meeldib!” Seletus mõjub.
Ning siis kustutatakse tuled ära. Ei, mitte baaris, vaid üheteistkümnendal põhjalaiuskraadil, kus päike loojub kell veerand seitse õhtul, jättes vahele igasuguse hämardumisperioodi. Punane kera kukub kõpsti horisondi taha ja vahelduseks päevale saabub troopiline öö.
Laupäeva hommik kell 8.00 kujutab endast Aafrika mõistes varast ennelõunat. Pakime telgi kokku ning asume tolliasju korraldama. Selgub, et ametnik, kes teab, kuidas Euroopa autot Ghanasse vormistada, ei ole veel tööle tulnud. Ametnikud ei hiline – ametnikud viibivad. Aga kui kaua konkreetselt see ametnik viibib, ei osata öelda. Suundun Martiniga kohviotsingutele ning Andres jääb vabatahtlikult piiripunkti ootama, et lükata paberite täitmise protsess käima kohe, kui oodatav tööle jõuab.
Eelmisest õhtust koduseks saanud terrassibaaris vangutatakse meie kohvisoovi peale pead, aga antakse lootust panustada lähedal asuvale turule.
Kohale minnes aga selgub, et sealsed hommikusöögiputkad pakuvad kuumaks joogiks peamiselt teed või kakaojooki Milo. Ent kohvisõltlasele on Milo nagu tuul müürile. Otsime edasi ja see tasub end ära. Kuuenda meie väisatava putka aknal iluleb Nescafé pakk. Komplektis kohviga pakutakse kõhutäieks paprika, tomatite ning sibulaga praetud muna, serveerituna saia vahel. See on continental – Briti kolonistide apetiitne pärand.
Inimesed peatuvad, naeratavad ja lehvitavad. Ilmselgelt on kaks kõikuval pingil tasakaalu hoidvat ning samal ajal munasaia manustavat valget tegelast sel tolmusel turul paras vaatamisväärsus. Väike poiss hakkab nutma ja peidab pea ema seeliku sisse – mu naha olematu jume ei mahu veel tema maailma. Möödaminev noormees mangub endale kingituseks minu uusi punaseid matkajalatseid. Selgitan, et need on talle raudselt liiga väikesed. Noormees kaob kobaras seisvate taksode vahele, mis kõik on eri värvi kere, aga samamoodi kollaseks võõbatud poritiibadega. Ja kollaste numbrimärkidega. Ajapikku selgub, et Ghanas ongi selline süsteem. Veel hiljem selgub, et see on riigi üks väheseid toimivaid süsteeme.
Hangime Andresele hommikusöögiks kebabi ning paar apelsini – rohelise koorega ja pealt auguga, et selle kaudu mahl välja imeda. Järelejääv, nutsakuks pigistatud kest visatakse tänavale. Maitse on nagu apelsinil ikka, aga manustamise tavad on teised.
„Nende Ghana apelsinide välimus on täpselt selline, et ega neid eksportida ei anna,” ütleb Andres. Vahepeal on ta teada saanud, et ametnik, keda me ootame, laupäeviti ei tööta, aga kontorist proovitakse Accrasse helistada ja midagi välja mõelda. Istume Andresele seltsiks. Käime kordamööda kebabit ja jooki ostmas. Loeme Euroopast kaasavõetud raamatuid. Ootame. Sihtpunkti, Cape Coasti, me täna ei jõua ning öömaja tuleb tee peal improviseerida. Seda kõike muidugi juhul, kui me täna üldse piiripunktist minema saame.
Tuletame endid aeg-ajalt tollitöötajatele meelde.
„Aah, te olete ikka veel siin?” imestab väikeste prillidega eatu ohvitser. „Wait small, I’m coming.” Ning temagi kaob tundideks. Aega on Aafrikas nagu savannis liiva. Aeg ei lähe, aeg tuleb, ütlevad aafriklased.
Kella kolmeks pärastlõunal on paberivaev seljataga, aga Cape Coasti võib tänaseks ikkagi ära unustada. Teede olukorda arvestades ei jõua me päris kindlasti kaugemale kui Kesk-Ghanasse, Kintamposse – linna, milles on üks kosk ja üks peatänav.
Asume teele. Mõlemale poole konarlikku asfalti jääb troopiline loodus, paksult kaetud punase teetolmuga. Teeaugud vahelduvad künniste ja kiiruspiirangutega väikestes külakestes. Mobiilioperaatorite värvilised bännerid on suuremad kui majad. Väljaspool külasid mobiililevi pole. Aga on politsei kontrollpunktid oma tõkkepuude, ebaselgete peatumismärguannete ja sinises mundris inspektoritega.
Auto peatub, pulss kiireneb, aken sõidab sahinaga ukse sisse. Püüame näole manada rõõmsad ilmed.
„Akɔaba! Kuhu minek?” – naispolitseinik on hämmastavalt ergas.
„Ɛ te sεn!21 Sõidame Cape Coasti!” vastab Andres sama krapsakalt.
„Ehee!22 Cape Coasti. Heakene küll. Kas teil küpsist on?”
„Küpsist? Ega ei ole küll.”
Naispolitseinik pistab pea aknast sisse.
„Aga mis need siis on?” osutab ta kotikesele plantaanilaastudega.
„Praetud plantaan. Tahate proovida?”
„Ehee! Ma võtaksin need küll! Aitäh! Võite minna! Head reisi!”
Peatume mahakooruva värviga bensiinijaamas, millele annavad lisaväärtust õlivahetuspunkt ja vabaõhumošee. Tellime täispaagi ning kasutame tankimiseks kuluvat aega ringivaatamiseks ja Eestisse jäänuile sõnumite saatmiseks.
„Kuulge!” ütleb Andres. Ta silmist paistab plaan. „Mäletate Ericut, seda Ghana kutti, kes Eestis õpib ja kelle sa, Martin, võrkpalli otseülekandele kaasa võtsid? Tema naine elab Kintampos – ma just sain kontakti. Katsun meile seal majutuse orgunnida.”
Milles küsimus. Andres sulgub logistika- ja kommunikatsioonilainele. Lähedusse kogunenud noormeestekolmiku üks liige võtab sirge suuna Martinile:
„Boss, teie auto on väga must, las me peseme selle puhtaks!”
Martin takseerib ühtlaselt terrakotapunase teetolmuga kaetud Foresteri ilmse rahuloluga: „Aga see punane tolm auto peal on ju tore – kohe näha, et reisime,” naeratab ta.
„Nii ikka ei saa. See on vaja puhtaks küürida!”
„Kui palju see autopesu teil siis maksab?”
„Sa lihtsalt anna meile midagi.”
„Kui palju ja mida ma peaksin andma?”
„Midagi südamest!”
„Teeme parem sedasi, et sa ütled mulle konkreetse hinna, ja kui see sobib, siis läheb kaubaks!”
Kultuurid teevad mu silma all ideoloogilise laupkokkupõrke: something from your heart on äsja Aafrikasse jõudnule ilmselgelt liiga keeruline mõiste, et seda joonelt välisvaluutasse konverteerida. Kolmik arutab olukorda isekeskis ja ei suudagi miskit välja mõelda. Meie teekond jätkub tolmupunasena.
Ghanas on puhtal autol oma tähendus. Milline täpselt, jääb meile hetkel küll ebaselgeks, ent autot pestakse igal hommikul sellest hoolimata, et nähtud vaev kaob paarikümne minutiga taas tolmukirme alla. See basso ostinato’na23 korduv rituaaltoiming jäi mõne aasta eest ilmselgelt raskesti põhjendatavaks ka The Ghana Water Company kallites ülikondades härradele, kes lubasid autopesulad kogu riigis kinni panna või hädajuhul üldse maha lõhkuda, sest eluliselt vajalikeks protseduurideks hakkas riigis vett nappima.
Õhtupime Kintampo võtab meid vastu peatänava äärde rivistunud putkamajandusega. Aadresse Ghanas ei tunta, ent telefoni teel saadud legend toimib: õigel tänavanurgal ja õigel hetkel lehvitab meile võõrustaja poolt vastu saadetud poisike, juuksed krässus ja ülahammaste vahel pragu.
„Akɔaba!”
Kitsukese avause kaudu nikerdab Martin Foresteri nelinurksesse sisehoovi, kuhu avanevad igasse külge jäävate